Kottpüksid püüli sõelumas

Merike Mäemets

Pāvs Matsins, Sinine kaardivägi.Kujundanud K. Mandmās, P. Matsins ja V. Krūmiņs. Lepp ja Nagel, 2013. 104 lk. „Sinise kaardiväe” lugeja katarsist ei saa, küll aga veendub, et Lõuna-Eesti kidumine ei lõpe enne, kui on taastatud side vana Liivimaa pealinnaga.

Kui lugeja on avanud selle eriti kauni, otse hiilgava välimusega raamatu, Pāvs Matsinsi „Sinise kaardiväe”, viib Kundalini-maona kerkiv trepp ta kuulsa läti kirjaniku Aleksandrs Čaksi kortermuuseumi ukseni. Nagu teavad teadjamad, kaasneb Kundalini tõusuga muu hulgas häirivaid sümptomeid. Esialgu ei häiri aga miski idüllilist muuseumielu sihtasutuste-eelsel epohhil, mil muretu teadur võis täies veendumuses öelda: „Minu muuseum on minu kindlus”. Sujuvalt, et mitte lugejale range kurku pidurdada, antakse ülevaade dobermanni­ilmelise autisti ja ta usinate alluvate töötaolisest tegevusest.
Kui alabasterelevandid teisaldatud ja dešifreeritud salakiri ära kaotatud, kulub marjaks väike Lord Byron kohvikus Osiriss. Valvuritädid eelistavad Surma Pärastlõunal Merevaigutoas. Surelike süütuid lõbusid jälgivad oma ametipostidelt kaunid karüatiidid. Riia palge on vorminud juugend, võib-olla aegade kauneim kunsti- ja arhitektuuristiil, kuhu ka vabamüürlased jätnud rohkesti jala- ja peitlijälgi.
Pahandused käivitab ülikooli likvideerimine Riias. Kas toimetati seda siis efektiivsuse, ökonoomsuse, optimeerimise või muude majandus­imede nimel, kuid tagajärjed on traagilised. Linn tühjeneb tudengitest, akadeemiline elugi soikub.
Võimu- ja vaimuvaakum kiirustab täituma. Aktiveeruvad enamlike kalduvustega kottpüksid Moskova-nimelisest getost. Kurikuulsa doktor Opiatuse mahitusel asuvad nad getostama ajaloolist linnasüdant. Moskova Arhitektide Liidu õõvastavaid visioone ja pretensioone teostatakse maagilisel magnetjõul, hinge matab halvaendeline šokolaadihais.
Juba ruttavad pohmellist toibuvad dežurantsikud kottaristokraatiale alust panema, irvitavad ja urvitavad kollaboratsionistid aga kirjanike liitu tüürima. Čaksi muuseumi direktor loodab tõsta piletitulu sellega, et võõpab välisukse pruuni põrandavärviga. Lõplikult katkestab Matsinsi õndsa vanemteaduripõlve kottpükste ja telegrupi ühis­dessant muuseumi.
Et sõpru tuntakse hädas, jääb peategelase eluküünal siinkohal kustutamata. Sekkub külmavereline eesti luuraja Kibuvits, kes edasiste sündmuste käigus korduvalt päästab minategelase tema kõikvõimalikesse sarkofaagidesse toppimisega. Vahepeal tekib semudel väikesi hingetõmbe- ja napsivõtupause, enne kui saabub hetk varjuda järgmisse sarkofaagi. Areneb liigutav lugu lätlase ja eestlase sõprusest.
Mitmed Riia eestlased kannatavad getosnikute terrori läbi: Ernsts Ennossilt röövitakse püksid, Kārlis Tennissonsilt kahe sülla pikkune pasun. Kahju, et ühest omapärasemast eesti luuletajast on saanud hädapätakas. Perepärimuse järgi olnud Ernst Enno varases nooruses eriti vallatu, pigem Joosep Tootsi tõugu naaskel, kuid Riias jääb ta jänni nagu Jorh Aadniel Kiir Venemaal. Küllap ongi eestlased lätlaste silmis sündinud äpud, kes isegi kuue varbaga hoobelda ei saa. Tõdemusi eestlaste kentsaka keele, maotu maitse ja isevärki arusaamade kohta kohtab teoses mitmel pool. Nende kahtlast mainet süvendab perversiivne peapiiskop, kellelt ärandatud luksuslimusiin kannab tegelased hoogsasse sõjamöllu. Kui meeli valdab lahingujoovastus, saab realismist sürrealism.
Kesk üldist tohuvabohu saabub Lätti aastakoosolekut pidama bussitäis eesti kirjanikke, mis-kes tahes nad sõjaseisus naaberriiki tõi. Ehk otsiti sealt loomingulist impulssi. Kui nn uute läti kirjanike põlenud laipu juba rahutuste algpäevil hulgi hobuvankrisse veeti, siis kottis pruunides pükstes eesti satiirik jõuab oma õlle ära libistada ja neerudest läbi lasta, enne kui kehaline kriitika tedagi tabab.
Elu Mustamäe getos meenutab poolpätistunud professor ja seifispets Vainoss, konsultant kottpükste alal. Vainoss arendab alkeemilist teooriat Marsi taltsutamisest Veenusega, kuid siinkohal jääb kas reedene päev lühikeseks või kortslehe tinktuur lahjaks. Ei piisa ka arvukate anglikaani buldogite ponnistustest, kuigi neil on lõuad pidevalt tööd ja lihatükikesi täis. Tagajalgadele tõusnud värvikandjad haaravad lipuvardad ja rapiirid, soomustatud konventides lakuvad rebased vereloike. Pikalt jääb lahtimõtestamist ootama Kibuvitsa budalause „Tuleb kõrt teha ja ongi värav!”
Hariduskants ülikool on paraku suletud ja vaimse aristokraatia juured läbi raiutud. Ka maisel aristokraatial, mida esindab Kuramaa hertsog, on sügavad juured. Sõjakäikudel saadab hertsogit terve suguvõsa 24 kapitaalse metallsarkofaagi sees. Ordumeistri otsejärglase unetunnidki mööduvad iidvanas kotkajalgses sarkofaagis roosimustriliste linade vahel. Klaustrofoobiat see vapper valitseja igatahes ei põe.
Raamatu keskosas põimuvad lahin­gu- ja unenäo-episoodid üsna märkamatul ja loomulikul viisil. Päev ja öögi kipuvad segi minema, kui vahepeal just ei õnnestu mõnes raudkirstus silma looja lasta. Samas ei teki ka palju põnevust, sest sihituvõitu mürglist terve nahaga pääsemine sõltub rohkem kirjaniku kui tegelaste valikutest. Heidetakse üha uusi mõtteotsi, mis lähevad isekeskis hõlpsasti umbsõlme.
Teose esituslaad on reibas, lause lugedes haarav ja haaratav. Ometi sugeneb peagi mingi hajaolek, kahesõnaga nahvik ja pohvik. Pole aimdust, kaua siis sündmuste kaleidoskoopi keerutatakse, kusjuures lõpptulemus ei lähe eriti korda. Tundelises plaanis pakub mastaapsete dekoratsioonide vahel toimuv  vähe pinget nii lugejale kui autorile. Kaasaelamise välistab eos iroonia, mis eeldab emotsionaalset distantsi. Katarsis jääb sest saamata, ent ega Bulgakovgi kosutavat kirjutanud.
Sõjatehnika on Matsinsi paralleelmaailmas arenenud mõnevõrra tavatut teed. Teoses on liikvel küll lahingkopterid, nähtavasti puuduvad aga soomukid ja tulirelvad. See-eest on käibel bioloogilised relvad ehk süüfilisepritsid.
Värskeid meretuuli toovad hertsogile ustavad rannakalurid, kes jäätuuradega möödaminnes kottpükste ridu harvendavad. Kottpüksid pruugivad aga sissisõja nippe, muutes malekella põrgumasinaks. Lisaks erudeeritud Vainossile, karastunud kaluritele ja sõbralikule buldogile roimavad nad kõik kultuuritehase kunstnikud ning pikajuukselise poplaulja. Salgake vankumatuid vabamüürlasi vangub lehvides ja leegitsedes uttu. Õel Opiatus triumfeerib kerkivate kolbahunnikute taustal.
Kuid juba undavad kopterid ning paljukannatanud Spilve niitusid rammib esimene sarkofaag. Alanud on Kuramaa hertsogi dessant Riia vabastamiseks. Muidugi napib isegi auväärt hertsogil lahkunud esivanemaid, et need kõigile kottis pükstega opiaatidele pähe kukutada. Kuna trotüül ja dünamiit on nähtavasti leiutamata jäänud, pole kellelgi ka Nobeli preemiat loota. Ometi seistakse suure loodusteadusliku avastuse lävel, mis teeb koguni Kibuvitsa, okkalise lillekese unelevaks.
Hertsogi residentsi pargis elutsevad juba sajandeid Ardipithecus’ed ehk rahvakeeli punnid. Need on jänesekõrvadega naissõjardid, kes ronivad orava osavusega puu otsa. Näib, nagu oleksid Playboy klantskaunitarid asunud ettejuhtuvaid mehi nottima. Miks ja eriti kuidas, jääb hämaraks. Pole ju punnidel selliseidki sõjariistu nagu taignarullid või pudrunuiad, valged sabatopsud supelkostüümide küljes teeksid aga ohvritele vaid kõdi. Jänkunaiste vahedaimaks relvaks näikse olevat tikk-kontsad ning, nagu ühes episoodis paljastub, ka üpris teravad kihvad. Ent ennekõike tapavad nad oma aegumatu, hävimatu ja vananematu ebamaise iluga. Kui isegi korrastav ja kõike uuendav Merkuur ei suuda kottpükste meelt parandada, siis absoluutne Veenus teeb halvasti riietatud marslaste seas põhjaliku hävitustöö.
Võib vaid järeldada: ehkki merkuurlik tarkus ja haridus (värvikandjad) on suur jõud, teeb veenuslik ilu ja seksikus (punnid) sellele iga kell pika puuga ära. Et punnidki päris haavamatud või surematud pole, tõendab saladuslik pikakõrvaline (kuid miskipärast kihvadeta) naiseluustik Lāčplēša iela korporatsioonihoones. Kuidas aga punnid sigivad, lähemalt ei selgitata. Kõigi amatsooniarmeede ja -rahvaste suurimaks küsitavuseks ongi piisav järelkasv, sest nii rasedus, imetamine kui muu titendus ei sobitu pideva lahingutegevusega.
Sama imetlev-ülistavalt kui jutustaja suhtub oma sõpra Kibuvitsa, suhtub too omakorda punnidesse. Muidu paroodilise põhikoega teoses mõjub harras pühalikkus siresäärte suhtes isegi pisut piinlikult. Kuid ega taolisi pretensioone peagi esitama meestele ega meestekale. Kuuluvad ju nii nimikangelane, ta kaaslased Kibuvits ja Vainoss, Čaksi muuseumi direktor ja majandusjuhataja, Kuramaa hertsog, kalurid, enamik korporante ja kottpükse ning paljud muud tegelased, kaasa arvatud kõik ettetulevad eestlased, kahtlemata meessoo ridadesse.
Milline on selles raamatus naiste roll? Surmseksikad punnid, veriste rapiiridega naiskorporandid, paar suitsiidset naiskottpüksi, amelev liliputinna, napsimaiad valvuritädid, rõvedalt vilistav kumminaine ning korpulentseks daamiks kostümeerunud reeturkirjanik Kilikiliks. Tekib küsimus, kas raamatus ühtegi normaalset naiskuju kohtab. Jah, leidub üks positiivne naistegelane: tubli tädike Cordula. Punnid teevad platsi kottpükstest puhtaks ning proua Cordula käib selle märja lapiga üle. Igat olukorda annab päästa, kui kellelgi on säilinud tsipa tervet tavamõistust.
Ja muidugi, Rīga ise on naine, sest kõik linnad on naissoost. Õnneks jääb korravalvurite puuduse ja lõputute löömingute kiuste kestma teose suurim väärtus: Riia ajalooline hõng ning arhitektuur. Enamlikku barakibarokki õnnestus seega edukalt tõrjuda. Edaspidi tuleb vaid loota, et igavese Riia volilt voogav ja kaunilt kaarduv juugend kunagi ei asenduks pilvilõhkuvate büroohoonete, silmitute šopingusarade, arrogantsete arenduste ega muude kapitalistlike rahapumpadega.
Meeleheitliku jõuvõttega kehtestab Matsins kontrolli alt väljunud rahvarahutustele suhteliselt õnneliku lõpu. Punnidest tehakse riigisaladus ning kottpükstest populaarne kaubamärk. Endises KGB kantsis avatakse uhiuus märterprofessor Vainossile pühendatud muuseum. Kui imerelvad on vaikinud, lastakse käiku imerohi. Juba lahkunuks peetud tegelased toob tagasi rivisse võlupritsike nimega teksametatsioon. Farmakoloogia üritab siin Jeesus Kristusele kandadele astuda. Paraku sünnitab pöördumatu pööramine vältimatult segadust. Teose lõpuks pole selge seegi, kas ja kauaks õnnestub uue muuseumi direktoril Matsinsil säilitada oma auväärt ametikoht.
Üks on aga selge: Lõuna-Eesti kidumine ei lõpe enne, kui on taastatud kindel sild ja side vana Liivimaa pealinna Riiaga. Kui kunagine metropol oma abikätt ei ulata, siis ei ärata Lõuna-Eestit uuele elule ka mitte teksametatsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming