Kaks meest – sündinud 1913

Janika Kronberg

Bernard Kangrol oma põlvkonna ideoloogina on milleski väga õigus ja selle paneb paika kirjanduslooline paratamatus. Tema põlvkond ehk inimesed sünniaastaga XX sajandi teise kümnendi hakul oli paguluses kõige toimekam. Varem sündinutel langes pagulusse loomingu lõpupool, hilisemad, 1960. aastail kirjandusse tulnud (Elin Toona, Urve Karuks, Helga ja Enn Nõu) paguluses küll alustasid, kuid mis pagulased nad enam on. Nüüd on kõik hinnaalanduseta üks eesti kirjandus ja mõnel juhul tuleb isegi lugejale meenutada, kes ja kui kaugel kodumaalt eemal ning millistes tingimustes oma teosed on loonud.
Neid, kellest järgnevalt juttu, peaks õigupoolest olema isegi kolm: kolm eesti kirjanikku, kelle sünnist tänavu möödus või möödub sada aastat ja kellest on põhjust ka kõrvuti kõnelda. Need on Arvo Mägi (13. VI 1913 Tartumaa – 27. XI 2004 Stockholm), Valev Uibopuu (19. X 1913 Võrumaa – 18. III 1997 Lund) ja Gert Helbemäe (10. XI 1913 Tallinn – 15. VII 1974 London). Kõik kolm ajasid jõudsalt eesti kirjanduse asja paguluses, olles ühtlasi vähem või rohkem tegevuses ka ajakirjanduses ning kuuludes ühtviisi mõjukaima eesti pagulaskirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiivi püsivaimate autorite ja aktsionäride hulka. Neile kolmele kirjanikule oli pühendatud ka läinud reedel kirjandusmuuseumis peetud Karl Ristikivi päev, kus Arvo Mägist kõneles tema sugulane Jaan Kaplinski ja Gert Helbemäest Floridast kohale lennanud sõber Elin Toona, kelle suurepäraselt sõnastatud mälestused ilmuvad kohe ka Loomingus. Mägist olen tema tähtpäeva puhul Sirbis juba kirjutanud
(13. VI 2013), seetõttu olgu järgnevad read pühendatud rohkem Valev Uibopuule ja Gert Helbemäele. 
Mõni sõna sissejuhatuseks siiski ka Ristikiviga seoses. On selge, et pagulaseesti kirjanduselu käis kõige vilkamalt Rootsis Stockholmi-Lundi teljel, esimestel võõrsilviibimise aastatel oli Ristikivi isegi Mägide allüüriline ja läbikäimine tollal Stockholmis elanud Uibopuuga oli samuti tihe. Hiljem, kui Uibopuu elas juba Lundis, toimus Ristikivi ja tema vahel mõnigi usalduslik kõnelus muu hulgas ka kirjastamise teemadel. Gert Helbemäega vahetud kokkupuuted olid harvemad, aga kollegiaalne respekt ja kirjakontakt olid olemas. Paaril korral Londonis käies (1953 ja 1968) külastas Ristikivi ka Helbemäesid. Inglismaa eestlaste ajalehe Eesti Hääl toimetajana leidis Helbemäe ikka leheruumi Ristikivi loomingu, aga ka külastuste kajastamiseks. 
Milleski on Helbemäe ja Uibopuu sarnased. Osalt määrab selle just Kangrost lähtuv põlvkondlik kuuluvus. Neilegi oli Eesti Vabariik enesestmõistetav reaalsus. Gert Helbemäe oli saanud haridusliku lihvi koguni Tallinnas prantsuse lütseumis. Valev Uibopuul jäi tervislikel põhjustel keskharidus Eestis küll saamata, kuid selle tegi ta visa tööga kuhjaga tasa Rootsis, väideldes end Lundi ülikoolis koguni doktorikraadiga keeleteadlaseks-fennougristiks. Esimese kirjandusliku kogemuse oli talle andnud aga „erasekretäri” staatus oma onu Richard Rohu juures. Nii Helbemäe kui Uibopuu olid aga varakult tegevuses ajakirjanduses: Helbemäe Tallinnas kergekaalulisemate seltskonnalehtede, aga ka Eesti Ringhäälingu muusika- ja kirjandussaadete juures, Uibopuu rohkem keskse Vaba Maa juures, kuid hoopis oma sünnikohale lähemas Valgas, 1939. aastast alates ka Tallinnas. Arbujate lauas Tartu kohvikuis neile kohti ei olnud – mõlemast said rangelt realistliku proosa meistrid, kuigi Helbemäe on kirjutanud ka mõned klassikalised ja meeldejäävad laulutekstid, näiteks „Eesti leegionäride laulu” ja „Põhja valge naine”. Ajakirjanduslik tegevus aga võimaldas just toda vajalikku realismikogemust ehk vastavale loojatüübile vajalikku vahetut kokkupuudet eluga. Ka Rootsis töötas Uibopuu ligi üheksa aastat ajalehe Välis-Eesti toimetuses, Helbemäe oli aga Inglismaa ajalehe Eesti Hääl süda ja hing, alates selle esimese numbri ilmumisest jõulupühadeks 1947 kuni oma surmani 1974. aastal.
Uibopuu oli pärit maalt, tundis loodust nüanssideni, kuid tema hilisem looming tõendab sisseelamisvõimet ka suurlinna olustikku, ehkki säilib teatud distants. Helbemäe oli aga üdini linnapoiss, sündinud sealsamas Kalamajas, kus seitse aastat hiljem ka Jaan Kross, ja toonud enne Krossi novellis „Katsumus” (1957, novellikogu „Vaikija”) eesti kirjandusse Balthasar Russowi kuju. See on muide seik, millest meie vanameister oma memuaarides ja mujal vaikides mööda on läinud. Ajalootaju on Helbemäele omane, ajalugu on teda inspireerinud, olgu siis reformatsiooniaegse Tallinna või Juhan Liivi isiku, ehk isegi mingite spirituaalsete ja müstilisevõitu meediumide kaudu, kui lugeda tema teoste tekkelugu. Eks kuulu sellisedki võtted kirjaniku omamüüdi või selle loomise juurde. See on aga jälle Uibopuule kui ratsionaalsele ja heas ning haruldaseski mõttes pedantlikule loojatüübile kauge.
Oluline on aga mõlemale vahetu kogemus kui loomingu allikas. Seltskonnaelu ja sellest toituv ajakirjandus oli iseseisvusaja lõpul Helbemäe tööpõld ja eks kajastu ka see tema hilisemas loomingus. Reporterina, kelle lauale jõudsid ka mitmesugused ballikutsed, oli ta aga isepäine. Ühes kirjas oma biograafile Arvo Mägile on Helbemäe kirjeldanud, kuidas ta väljendas oma hoiakut tõusikliku seltskonna suhtes: näiteks kutsunud ta kord peole kaasa garderoobitädi tütre ja tantsinud sellega õhtu jooksul kõik tantsud. Londonis elades ja romaani „Pagejad” (1971) kirjutades õppis ta selleks tundma ka suurlinna pubisid ja teisi lõbustusasutusi, kohtas põnevaid tüüpe ja fabuleeris nende toel loo oma emaga koos elavast 46aastasest poissmehest eesti pagulasest, kelle tema pangaröövliks osutuv Austraalia sõber veab Londoni kõrtse kammima ja aitab tal lõpuks süütusest lahti saada. Huvitav on seegi, kuidas selles teoses saavad konfliktselt kokku katoliiklus ja protestantlus, patt ja voorus, süü ja süütus. Lisaks elab Helbemäe Londoni-teostes ka mälestus Inglismaast kui kunagisest impeeriumist, kus väikerahvad peavad kokku hoidma: peetakse silmas waleslasi, šotlasi, iirlasi ja enesestmõistetavalt ka eestlasi.
 Kogemust oma loomingu allikana otsesõnu vältimatuks pidanud Uibopuu ei pidanud aga paljuks selle nimel ka merele minna. Tema dokumentide hulgas on olemas näiteks Eesti meremehe teenistuskiri ja tema biograafiasse kuulub 1950. aastal paarikuine teenistus trimmerina Panama lipu all Läänemerel sõitnud kaubalaeval Darbu. Selle merereisi tulemuseks olid ajalehes Välis-Eesti järjejutuna ilmunud reisikiri „Euroopat läbi laevaakna” ja romaan „Neli tuld” (1951). Viimases aga ilmneb selgesti see, kuidas Uibopuu valdab kirjanduslikku mimikrit. Realistlikust kogemusest ja psühholoogilistest tähelepanekutest saab meisterlikult loodud suletud ruumi kujund, mis omakorda inspireeris Ristikivi „Hingede öö” kirjutamisel.

Nii olengi selle põgusa etüüdi lõpuks jõudnud tagasi Ristikivi juurde. Eesti kirjandust uute ainevaldkondadega avardanud Gert Helbemäe ja Valev Uibopuu looming pakub aga avastamisvõimalusi ka järgnenud sajandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming