Virtuaalist paberile ehk Digipäritolu kirjandus raamaturiiulil

Tiina Sulg

Kirjanduse liikumine digimaailma on tänapäeval tihti kõneaineks, aga on näha ka vastupidist: veebis loodud sõna kipub paberile ja kaante vahele raamatuks. Kui otsida riiulist eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid või virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid, siis neid on praeguseks juba sadakond.
Väga hästi on Eestis läinud blogiraamatutel, neid on kõige enam avaldatud ja need on lugejate hulgas populaarsed.
Reisiblogide raamatuteks vormimisega tegi otsa lahti kirjastus Petrone Print „Minu …” sarjaga (näiteks Epp Petrone „Minu Ameerika”, Maria Kupinskaja „Minu Alaska”, Kaja Saksakulm Tampere „Minu Soome”, Liis Kängsepa „Minu Argentina” ja Airi Ilisson-Cruzi „Minu Austraalia”). Teistes kirjastustes ilmunud reisiblogiraamatutest on tuntud Kairi Fimbergi ja Ann Hannula „Austraalia – Down Under”, Õnne Pärli „Armastatud Afganistan” ja Jaanus Piirsalu „Kirjad Venemaalt”.
Päevakajalistest omaelulistest ajaveebidest on raamatuks saanud näiteks Dagmar Reintami „daki.elab.siin”, Kati Murutari „Viimnekuu”, Kadri Luige „Julgus mõelda, julgus öelda”. Tõlgetest võib esile tuua Jill Smokleri „Hirmus halva ema pihtimused”, Riverbendi „Bagdad põleb” ning Brooke ja Keith Desserichi „Kirjad Elenalt”.
Parima blogiraamatu tiitli saab mult Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”, mille aluseks on keskkonnateemalised blogipostitused, lisaks on iga loo juures teemaga seotud faktide kogum, viited edasilugemiseks, kogutud näpunäited, spetsialistidelt saadud vastused täpsustavatele küsimustele või postituste kommentaaridest inspireeritud selgitused.

Võrgust võrsunud ilukirjandus
Algusest peale ilukirjandusena peetud blogisid ja nende põhjal ilmunud raamatuid on vähevõitu. Soome kirjanduses on omamoodi fenomen meilgi populaarne Juha Vuorineni „Joomahullu päevaraamat” ja selle järjed. Eestis tulid sedasi välja Laur Siboldi ja Jaano Martin Otsa “Rein Purpur”, Olavi Ruitlase „Naine” ning Margus Tamme „Unesnõiduja”. Ilukirjanduse ja praktilise käsiraamatu segu on Dion Hummeri elu koera vaatenurgast esitav retseptidega pikitud „Õgivad ja blogivad”.
Eesti suurim virtuaalne kirjandusklubi on Poogen, kus ilmunud katsetustest on oma raamatuni jõudnud Kaur Riismaa, Diana Leesalu, Mikk Pärnits, Taavi Kangur, Siim Kera, Triinu Meres, Krafinna jpt. Ulmeajakirjast Algernon, mille loomise üks eesmärke oligi kirjutajate kasvatamine, on alguse saanud Indrek Hargla, Siim Veskimehe, Karen Orlau, Kristjan Sanderi ja Meelis Friedenthali kirjamehetee. Algernoni väsimise järel on selle rolli enda kanda võtnud Reaktor, mille esimesi tibusid saab lugeda kogumikus „Tuumahiid”.
Esmalt blogipublikule on oma luulet pakkunud Tõnu Õnnepalu, Jüri Kolk, Andrus Kasemaa jt. Viimasel ajal on luuleloomingu esmatutvustus kolinud Facebooki, seda on teinud nii tuntud (näiteks (:)kivisildnik) kui alles alustavad autorid, tuntuim leht on Ahjusoe Luule. Luuletõlkeid pakub enne nende trükkijõudmist veebiajakiri Ninniku.

Digitaalsuse kirjeldused ja imitatsioonid
Kui otsida digitaalsuse kirjeldusi, siis omaette grupi moodustavad nii-öelda kogemuslood: W. C. Clotti „Kadudes internetti”, Clifford Stolli „Käomuna”, Bill Lessardi ja Steve Baldwini „Netiorjad”. Igasugustele tehnilistele uuendustele on ilukirjanduses kõige kiiremini reageerinud ulmekirjandus. Ulmekirjanduse alamžanr, kus suures osas tegemist inimese ja infotehnoloogia suhetega, on küberpunk. Selle parimad näited on Neil Stephensoni „Lumevaring”, William Gibsoni „Põlev Kroom”, Charles Strossi „Accelerando” ja Sergei Lukjanenko „Peegelduste labürint”. Ka eesti autorid on viimasel ajal hakanud küberpunki kirjutama: Maniakkide Tänava romaan „Mehitamata inimesed” ning Indrek Hargla, Veiko Belialsi ja
J. J. Metsavana jutud kogumikes. Elektrooniliste suhtlusvahendite levikule on reageerinud ka põnevuskirjanduse autorid, näiteks Dan Brown teosega „Digitaalne kindlus” või Stieg Larssen „Millenniumi” triloogiaga.
Kübersuhtluskanaleid imiteerivaid
vormimänge on üsna vähe. Parim näide on Hannu Luntiala romaan sms-ides „Viimased sõnumid”. Jututoa vormiga jääb silma Viktor Pelevini romaan „Õudusekiiver”, e-kirjadena on esitatud Daniel Glattaueri „Hea põhjatuule vastu” ja selle järg „Kõik seitse lainet”. Vormimängude vähesust võib põhjendada autorite hirmuga kaotada tõsiseltvõetavuses, tahtmatusega end siduda kindla ajahetkega või ka tüdimusega internetimaailmast.

Miks anda netitekst trükki?
Tekstide internetis avaldamise taga on omajagu autori edevust, raamatu eelreklaami, tagasiside ootust ja puhta loomisrõõmu jagamist. Netiteksti paberraamatuna avaldama võib aga ajendada selle suurem sümboolne kapital ja elitaarsus autorite silmis, võrreldes internetikirjandusega, on arvanud Piret Viires. „Raamatu vorm, trükitud teos seostab autori nn. päriskirjandusega. […] Ta muutub rohkem Autoriks, tema teos muutub Raamatuks ja ka tema looming muutub selle sammu abil Kirjanduseks.”1  Tuleb temaga nõustuda, ehkki netitekstide trükkiandmise taga võib olla ka soov leida uusi, teistsuguse lugemisharjumusega lugejaid või oma loomingut teatud valmisolekus näha ja oma loomingu eest ka mingit tasu saada.
Virtuaalses ruumis sündinud tekstid liiguvad kübermaailmast paberile, olgu tegu ilukirjanduse või tõsielulugudega, vormimängude või tavataustaga, ulmeliste tulevikunägemuste või kaasaja lahtikirjutusega. Osa tekste saab raamatuks plaanitult, osa pikemaajalise settimise ja juhuste kokkulangemise mõjul. Enamasti on raamatute tarbeks postituste tekste toimetatud ning üle, ümber või kokku kirjutatud. Toimetamise üks ohte on, et läheb kaduma spontaansus, kuid korrastatut on kindlasti parem lugeda. Seepärast ma väga ei imesta selle üle, et internetikaugemate lugejate kõrval võtavad raamatu kätte isegi need, kes loevad üsna regulaarselt mõnda blogi või muud võrguväljaannet.

1 Piret Viires, Twilight Zone. Nullindad kui hämarala. – Looming 2010, nr 2, lk 279.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming