Mart Kangur: lühike luuletus

esimene rida ei saa
teine rida ei taha

***
tulen lugejale vastu
poolele teele
õieti kaugemalegi
tulen talle
värava peale kõõluma
ukse alla
uksest sisse
magamistuppa
heidan ta kõrvale
poen ta sisse
saan temaks
rohkem kui temaks
ta ärkab minuna
istub laua taha
hakkab kirjutama

***
ükskõik kui ilusasti
ja õigesti
sa ei räägiks
tõe puudumisest
ja elu puudumisest
oma eraldatusest
kõigest olevast
oma ebareaalsusest
pidetusest
pinnatusest
ilus see ei ole
tõeline see ei ole
elus see ei ole

***
elan maa-tüüpi planeedil
kivine rauast südamega
ma-tüüpi inime

***
ma olen samasooline
samast metsast ja
samast rabast
sama taba ja tabu tagant
samalooline
sama lõhki ja sama üksi
sama teine

kui nemad
kui meie

***
pekske
entrit

enter
on
pealik

tema
otsustab
millal
tavalisest
lausest
saab
luule

***
Tehiskaaslane
nasa, nasa
liugleb taevale,
nasa… nasa…

Nagu viibiks ta
nasa, nasa,
mõtleks tulles ka:
nasa, nasa!

Miks nii kahtled, rind?
nasa, nasa!
Keegi jälgib sind –
nsa, nsa…

***
eesti keelest ma enam
välja ei tule
isegi kui midagi
välja ei tule
isegi kui sellega
välja ei tule
eesti keelest ma enam
välja ei tule