Ligipääs raamatule peaks olema inimõigus

ANNA-MARIA PENU (Panamá)

20. kuni 23. oktoobrini toimus Panamas VI rahvusvaheline hispaania keele kongress, mille alapealkirjaks oli „Hispaania keel raamatus: Atlandi ookeanist Lõunamereni”. Mario Vargas Llosa manab näole heatahtliku mittemidagiütleva naeratuse, kui tema järel kongressi avatseremoonial poodiumile astunud Nicaragua kirjanik Sergio Ramírez hakkab publiku hingekeeltel mängima niivõrd osavalt, et sügavalt sotsiopoliitiline kõne katkestatakse mitmel korral tulise ovatsiooniga. Panamá konverentsikeskuse Atlapa päevinäinud peasaal on pühapäeva keskpäeval puupüsti täis, aplaus kõrvulukustav. Ramíreze sõnade rütm, öeldu mitmetähenduslikkus varjutavad Nobeli sära, nihutavad vanameistri, suurepärase kõnepidaja tagaplaanile ja seda ei osanud keegi oodata. Veel vähem Ramírez ise, kes kongressistide tavapärase arvudele toetuva ülistuslaulu asemel (mis ei saa Ameerika Ühendriikidest üle ega ümber, sest seal on juba üle 50 miljoni hispaania keele kõneleja, prime time’i vaadatuim kanal on hispaaniakeelne, hispaaniakeelset kirjandust saadab publiku ja kriitika menu, Harvardi juures avati Cervantese instituut ja see, kallid keelehuvilised, tähendab jumalate kõrvale maandumist, surematuks saamist) arutleb hoopis selle üle, kes on need hispaania keele kõnelejad, kust ja kuidas nad tulevad, mis elu elavad, millist hispaania keelt räägivad.

See on vaesuse keel, see, mis langeb teel olles Zetade kuulide all, nukker ja veristatud keel, mis ärkab sellest hoolimata uuesti iga kord kui räägib valust ja viletsusest, kuid samuti lootusest,” kirjeldab Ramírez neid, keda tavaliselt keelekongressidel ei mainita, ning on järgmiste päevade hispaaniakeelsetes väljaannetes ja blogides üks tsiteeritum kõnepidaja.

Ramírez kirjutab suures, avaras keeles, millel pole piire, mis endassetõmbumise asemel laieneb iga päev, emigreerub, muutub, rikastub, mugandub, seguneb, jääb ja asub uuesti teele. Managuast Buenos Aireseni, Guatemalast Los Angeleseni, Ekvatoriaal-Guineast Madridini. Ikka hispaania keel. 495 miljonit kõnelejat. Võimatu on tunda end eraldatuna, üksi, riigipiiride vangina.

Ja ometi keerlevad õilmitseva, katkematu keele põhimured oktoobrikuises troopilises Panama kliimas peetud VI rahvusvahelisel hispaania keele kongressil samade teemade ümber mis väiksematelgi. Kõigepealt on raamat, tema tähendus, olevik, tulevik. Ja seejärel tuleb kõik muu.

Raamatu tulevik pole veel käes

Me seisame alles tuleviku esikus, teatavad eksperdid Hispaaniast, Mehhikost, Argentinast ning projekteerivad ekraanile arvudega ehitud skeeme. Skeemid näitavad, et elame keerulisel ajal, muutuste keskel, pidevas kriisis, mil vana, tuttav maailm laguneb me silme all, kuid see, mis peaks kerkima tema asemele, pole endast näidanud rohkem kui vaid sõrmeotsi, poolt jalga ja ühte silma. Mehhikos toimuva prestiižse Guadalajara raamatumessi asutaja ja eestvedaja Raúl Padilla sõnul pole me avastanud mitte uut maailma nagu Kristofer Kolumbus või tõsiasja, et tulevik on juba siin, vaid teadmise, et teistsugune maailm on võimalik. Seda uut maailma siiski veel ei ole, me peame selle alles ehitama.

Kirjastused usuvad, et uues maailmas toimivad paberraamatud ja digitaallektüür kõrvuti. Ja ligi 500 miljoni potentsiaalse lugejaga fragmenteeritud, keerulise aga meeletute võimalustega Ladina-Ameerika turu eest käib juba mitu aastat tõsine võitlus. Vastakuti on traditsiooniline kirjastussektor, mis muutub väga aeglaselt ja vastu tahtmist, ning digitaalmaailm, mis esitles juba sajandi alguses elektroonilise raamatu võimalusi, kuid mida keegi eriti tõsiselt ei võtnud.

Ja viimane on mängu võitmas.

Kui kuue suurema lääne kirjastuse sissetulek jäi möödunud aastal 25 miljardi euro piiresse, siis kolm-neli globaalset internetihiiglast teenisid ligi kuus korda rohkem: 160 miljardit eurot,” teatas nördinult Hispaania hiigelkirjastuse Grupo Planeta asepresident Jose Creuheras ja võttis prillid ninalt, et selgitada täpsemalt, miks see ta endast välja viib. Digitaalmaailm toob küll kultuuri, kirjanduse paljudele koju kätte, lähemale, avardab võimalusi, ent valitseb oht, et see kõik kontsentreerub kahe-kolme suurema ettevõtte kätte. Terves maailmas. Hispaanias hoiavad Amazon ja Apple enda käes 70% digiraamatute turust, ent Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal on asi veel kohutavam: nende kahe hiiglase käest käib läbi 90% käibest.

Arve lisandub veelgi. Kui digiraamatute valik on Ladina-Ameerika piirkonnas kahe aastaga kasvanud 8,6% 16,9% peale, siis paberraamatute müük on selle ajaga langenud 28% võrra. Lisandunud on meeletu kiirusega kasvav vahendajateta, oma kulu ja kirjadega välja antud elektrooniliste raamatute turuosa: 400 000 uut teost ainuüksi selle aasta jooksul. Kas need tendentsid mõjutavad ka teoste sisu ja meie lugemisviisi? Kas muutuvad kirjutatud teosed, nende sisu ja eesmärgid?

Mario Vargas Llosa usub, et see on juba aset leidmas. Kultuuri demokratiseerimise, massidesseviimise esialgne altruistlik idee lämbub paratamatult kui ühiskonnas on meelelahutus tõstetud ülimaks väärtuseks ja kvaliteedi asemel on oluline kvantiteet. Tagajärjeks on kultuuri ja kirjanduse banaliseerumine, ajakirjanduse „kolletumine” ning poliitika frivoolsus. Ja pole veel sugugi kindel, kuivõrd sügavalt, kui pöördumatult need nähtused iga ühiskonda lõhuvad.

Siinkohal jõutakse tänapäeva kirjastusmaailma ühe põhiprobleemi, piraatluse juurde. Keegi ei tea täpselt, kuidas sellega võidelda, millised on alternatiivid või kes peaks seda kõike tegema. Hispaanias ostab seaduslikke e-raamatuid 32% lugejaist, mis tähendab, et 68% laadib raamatuid alla tasuta. Boliivias, mis on piraatraamatute paradiis, samuti Peruus saab kopeeritud ja väga kõikuva kvaliteediga piraatraamatuid osta tänavalt tühiste summade eest. Autoriõigused või autoritasu kõlab neis tingimustes hea naljana.

Ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast, kuid seda peetakse võimatuks. Vaid Nike’ile pole sellises maailmas midagi võimatut.

Me ei pea teadma, miks me loeme. Mitte alati.

On ka häid uudiseid. Küsitluste kohaselt loetakse hispaania keeles nüüd rohkem kui viis aastat tagasi. Loetakse mitut moodi, tükiti, valgustatud ekraanidelt ja sagedamini, ent sellegipoolest on lugemus väike. Hispaanias keskelt läbi kümme raamatut aastas, Ladina-Ameerikas veel vähem, kahest kuni viie raamatuni. Raamatute kodus puudumise ja vähese lugemuse juures mängivad ekspertide sõnul põhirolli vaesus, haridussüsteemi nõrkus ja teadlike lugemist propageerivate strateegiate puudumine.

Lugemisnaudingu asemel müüakse raamatuid kui midagi kasulikku, lausa kohustuslikku, mis kipub Colombia kirjaniku William Ospina sõnul potentsiaalseid lugejaid hoopis ära hirmutama. „Seetõttu on lugemise puhul eesmärkide püstitamine kahjulik, sest on tekste, mille saladused avaldavad end aeglaselt, ajapikku. Tähtis on lugeda lugemise enda pärast. Hakata vastu utilitarismile, kõige instrumentaliseerimisele,” ütles Ospina. „Samuti ei pea me teadma miks me loeme, miks elame, miks armastame. Mitte alati.”

Ühiskond, kool, kirjastused treivad lugejate asemel aga tarbijaid. Tähtsaks peetakse lugema õppimist aga mitte lugemist, et õppida. Unustatakse, et suuremale, rikkalikumale lugemusele õhutab ka kirjutamine, kirjutatu jagamine teistega, mis omakorda toob kaasa huvi teiste kirjutatu vastu. Taktika, mida Panama koolides kasutatakse viimastel aastatel edukalt just nooremate kooliõpilaste lugemishuvi tõstmiseks.

Seda, et haridusel on keele tervise hoidmisel võtmeroll, kuuleb peaaegu iga eksperdi, kirjaniku, kongressisti huulilt. Ometi on keele ja kirjanduse õpetamise vähene tähtsus valitsus(t)e silmis ülemaailmne probleem. Jah, selle vahel, mida räägitakse ja mida tegelikult tehakse, haigutab lai kuristik.

Kõike seda arvesse võttes on imetlusväärne, et kirjanikud veel üldse kirjutavad, et nad tahavad lugusid jutustada, et on noori, kes tahavad kirjutada ja kes teevad seda hästi, eriliselt, imeliselt, ning et leidub lugejaid.

Ligipääs raamatule peaks olema inimõigus,” sedastas Guadalajara raamatumessi asutaja Raúl Padilla lõpetuseks. „Ja pole raamatuid, mida me peame olema lugenud. Sest lugemisele nagu ka maailmale, nagu ka inimkonnale, võib läheneda miljonil viisil. Elame üleminekuajal, heterogeenses universumis, multiversumis, kus elavad koos erinevad formaadid, kirjanikud, toimetajad, kirjastajad ja lugejad. Ja see on rikkus.”


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming