Veel üks Jüri Üdi klubi

Veiko Märka

„Ma olen Jüri Üdi”. Valik üdiluuletusi 1974–1990. Koostajad Hasso Krull ja Carolina Pihelgas.  Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 116 lk. Juhan Viidingu 1978 ilmunud luulekogu „Ma olin Jüri Üdi” pealkirjast inspireeritud antoloogia sisaldab 95 teksti 54 autorilt. Fakt, et keskmiselt on iga autor esindatud ainult 1,76 luuletusega, näitab kogu laiapõhjalisust ja kirevust, aga ka koostajate vastutustunnet ning analüüsivõimet. Annab ju iga kirjandusantoloogia tekstipõhine koostamisprintsiip võrreldamatult parema kvaliteedi kui autoripõhine. Võrrelge kasvõi „Sõnarise” nelja köite raskepärasust ja matemaatilist konstrueeritust „Ma olen Jüri Üdi” nõtkuse ja loomulikkusega. Ainus häda, mis sellise koostamismeetodiga kaasneb, on juhuslikkus. Üldjoones sama võimekatest autoritest on mõne ainus kogusse pääsenud luuletus väga ere, mõnel väga kahvatu (mis sellest, et üdilik). Ei usu, et Ain Väät ja Kirsti Oidekivi oleksid tervikuna nõrgemad luuletajad kui Jaanus Tamm ja Mare Albri, siinses üdiluule sektoris jäävad esimesed aga teistele kindlalt alla. Kogu säravaimad tekstid paistavad eelkõige silma sisu ja vormi harmoonia ning elegantsi poolest. Õigupoolest võibki resümeerida: mida elegantsem, seda üdilikum. Selles suhtes annab nii mõnigi antoloogia autor oma eeskujule (?) silmad ette. Mis sellest, et ainult ühe luuletusega. Sellised on näiteks Kaie Talviste Üdi traumaatilis-iroonilisi lapsepõlvekogemusi edasiarendav „Laul koolist”, Astrid Reinla „Välisuksed on pärani” oma üdipärase sundimatu musta huumoriga ning Rein Raua „Keegi ei talla”, mis ühendab hapruse ja tugevuse sama vaimukalt, kuid intensiivsemalt kui Üdi loomingu põhiosa.

Teine üdiluule omapära on s e l g u s. Nii sõnade kui mõtte osas. Surnud sõnalärmi selles raamatus ei ole. Seevastu on palju selgeid kohaviiteid: Mustla, Peetrilinn, Tartu Ülejõe, Klooga rand, Viru tänav ja varietee, esimene trammipeatus pärast Tondit, Kaarli kirik, Nõmme, Taanimaa, Norra, Jäneda, Tuhala …, vähem isikuviiteid: Doris, Priidu Beier, Juhan Liiv, Lang, Claudius, Engels, Marx, Lenin, (Alice) Cooper, (David) Bowie, Corbusier …

Kui olin antoloogia ilmumisest teadlik, kuid veel mitte lugenud, siis mõtlesin: huvitav, kas see mõjub pigem epigooni- või fänniluule koguna? Viimane võib ju, erinevalt esimesest, toota uusi ja hinnalisi poeesiakunsti väärtusi. Olgu näiteks Lermontovi Puškinile pühendatud „Poeedi surm”, aga ka Gustav Suitsu „Friedebert Tuglas”.

Tegelikult on välja tulnud midagi, mida võib nimetada naabriluuleks (naabrivalve eeskujul). Kuna kõik luuletused pärinevad ajavahemikust 1974–1990, Üdi/Viidingu kaasaegsetelt-kaasruumsetelt, siis olid nende probleemid, ideaalid ja mõttemallidki sarnased. Kui võrrelda Valmar Adamsi „Infernot” ja temast 67 aastat noorema Merle Jäägeri „Nõmmet”, siis mõlema sotsiaalne tundlikkus ja üsna sarkastiliseks paisuv iroonia ristuvad askeetliku vorminappusega. Sama teevad ka Jaak Jõerüüdi „Ametnik” ja Doris Kareva „Ajastu”. Eks häiri ju ka märatsev huligaan ühtviisi nii teid kui teie naabrivalve kompanjone.

Pole raske leida ühist Üdi ja Tõnu Trubetsky laululises linnaluules, ometi ei kahtle keegi Trubetsky täielikus loomingulises suveräänsuses. Samas leidub ka tajutavaid viiteid Üdile (Siim Kärner: ”Ma ostsin/ kena püstoli/ ja naaber/ ostis kahuri…” Raamatu juhtmõtteks võiksid olla Priidu Beieri „Manifesti” avaread:

Ma mõtlen, jätkem trafaretid maha

ja kirjutagem uusi hämmastavaid ridu

Niisiis: Jüri Üdi mitte kui trafarett, vaid kui hämmastavate ridade loomisele õhutaja. Enam-vähem sama meelt on Aado Lintrop:

EKS MEISKI OLE üsna palju üdi,

kuid teine asi on, mis meheks teeb.


Oma ajastu vaimsuse läbilõige

Üdi/Viiding ise kirjutas täiesti erinevaid tekste, täpsetest nappidest epigrammidest mahukate eepiliste olupiltideni, kord riimilis-rütmiliselt, kord lihtsalt rütmiliselt, sekka puhtas proosavormis. Seetõttu ei saa ühegi antoloogia luuletuse kohta öelda, et vaat see küll tema moodi ei ole. Kuigi näiteks Hasso Krulli „ärge seda telefoniaparaati puudutage …” ja Villu Tamme „Monumendi” puhul on ühisosa raskem leida kui Talvistel ja Raual. Ning näiteks Harri Kingo „Pärnu-Jaagupis elab üks Jaagup …” liigitub minu meelest hoopis runneliluuleks. Ja mõned tekstid, näiteks Kalju Enniko „Me kallis saan” ei liigitu üldse mitte millekski. Samas Raimu Hansoni „Kodukirjand” („Juhan Liiv on näiteks öelnud:/ „Lagi oli must.”/ Täpselt on ta kirjeldanud/ talu olemust…”) toob esmalt vaimusilma ette küll ühe teise klassiku, aga samas ka Üdi, sest eks armastanud viimanegi kanoonilisi värsiridu omal moel interpreteerida („Rukkilõikus”). Pigem võib küsida, kas ja kui palju leidus absoluutselt üdiluuletuseks mittekvalifitseeruvaid, ehkki heal tasemel anomaaliaid raamatust välja jäänud 300 kandidaatluuletuse hulgas. Ma millegipärast ei usu, et olulisel määral.

Kui käsitleda „Ma olen Jüri Üdi” oma ajastu luule koondkoguna, siis milliseid olulisi suundumisi see e i h õ l m a? Kõlab uskumatult, aga vastus oleks: ainult umbteid. Kõik, keda 70-80ndate eesti luulest esile tõsta ja kes kuidagi üdiluule alla painduda ei taha, olid selleks ajaks juba väljakujunenud loovisiksused (Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel jt). Nii et kui sel perioodil õnnestunud debüüt tehti, siis ei pääsetud kuidagi Üdist mööda. Olgu siis fännates, lihtsalt naabriks olles, aga küllap natuke ka epigoonitsedes.

Teine küsimus tekib põhjusel, et Krull ja Pihelgas on kogu koostanud kui müstifikatsiooni ühe autori (Suur-Üdi?) tekstidest. Tegelikud autorite nimed ja luuletuste ilmumisaastad on toodud alles raamatu lõpus ning puuduvad isegi sisukorras. Kas toimetajate poolt esile manatud kirjandusfrankenstein Suur-Üdi on harmooniline tervik? On ta vähemalt ilus?

Ta on nii ühte kui teist tunduvalt rohkem, kui valdav enamik meil praegu ilmuvaid üksikautorite luulekogusid, eriti mittedebütantide omi. Sest debütandid võtavad raamatu koostamist tõsiselt ja vastutustundlikult, isegi teise raamatu puhul on see sageli nõnda. Edaspidi loodetakse lihtsalt kulka peale, omalt poolt on oluline ainult soliidse mahu (vahu) tekitamine.

Kokkuvõttes annab „Ma olen Jüri Üdi” suurepärase ettekujutuse oma ajastu vaimsuse esteetikast ja eetikast. See on läbilõige, mille taustaks võib taandada Üdi fenomeni, kuid sama hästi võib viimast hoopis ignoreerida. Huvitav lugemismaterjal on see ikka. Juba pealkirjad on sümptomaatilised; „Disco 75”, „Minu põlvkonna tüdrukud”, „Peiari laul”, „Miks ma Taanimaale ei taha” – sisust rääkimata. Ootamatu, kuid tore on leida ühiste kaante vahelt selliseid vaimukuse ja elegantsi pärle nagu Priidu Beieri „Eesti neiu”, Ilmar Trulli „Kuulutus”, Tõnu Trubetsky „Uimane ja väsinud”, Andres Vanapa „Didaktiline”, Astrid Reinla „Meeter kuuskümmend seitse” jne.

Lõpetuseks üks mu enda avastatud üdiluuletus, mis sobib antoloogia konteksti nii avaldamisajalt (Pikker 17/1979) kui ka sisult, kuid kahjuks mitte autorsuselt.

Elu

Elu nähtud,

varsti suren,

uue minu toovad kured.

Mati (nelja-aastane)

Põhimõtteliselt sama kehtib nüüd ka Jüri Üdi luule kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming