Jüri Talveti luuleseismograafia

Rein Veidemann

Jüri Talvet, Eesti eleegia ja teisi luuletusi. 1981–2012. Toimetanud Siiri Ombler. Illustreerinud Lembit Karu, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2014. 376 lk.

Kui luuletaja võtab koostada oma loomingust valikkogu, siis võib see olla ajendatud soovist teha vahekokkuvõte, teravustada luulemina palgejooni, olla mitte ainult komponeerija-stsenarist, kelleks  iga luuletaja luulet koguks koondades  kehastub, vaid ka teatud mõttes enda lavastaja. Nii võivad varasemad luuletused taasesitamise ja vastuvõtu konteksti muutudes kõlada teisiti kui esmailmumise ajal. Ajalis-ruumiline hierarhilisus (resp. loominguloolisus) taandub tervikpildi ees. Eesti kaugemast ja lähemast luuleloost võib tuua mitmeid näiteid, kus mõni tekst debüüt- või loomingulist algusaega tähistavast kogust kristalliseerub valikkogudes või antoloogiates selle või teise luuletaja autoritähiseks. Nõnda on see olnud Gustav Suitsu, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Valmar Adamsi ja arbujatega, Viivi Luige, Hando Runneli ja Paul-Eerik Rummoga.
Nüüdseks esimese luulevalimikuni jõudnud Jüri Talvet läbis koguja-koostaja tuleristsed Juhan Liivi luulele ja mõttekildudele uue elu andmisega: „Tuulehoog lõi vetesse” ja „Meel paremat ei kannata” (2007), „Oh, elul ikka tera on” (2010), „Lumi tuiskab, mina laulan” (2013). Varem domineerinud hullu kannataja kuvandi asemel avaneb valikkogudes Liiv tänu Talveti „lavastusele” ja monograafilisele tõlgendusele „Juhan Liivi luule” (2012) kui olemasolufilosoof, kelle looming kannab esteetilises ja eetilises mõõtkavas välja võrdluse maailmakirjanduse suurnimedega (kinnituseks Liivi valimiku ilmumine mullu inglise keeles mainekas kirjastuses Guernica). „Liiv on Talveti jaoks baas, mitte matkimisese,” on kirjutanud Talveti enda värske valikkogu saatesõnas Lauri Pilter, osutades sellele, kuidas Talvet Liivi eeskujul on ühendanud konkreetsuse ja üldisuse sageli minimalistlikeks tervikuteks, mille koostisosad on küll eristatavad, aga ometi manifesteerivad olemuslikku tuuma (lk 357–358).
Talveti „Eesti eleegia ja teisi luuletusi” osutab juba pealkirjas teose kontrapunktile – sellele, kuidas valimiku mitmehäälsus organiseeritakse tervikuks. Kohe pärast Estonia hukkumist (28. septembril 1994) kirjutatud tsükkel „Eesti eleegia“, mis andis nime ka 1997. aastal ilmunud kogule ja kordub nüüd valikkogu pealkirjana, vapustab tänagi oma monumentaalsuse ja väljendusjõuga. Ühte leinalisse hingetõmbesse mahutatakse Eesti aja- ja kultuurilugu, leppimatus unustusega, aga ka mässav väljakutse Euroopa enesekesksusele ning lõpuks ülemlaul inimlikkusele, tulvil õrnust, armastust ja valgust. Olen veendunud, et „Eesti eleegia“ ei ole mitte ainult Jüri Talveti kui luuletaja suurteos, vaid ka eesti kirjanduse üks visiitkaarte, mis vääris selle arvamist kogumikku „101 Eesti kirjandus­teost”.*
See, mida Eestile on tähendanud esinduslaeva uppumise apokalüpsis, on teiste rahvaste aja- ja kultuuriloos seotud Pompei, Lissaboni ja teiste vulkaanipursetes ja maavärinas hävinud linnadega. Jah, Eesti laeva neelas küll meri, aga tema viimseks sügavuseks oli ikkagi maa, mere põhi.
Osa Ladina-Ameerika kirjandusest, mis on olnud hispanistist kirjandusteadlase Jüri Talveti üheks uurimisvaldkonnaks, on käsitletud ürgmaisusest (telurismo) lähtuva elutunde paradigmas. Kas pole siis maavärinad, mida ju õrnalt Eestiski registreeritud, võetavad just seesuguse ürgmaise hingamise metafoorina, hingamisena, mis orgastiliseks ohkeks muutudes võib omandada laastava kuju? Mitte ainult armastusakt pole ühekssaamine, milles viljastub uus elu, vaid ühekssaamine on ka surm. Meenutame siinkohal piibli tähendamissõna: seeme peab surema mullas, et uuesti tärgata.
Valikkogus „Eesti eleegiat” ja sealt edasi-tagasi Talveti teisi luuletusi lugedes jõudsingi tema luule ühe üldistavama tähistajani – poeetiline seismograafia. Maa, mis on Talvetile seesama mis elu, hingab meie sees erinevates rütmides ja amplituudides. Meie ise olemegi hingamine ja luule on elutuigete seismograaf. Kui pind, millele toetume, on oma olekutes ebakindel, üleminev või hajuv, siis ainus ühendav side saab olla armastus. Eleegia sünnib kaduvikuteadvuse, finiitsuse taustal. See ei ole itk, pigem palve. Talveti valikkogu avaluuletus, kirjutatud aastakümnete-taguses ajas, oma siiras lihtsuses Talveti Liivi-huvi etteaimav, kõlab programmiliselt:

Roos ülane ja sinilill
neil õitseda veel laske
ja ööbik lõoke pääsuke
neil lennata veel laske
ja tüdruk kelle silmades
on nukrus imeraske
see tüdruk kes mind armastab
tal armastada laske

Tüdruku, neiu, naise, ema ja lõpuks Jumalaema gradatiivne motiiv läbib tervenisti Talveti luulet, ilmudes impressioonide, pühenduste, küsimuste-vastuste, pöördumiste, palvete kujul. Mälestus, unenägu, juhuslik argiolukord (tütreke küsib telefonis: kas sul viina­marju ka on?) päädib eideetilisuses, Pilteri sõnul „hetki tarretavas kunstis”
(lk 355). Valikkogu viimane luuletus on selle motiivi sümboolne sulg: luuletaja näeb kujutluses üht heledapäist eesti neiut, kes võib olla veel tema sündimata tütar, kuid ka vanaks saanud ema, kes ruttab kodumaja rõduaknale toetuvat redelit pidi pojale võtit (eluvõtit!) ulatama.

[—] Juba aga sina,
vana ema, allpool redelil

ronisid, võti käes. Muud armud
kõik alla pudenesid. Üksi
koos sinuga, jumal-ema,
taevaredelil me turnisime.

Ei saa siinkohal täheldamata jätta paralleeli Hando Runneli luuleminaga, kes alustas samuti kunagi lauludest tüdrukuga  („Laulud tüdrukuga” oli tema teise kogu pealkiri, 1967) ja kelle ühe luuleraamatu pealkiri viimaste seast kõlab: „Ütles mu naine” (2010).
Jüri Talveti luulekogude arvustustes eraldi võetuna on nähtud tema intertekstuaalsust, kultuurilisel eruditsioonil põhinevate vihjete ning kujundialuste küllasust (see seob Talvetit ta sõprade ja eeskujude Ain Kaalepi ning Ivar Ivaskiga), mis omakorda eeldavat Talveti luule vastuvõtmises lugeja aktiivsust. Suur hulk ta luuletustest on õpetlase rännuluule nii ruumis (konverentsidel, külalisloengutel, kirjandusfestivalidel) kui ka ajas. Sellele vaatamata toob valikkogu esile, et kõik see kujutab endast siiski vaid seismilist (värelevat, võnkuvat, tuikavat) pealispinda üheleainsale, teadvuse telluursest sügavusest tõusvale küsimusele Kuidas lükata edasi mõtet /oma lõplikust kadumisest…
Talveti poeetilisel seismograafial on (hinge)sugulusjooni XX sajandi hispaania kirjaniku Miguel de Unamuno „traagilise elutunde” filosoofiaga. Unamuno arutleb teoses „Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest” (1912, e.k 1996) oma õpetuse lähtepunktina: „Miks tahan ma teada, kust ma tulen ja kuhu lähen, kust tuleb ja kuhu läheb see, mis mind ümbritseb, ja mida see kõik tähendab? Aga sellepärast, et ma ei taha surra täiesti ja tahan teada, kas ma pean surema lõplikult või mitte” (lk 42). Talvet on Unamuno teose järelsõnas nimetanud teda „piiril ekslejaks” (lk 368) – „piir” on olemasolufilosoofia keskne kategooria. Inspireeritud kaasamõtlejana vahendab ta Unamuno, aga ka José Ortega y Gasseti mõttekäike ning veendumust, et „elu olemust ei saa edasi anda pelgalt mõttena, ideena elust” (lk 371) ja et „inimese eristav tunnus on / ahastuse, valu ja võitlusega täidetud / otsing, endatäiustamise iha, ning ülim siht – kultuur kui kõrgeim teadvus” (lk 372).
Neist paljudest tekstidest, kus Talveti luulemina ja -meetod (Pilter nimetab seda tabavalt „meeltefilosoofiliseks hingedraamaks”, lk 354) end autentselt ilmutab, olgu  lõpetuseks tsiteeritud fragment 2008. aastal ilmunud kogust „Silmad peksavad une seinu”. Siin on tõesti kvintessents Talveti luule „kartusest ja värinast“ (Søren Kierkegaard), tema poeetilisest seismograafiast, mida kroonib puhtuse ja headuse lõputu lootus:

Sulgudesse võetud Nüüd siis sina – kõik su
erutused kõned pikad karjatused õigluse
poole – mõttekriips mis ei suuda enam läbi
tungida ühest nii lihtlabasest päevast murdub
/
praksti pooleks Kui kevad oli kalendris alanud
takerdub ta kahekohalise numbri keerdudesse
Hiljem mäletatakse ehk veel aastat siis lahustub
sügisuttu seegi Oli üks Aivo üks Jüri Kirjatähed
muidugi tõttavad edasi taevatähtede õilsal
valgel – kuidas sulgude karm rivi ees ka ei
))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))
varitseks Kõik see selgade ((((((((((((((((((((((
põlgus Aga sa helista täna siiski Ütle: on headust
mis tühistab lahkumised kohtumised mis
sulgude vahelt nähtamatuna libiseb rohelisse

* Rein Veidemann, 101 Eesti kirjandusteost. Varrak, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming