Suur süüdlane

Ilmar Vene

Intellektuaal? Jah. Ja mitte kunagi sellest lahti öelda. Intellektuaal – too, kes kahestub. See on mulle meeltmööda. Mulle meeldib, et minus on kaks inimest. „Kas nad ühte sulada saavad?” Praktilist laadi küsimus, peaks proovima. „Põlgan intellekti” tähendab tegelikult: „Mulle pole jõukohane oma kahtlusi taluda.”Eelistan elada lahtiste silmadega.Albert Camus, „Märkmikud”

Neljandal jaanuaril 2010. aastal lülisin juhtumisi sisse mingi Prantsuse tele­visioonikanali ja peagi ilmusid ekraanile liikuvad pildid, mille pärinevuses möödasaanud aastakümneist polnud kahtlust: silmahakkavalt piklik nägu, tuttav juba koolipõlvest, tõi pehme tämbriga kuuldavale lauseid, mille kuulmisest oleksin varem saanud ainult unistada. Kõike räägitut ma ei mõistnud, aga üht lauset mäletan tänini: „Ikka mulle tundub, justkui oleksin süüdi”.
Saade sai läbi, kuid minu rõõmuks hakati pikliku näoga mehest ka järgmises saates rääkima. Ja siis tuli pähe: olin teleri sisse lülinud just päeval, mil saatuslikust avariist täitus pool sajandit. Nii oluline daatum vääris tähistamist.
Ja seda tehti: üha uuesti ilmusid mustvalged pildiread, mis olid filmitud viiekümnendail aastail. Midagi vanamoodsat oli isegi saates, mis pidi tutvustama kirjaniku lapsi, kuigi see oli valminud juba 1997. aastal. Tütar Catherine rääkis, et ta lapsena, ikkagi kõõrdsilmne, olevat kangesti kartnud pimedaks jääda, poeg Jeani kohta aga andis saatejuht teada, et too olevat kaamera ette ilmumisest otsustavalt keeldunud. Niisiis pidid vaatajad rahulduma kuulamisega: vanamoeliselt kogukas seadeldis seati laua keskele ja sellel liikuvalt lindilt kostsid poja mälestused. Vahekord isaga olevat olnud raskevõitu, dur. „Võõra” luges Jean läbi alles seitsmeteistkümneselt. Enne lugema asumist painas tunne, et mälestused isast peaksid lugemisest saadava varjutama, aga tulemus olevat kujunenud äraspidiseks: alles loetu tegi selgeks, kes oli raamatu autor inimesena.
Mõistagi jäi too selgus, mille lugemine andis, lähemalt tutvustamata. Kellelgi meist pole enesestki rahuldavat ettekujutust, mida siis veel rääkida teiste tundmisest? Ülim on saavutatud, kui me isik, mõjudes teistele ärgitavalt, paneb küsima: mismoodi teda mõista? Kõnealuse ülima, tohib vist möönda, saavutas Camus lausa mängleva kergusega. Ta polnud veel kolmekümneaastanegi, kui Jean-Paul Sartre „Võõrast” tõlgendama asus, tehes seda vägagi mõistuspäraselt. Keegi olevat kõnealuse teose tõlgendanud tulevasele suurfilosoofile kokkuvõtteks: „Kafka, mille kirjutas Hemingway”. Sartre tunnistab, et Kafka jäi tal leidmata. Prahalane oli kuulsa eksistentsialisti meelest sealpoolsuse kirjanik, sellal kui ta Camus’ peaprobleemi nägi just sealpoolsuse puudumises. Arutluskäigu jooksul muutub mõistuspärasus tõlgendajas nii valitsevaks, et lõpetuseks leiab ta koguni, et olemuslikult kuulub „Võõras” Voltaire’i mõistukõneliste lugude naabrusse.
Ülepakutult ju kõlab, aga liialdus võiks ka küsima panna, mille poolest Voltaire ja Sartre Camus’st õieti erinevad. Kokkuvõtlik vastus oleks: süütunde puudumise poolest. On negatiivsel poolusel elavaid suurvaime, keda nende alatine eitus täielikult rahuldab ja seepärast kujuneb lõpptulemus kuidagi ühekülgseks. Sartre ei tundnud, et ta süüdi oleks; tal oli kahju Renault’ tehaseis töötavaist töölistest, keda Hruštšovi ettekanne NLKP XX kongressil möödapääsmatult kurvastas, aga kuidas saanuks tema ennast selle pärast süüdlaseks pidada?
Süütunne ülendab Kafka ja Camus’ eriseisundisse. Kumbki elas maailmas, mis vääris ainult eitamist, ja elamise süü võimendus nendes kirglikuks sooviks vastanduvale poolusele jõuda. Sellest siis hingeline dünaamika, lõppematu heitlus, kuna positiivne lõpptulem oli juba ette välistatud. Kafka lõpetab oma heitlemised andekspalumisega: „Uskuge ometi! Tegin kõik omapoolse, et seda maailma endale vastuvõetavaks muuta, aga mitte ei leidnud toitu, mis mulle oleks maitsenud!” Nii lõpeb „Näljakunstnik”, suurejooneline kokkuvõte autori elust ja tegevusest. Peaaegu tahaks ütelda, et Kafka meenutab Sokratest, kes soovib enne surma teada, kas mürgikarikast ikka tohib jumalale ohverdada. (Endastki mõista pole selline tõlgendus obligatoorne; Willy Haas, Kafka lähedasi tuttavaid, leidis hoopis, et „Näljakunstnik” olevat „üsna õudne humoresk”, recht unheimliche Humoreske.)
Camus, sealpoolsuse põhimõtteline eitaja, eelistab ka oma elust kokku­võtet tehes elulähedasemat esitust. Tema Joona (novellis „Joona ehk kunstnik töö juures”) on autoriga seotud kaudsemalt ja igapäevasemate üksikasjade kaudu. Kuid vähemalt üldplaanis ilmneb autobiograafilisus ilmselgelt äratuntavana. „Väeti orb”, kelle tugev poiss võtab koolis oma kaitse alla, on Camus; seesama käib ka ülieduka kunstniku kohta, kelle talendi esmaavastaja au pärast kümmekond kriitikut omavahel tülli läheb. Teadagi on ülim edu lahutamatu ebameeldivaist kaasnähtusist. Kes ta selline on, taheti Pariisis teada; isa ei ole, ema aga ei tunne isegi kirjatähti! Üha sagedamini tuleb Joonal lugeda, kui kehvakeseks on tema võimed mandunud, ja paremini ei käinud ka novelli autori käsi. Lugu päädib fantastilise kulminatsiooniga: kunstnik kössitab lae alla ehitatud konkus, kaaludes pingsalt, kas inimene peaks selles maailmas elama üksildaselt või solidaarselt – Camus’ seisund viimaseil eluaastail ei ole paremini kujutatav.
Püüab keegi mõista, mispärast sellise olukorrani jõuti, siis „Võõrast” paremat abivahendit ta ei leia. Tegemist on võtmeteosega, milles põhilise ütleb ära juba pealkiri. Kõik on selles lühiromaanis mõistuspärane, maailma absurdsust näitlikustab ainult kokkuvõte: tapja mõistetakse surma sellepärast, et ta oma ema matustel ei nutnud. Aga surmaotsust nõudev prokurör läks eksi ainult mõistuspärasuse piires: Mersault’, „Võõra” peategelase pead nõuti sellepärast, et tema rinnus tuksus juba enne tapmist kurjategija süda. Aga meie, lugejad, teame ometi, et õigem olnuks öelda: tema rinnus tuksus surnud mehe süda. Mersault, kui rakendada analoogi eesti kirjandusest, on too surnud mees, kelles kehastub „Hingede öö” olemus ja kes pärast tõelisel kujul ilmumist mõistatuslikult kaob.
Taas oleme vastamisi küsimusega: mida arvata autorist, kes surnud meest suudab kujutada nii usutavalt, et me oleme sunnitud temasse poolehoiuga suhtuma? Parim vastus esitatakse lühiromaani lõpulehekülgedel: pikliku näoga ajakirjanik, üks kohtusaali tulnud kuulajaist, jälgib tähelepanelikult süüpingis istuvat Mersault’d; lihalik Camus vaatleb oma teisikut, kes on platonismi vaimus igavikuliseks selitatud.
Pärast seda kohtuistungit algab pikaldane mäss: surnud mees liigub elavate inimeste suunas, jõudes aeg-ajalt õige kaugele. Camus loeb Nietzschet ja jutlustab halastust. Kirjanik,kes oli kogu elu tundnud, et Ivan Karamazov (Dostojevski tegelane) on talle kõige lähedasem, püüab areneda tolstoiliku meelsuse suunas. Vana Tolstoi pidas plaani kirjutada suur, neljaosaline elulugu, kus kogu elutervik pidi saama halastamatult otsekohese kujutuse; säärane teos, arvas kirjanik, suudab anda rohkem kõigest, mida ta kogu elu vältel on kirjutanud. Camus lõpetas „Esimese inimesega”. „Esimesega” sellepärast, et kogu too keskkond, kust kirjanik pärines, polnud varem „inimesi” võrsutanud. Ettehoole ei tahtnud, et surnud tegelane jõuaks elustava tervikluseni.
Aga just sellisena, igavesti pooliku ning tervikluse poole püüdlevana on Camus iseäranis elavaks jäänud. Tema lõpetamatus on huvitavam paljudest, kes endi meelest olid algusest peale lõpetatud ja kellel polnud millegi poole püüelda. Camus tunnistas otsekoheselt oma süüd ja seepärast antakse talle niisama otsekoheselt andeks. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming