Sümfoonia aegade kõlakojast

Arno Oja

Helvi Jürisson, Selle ilma kõlakojas.Luuletusi 1998–2012. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak 2013. 110 lk.

Siinilma kõlakojas heliseb Helvi Jürissoni musikaalne hääl juba 85 aastat. Neist viimased 60 on ta arsti ja luuletajana täitnud pärast Stalini surma (1953) ülikoolis antud Hippokratese vannet ja ravinud järjepanu oma lugejate kopsu- ja hingehaavu. Kus aga tegutseb arst, seal on kohe platsis ka ladina keel. Seda jagub vaadeldava kõlakojaraamatu pealkirjadessegi: „Corpus et animus”, „Panta rhei”, „Ut moris est”, „Politia aeterna”. Maakeeli tuletub siit ilus tõene jada: „Keha ja vaim (hing) – kõik voolab nagu tavaliselt igavesse (või igaviku) poliitikasse”.
Ent eesti poetesside pikas nimistus on luuletaja Jürisson erakordne, sest tema tõi ilmarahva ette värsimeistri enda veel sündimata tütar! Tõepoolest: aastal 1961 sündisid kõigepealt mägedes pilved (Helvi Jürissoni esikkogu), aga peagi tuli ilmale ka Kerttu (Soans, nüüd Soans-Tammisto). Asjaolu, et nii ema kui ka tütar on Kaalude tähtkuju oktoobrilapsed, ei mängi seejuures loodetavasti erilist rolli. Kaks aastat hiljem debüteeris Jürisson veel lastekirjanikuna, ilmselt eelkõige Kerttule, ent kindlasti ka poeg Peetri noorusajale mõeldes. Tema esmasündinu Peeter pole aga keegi muu kui Volk, vürstlikku verd teatrimees Volkonski isiklikult! Nüüd rõõmustab luuleline ema, et ta on selle poisi ja tüdrukuga nende algusest peale tuttav (lk 14). Küllap lisab veel rõõmu tõik, et ajapikku said nii tüdrukust (debüüt 2003) kui poisist (2004) omaette lastekirjanikud. Geenid toimivad ja laste lapsed sirguvad!
Jürissoni eelmine luulekogu kandis pealkirja „Sinine kivi” (1998). Mõnest seesugusest kivist kiirgav rahu ja tasakaal on autoris juurdunud 15 aastat ning need hingeväärtused ilmestavad muutunud aegadele vaatamata ka „Selle ilma kõlakojas” luigelaulu. Kuid laulja pole surmaluik ega siit hoovav rahu kalmisturahu! „Kõik algas polüfooniast / kuulamise õpitoast,” teatab luuletaja suuri sümfoonikuid ülistades (lk 81). Jürisson ise kätkes aegade polüfoonia värsiridadesse ning kirjutas sõnasümfoonia! Mõttetark ta ei tahagi olla, kuulutades juba sümfoonia partituuri avaleheküljel Looja ülistuseks: „Sind su tunnetusepuue / jätab lõputuse tõkke taha”. Ometi pole too tunnetusepuue laululuigele okast kurku toonud ning ehkki ajaaldis poetess viljeleb avaluuletuses veel riimi ja klassikalist (ehkki värsimõõdutut) luulevormi, korraldab ta juba järgmises tekstis virtuaalse mõttemängu iseenda Minaga.
Luule ja proosa vahekorda vaagides leiab autor, et „proosa võib vahel / lihtsalt ja iseeneslikult / vormikonarustel luulena vuliseda” (lk 41). Raamat tervikuna annab öeldule väärika tõestuse. Pole miskit parata – žanrimääratlusele vaatamata kunst kas „on nihil või h e a” (lk 36). Jürissoni puhul enamasti on hea, isegi nüüdismoodsais lausproosalistes ajalauludes. Tervikkogu kontekstis lisavad silmmõjusa panuse kujundaja Mari Kaljuste tabavad „nööpvinjetid”, mis annavad tekstile puhkust ning liigendavad raamatu üheksaks omaette teematsükliks. 
Lepatriinutäpiline diagonaale pidi poolitatud vinjetinööp (sama nööp ka lõpetab teose) juhib meid Eestimaa, siinse lauskmaausundi, varsakabjainimeste eestlaste (lk 22), aga ka kole-kunsti manu. Järgneb okastraatmustrilise nööbi taha varjunud otsesõnaline ja hinge kriipiv „Lugulaul kurjast” (lk 27-29), mis minuealistel meelestab kohe Joel Steinfeldti hiljem kuulsaks lauldud „Mägra maja” algteksti (1970) ja toonase lasteajakirja Pioneer ühe numbri kurva saatuse.
Huviline võrrelgu ise – oma lastelastele mõeldes on autor aastal 2007 „Mägra maja” allegooria viimaks ometi raamatusse raiunud!
„Vana arm ei roosteta”, teab üks rahvalik laulusalm. Kaude kinnitab sama „Selle ilma kõlakojas” lõpuosa, mida soojalt ilmestab autori esimese abikaasa (ja Peetri isa) muusikvürst Andrei Volkonski (1933–2008) elav mälestus. Helvi Jürisson kohtub Andreiga kas ilmsi või ulmsi küll Šveitsis, küll Prantsusmaal, kuid ei iialgi neid lahku viinud Moskvas! Ja aastavahetust 2008-2009 jääb saatma resigneerunud tõdemus: „Ovidiuse kunsti / [armastamist – A.O.] / me ei õppinudki ära” (lk 104). Kõmureporterite tarbeks lisagem: Kerttu isa ja „Eesti kultuuriloolise kaardi” autor Olev Soans lahkus juba 1995. aastal Taevaste Vatmanipoognate seltsi ega saanud kuidagi ärgitada kumbagi osapoolt!
Ent „keskmised koju tulevad” ning ei hulbi Helvi Jürissoni luigelaulgi kasutult alguse ja lõpu vahel. Sinna vahele mahuvad sügis ja kevad, jõulud, koerad ja puud. Mahuvad ka Tartu Toomemägi ning Egiptus koos Niiluse ja naisvaarao Hatšepsutiga. Mida sellest sümfooniast vaadata-kuulata, on iga raaamatust osasaanu enda valik. Autor aga las „vananeb huvitavalt” (P. Volkonski) ühes oma lastega, nende järglaste seltsis. Igavest vanaemarõõmu!