„Mees, kes teadis ussisõnu”

Valik retsensioone.

Elurõõmus eestlane Andrus Kivirähk, kes ei tunnista mingeid tabusid, on kirjutanud uskumatu romaani. See on segadusse ajav leid. Ja tekitab kohutava isu Eestisse sõita … On see pseudomuinasjutt, kus inimesed ja loomad kõnelevad ühte keelt, vahele lisaks ka vürtsikaid armu- ja sõprussuhteid, või hoopis usu kaotanud loodusloolase kirjutatud liturgiliselt mõjuv pamflett? Raske öelda. Ainus lahendus on käia tolle seikluse peakangelase, usside keelt oskava Leemeti-nimelise noormehe jälgedes.
Christine Sallès, Psychologies Magazine

*
Lugeja võiks peljata bukoolilist minevikuhõllandust, eeterlike õlidega lõhnastatud filosoofilist mõistulugu. Seda siit ei leia: Andrus Kivirähk teab, et kuivõrd Eesti ei saa taga igatseda kunagist võimsust, mida lihtsalt pole olnud, kaldutakse fantaseerima paganlikust kuld­ajast. Kirjanik irvitab säärase folklorismi üle. Jah, külaelanikud on piiratud, Lääne okupatsioonile alla vandunud ja valmis hävitama seda, millest nad aru ei saa (ehk enam-vähem kõike). Kuid lollus ei ole ainuüksi nende monopol: ka metsas valitseb inerts ja laiskus, raiskamine ja pahatahtlik ebausk.
Muidugi on raamatus kerge näha tänapäeva olulisi teemasid nagu enesetapjalik äärmuslusse pagemine või ka pime üheülbastumine, mida Euroopa Liit äärmiselt omanäolistele kohalikele kultuuridele peale surub. Kahju oleks aga ilusale laululinnule rohmakaid allegooriasaapaid jalga vedada. Raamatu juures on kõige säravam selle hingus, ehkki räägib see ju üleüldisest lämbumisest. Kiviräha kirjutusviis, mis on ühtaegu delikaatne ja otsekohene, lapsik ja sarkastiline, naerab igasuguse suuresõnalisuse üle, selles on kuhjaga hämmastavat kujutlusvõimet ja iha, julgust, mis ei kohku millegi ees tagasi. Kuidas öelda? See on umbes nii, nagu läheksid aegade lõpul Tolkien, Beckett, Mark Twain ja Miyazaki, mõned islandi saagad ja Asterixi koomiksid kaenlas, kuhugi hütti, viimse lõkke ümber napsi võtma.
Hervé Aubron, Le Magazine Littéraire

***
Nagu parimatel matustel, saab ka siin kõvasti nalja. Eestlasest autori (ja tema prantsuse tõlkija) tugevamaid külgi on see, et ta oskab panna lugeja naerma keeruliste teemade üle, kusjuures kirjanduslik kontekst seda tingimata ei soosi – Tallinnas saab paljustki ehk selgemini aru. Tõsi, raamatus tunneb ära saksa või skandinaavia muinasjuttudest, kohati isegi kogu Euroopa keskaegsest või tänapäevasestki kirjandusest tuttavaid tegelasi – kuid prantsuse lugeja puhul asi sellega piirdubki. Ja see polegi oluline, ta vilistab selle peale. Siin on kõik märkimisväärselt selge ja vahetu, otsekui avastaksid, et räägid endalegi teadmata usside keelt. See romaani teine lingua franca teebki raamatu naljakaks ja irooniliseks. Huumorisoone ja pildilikkuse poolest võiks pakkuda sugulussidemeid koomiksi või animafilmiga. Inimesesarnased roomajad, igat sorti anakronismid, ootamatu absurdihuumor, kõikvõimalikud liialdused, heroilis-koomiline igas mõttes – lugejal on suuri raskusi tõsiseks jääda.
„Mees, kes teadis ussisõnu” ei ole siiski lihtsalt padrikufarss ega loomanahkadesse ehitud jant. Eesti ajaloo ja ajalooliste müütide desakraliseerimine annab tulemuseks romaani, kus ei puudu teatav pamfletlikkus. Raamat on ka peategelase, uue ja vana maailma vahel heitleva Leemeti (tõsi küll absurdne) kujunemislugu. Noor mees õpib nägema asjade suhtelisust ja tegema kompromisse. Metsa ja küla ähvardab üks ja seesama hullus: nostalgitsejate äärmuslikkus ja progressimeelsete radikaalsus panevad mõlemad vere voolama. Selle raamatu tegelaste tõsine haigus seisneb selles, et „nad unistavad teistsugusest elust” (olgu siis eilsest või homsest), nagu märgib ussikuningas. Identiteet ei ole enesestmõistetav ei keskaegses ega ka tänapäeva Eestis, mille pingeid ja väljakutseid siin pilatakse, nagu märgib oma harivas järelsõnas tõlkija Jean-Pierre Minaudier.
Tegelikult on „Mees, kes teadis ussisõnu” üks meie aja paremaid üksilduseromaane. Maailmaga pahuksisse sattunud Leemet jääb ju ihuüksi. Teda ei mõista ei ema, parimad sõbrad (olgu inimesed või ussid) ega ka naised, kellest ta sisse on võetud. See just ongi ühe maailma lõpp, nukker ja naeruväärne – arusaamatu. Igas mõttes imeline. Nagu ka Andrus Kiviräha talent.
Nils C. Ahl, Le Monde des Livres

Valinud ja tõlkinud Indrek Koff

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming