Paar head litakat vastu kärssa!

Paavo Matsin

Mait Vaik, Juss ja vennad. Toimetanud Karolin Lillemäe. Alo Aarsalu kaanepilt. Aktaprint, 2013. 111 lk.

Mait Vaigu „Juss ja vennad” algab perekondliku jõulukirikuga kusagil Eesti kolkaküla trööstituses (surnuaial möödutakse sõbra hauast, too oli ennast mobiilimastist alla kukutanud), misjärel süüdatakse tegelasi tutvustava visiitkaardina äsja ärandatud auto. Tõepoolest, nii kirjeldatuna võiks lugejale pakutav õhustik tunduda justkui veikoõunpuuliku mülkagootikana, sellise rusuvalt rustikaalse dekoorina, nagu võis näha filmis „Püha Tõnu kiusamine”, kus mingi tüüp tuleb pärast oma auto lõhkumist uudistama valge sisuga Bentleyt nagu kosmoselaeva. Selline sarnasus on siiski petlik, sest kohe algusest käivitab kirjanik Vaik teoses huumori­prismamasina, mis mahendab toimuvat ning annab kõigele naljaka ja isegi helge põhitooni. Lugedes saab naerda ikka väga-väga palju.
Juba esimeste ridadega tekib arhailise ja brutaalse tegevuse taustale ning huumori kõrvale ent midagi seletamatut – mingi kummaline „krigisemine”, natuke salingerlik kuristik-rukkis –tunne, kus tegelaste mõtted ja dialoogid annavad pidevalt mõista, et liigutakse kuhugi sügavamale, kui esmapilgul lihtsa tegevuse ja nalja alusel arvata võiks. Nii tunnistab peategelane, üks vendadest, pärast kirikuskäiku endale: „Ja ma muutusin päris kurvaks ja kipitus tuli kurku, kui mõtlesin, kuidas nad selle Kristusega ikka käitusid, munnikari” (lk 6). Selline tore küsimusi tekitav veealune vool raamatus täieneb ja tüseneb pidevalt, paiskudes lõpuks purskkaevuna välja värvikate tegelaste elufilosoofilistes arutlustes ja vestlustes, kuid ilmnedes olulisemal kujul ja peidetumalt vist pigem pisiasjades. Mulle tundub, et paljude kultuslike laulusõnade loojana tuntud Mait Vaik (vt luulekogu „Kõigil on alati õigus”, 2012) ilmub siin raamatukeses ikka ka (võib-olla isegi tahtmatult) andeka poeedina just väikestes, väga filigraansetes detailides. Näiteks kui pärast vendade rustikaalset seatappu järsku nagu möödaminnes tõdetakse, et: „… jäi ema nuga korraga pekikäntsakasse pidama, seejärel tõstis ta pea ja suunas pilgu lakke” (lk 13). Sellistel hetkedel hakkaks korraks taustal nagu mängima kauge Metro Luminal … Ja see on väga hea tunne.
Niisiis, meie ees on pealtnäha lihtne lugu maaelust, kus tegelasteks võrdlemisi edukas põllumehest isa ja tema abikaasa, nende pojad („Loll-Antsu käbid”), aga ka luteri kiriku diakon (ja ühtlasi talu sulane) ning muud värvikad külatüübid: Mustika Sass, Veterinaar („velskrimunn”), kõrtsmik Munni-Juku, pesemisest keelduv Seediku-vana, konstaabel Libe-Ats ja veel mõned episoodilisemad kujud (näiteks Loll-Kalle ja Diabeetiku-Madis). Nad kõik elavad maaelu, mida rebestatakse ühelt poolt ebatsensuursete väljenditega, teiselt poolt aga veelgi ootamatumalt mõjuvate kristlike allusioonidega, „püha maailma jäänustega” tegelaste mõttekäikudes. Kuivõrd selline kokteil või kombinatsioon (ropendav teismeline noormees võrdleb oma vendade käitumist piiblitegelastega) mõjub tänapäeva Eestis usutavana, on iseküsimus. Mulle tundub, et ka kirjanik Vaik on kohati ilmselt kahelnud, kas mõni tegelane ikka saab nii rääkida/mõelda, nagu ta just on kirja pannud. See ei ole siin mitte etteheide, vaid säärane lähenemine lisab teose huvitavale „krigisemisele” tegelikult vaid hoogu juurde. Nii arutleb peategelane kohe pärast seda, kui joodikust traktorist Otsa Peeter kasutab sõna „šovinism”, et kas selline sõnavalik ikka on võimalik: „Jäin hetkeks mõttesse, kust selline taolisi sõnu teab, et selliste sõnavara peaks ju piirduma ainult kolmega, Belarus (=mina), kartul (=piiritus) ja mutrivõti kui neid kahte ühendav eksistents” (lk 38).
Esimesed teosed, mida võiks Vaigu geniaalse vesterniga võrrelda, nimetab teoses tunnustavalt isa, need on Tammsaare „Tõde ja õigus” ning Kivi „Seitse venda”. Veetsin kunagi oma elust kaks aastat Tammsaare muuseumis töötades ja pikkadest vestlustest tollase direktori ja tammsaarefiili Elem Treieriga kujunes mul küll arusaam, et meie klassik oli ikkagi väga lihtne mees (ei käinud hea meelega isegi restoranis, sest oli talupoiss jne), ometi oli suurteoses kogu taluelu vaid teatridekoratsioon, butafooria, mille taga ikkagi universaalne metafüüsiline sõnum. Peategelane Vaigu raamatus arutleb seega väga sarnaselt, tammsaarelikult: „Mõtlesin, et kõik see puudega jamamine ja põllumajandus oli ka nagu mingi kuradima kaitseriietus. Seegi vist, et ta meid, poisse, aasta läbi hommikust õhtuni vagude vahelt mingit sitta pani korjama, minagi olin vennastega nagu maskeeringu osa”
(lk 15). Kui keegi ütleks, et Vaigu võrdlemisi õhukese „Juss ja vennad” võrdlemine Tammsaare paksude teostega ei ole kuidagi sünnis, siis vastaksin, et „Tõe ja õiguse” mahus teoseid kirjutada ei olegi enam tegelikult väga mõtet. Sellisest pretensioonist loobumisest signaliseerib Vaik mitmeti, ka sellega, et ta oma sisult suurepärase raamatu on jätnud enam-vähem kujundamata ning kaanel on ainult eksitav, pigem lasteraamatule sobiv jabur joonistus taluõuest. Kui millegagi Vaigu teost veel võrrelda, siis tulebki kohe meelde Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique’i kummaline pigem vist täiskasvanutele mõeldud nn lasteraamat „Susi jutud” (Ajakirjade Kirjastus AS, 2007), kus ka on tegelasteks joodikud ja elumeistrid kuskil taburettidega sisustatud talumajas. Vaik kirjutas sellele multifilmilikule albumile tookord tagakaane luuletuse. Mingi taotluslik sarnasus neis teostes on: kui „Susi juttudes” igatsevad tegelased ära Kolumbiasse, siis siin tahavad vennad Kuubasse.
Hiiliv dialoog tammsaarelike klišeede või seisunditega on Vaigu raamatus tõesti olemas. Isa leiab näiteks, et „kohtuskäimine virgutab, hoiab meeled selged” (lk 79) või sõnastab diakoniga vaieldes kuulsaid sententse veidi ümber: „Tee tööd, siis sa ei jõua niipalju vihata, see on küll õige” (lk 80). Suisa vanatestamentlikult-tammsaarelikult mõjub aga stseen, kus surivoodil vanaisa saadab vennad poest pudelit varastama. Ka vanaisa peab ennast tõeliseks luterlaseks („ma igaljuhul ei kavatse siit kaine peaga lahkuda, sellist käsku ei ole!”,
lk 60) ja võrdleb end kuningas Saalomoniga! Minu tõeline austus sellisele uuele haruldasele ja võimsale tegelasele Eesti ilukirjandusmaastikul! Ma tooks talle ise kohe selle pudeli!
Vaigu raamatus on mitmeid võimsaid kujundeid: neetud kartulid, rasvast ja pekist läbi imbunud viiemeetrine tammepuust laud jne. Seejuures jäädakse üldiselt kahe jalaga maapinnale ega arendata sellisest materjalist (jõhker maaelu, kristlus jne) välja ervinõunapuulikke, küll stiilseid, aga lõpuks uttu hajuvaid liiga bisarseid mõtteuperpalle. Vaigul on muidugi vägagi filmilikke kaadreid, eriti see, kui vennad panevad juua täis peaga selga diakoni luteroki ja talaarid ning sõidavad isa uue limusiiniga kraavi (lk 17). Võib-olla olen kuidagi ülekohtune filmikunsti vastu, aga mulle tundub, et Vaik on läinud edasi sealt, kust tänapäeva (Eesti) ühiskonda kriitiliselt käsitlevad filmitegijad – kas või Veiko Õunpuu („Tühirand”, „Sügisball”, „Püha Tõnu kiusamine”, uut filmi ei ole ma veel näinud) – ei taha minu arust millegipärast edasi minna. Meile demonstreeritakse filmides küll võõrandunud inimesi (tavaliselt vist küll linnaelanikke), ironiseeritakse väikekodanluse üle, näidatakse tühje elusid ja tupikusse jõudmist, getomaastikke, piibellikus mõttes igasugust põlastatud Samaariat, aga selle lootusetuse ja jõhkruse demonstratsiooniga asi tavaliselt lõpeb. Ja eks Mati Unt ongi siin vallas halb teejuht. Vaik läheb samuti „inimeste ja probleemide sisse”, aga põgusas loos on tajutavad ka päästvad vertikaalid, isegi kui nendele vastandutakse või kui neist on tänapäeval tõesti alles jäänud ainult pühad varemed (kirik, perekondlikud autoriteedid, vanaisa talu ülevõtmine jne). See ei puutu nüüd otse Veiko Õunpuusse ega ka Ervin Õunapuusse, aga kirjutan kahe käega alla Vaigu raamatus isa kuldsetele sõnadele, mis ta kultuuritegelasi vaagides ütleb: „Kuna neist põllumeest ei saanud, kartul ei plaksuta ju iga lolluse peale, siis tuleb üksteist kiita. Kuniks nad viimaks väsivad. Maamees on nende jaoks tolm, selles on nad kõik ühiselt ja üheselt kokku leppinud, aga muidu nad kirjutavad oma jutte ja maalivad ja teevad neid näruseid filme suurest edevusest. Ja kui nad viimaks vanaks saavad, et kellegi peale enam kade olla ei olegi, siis hakkab osa end pühakuks pidama ja need, kes mitte, need joovad end lihtsalt surnuks” (lk 73). Mnjah, Vaigu mahlakat teost lugedes tabasin end igasugustelt mõtetelt, näiteks, et kuskilt on tulnud kultuuriellu mingisugune kummaline getoarusaam, et kunstivärki saabki teha ainult linnas kuskil vanades tehasehoonetes, kultuurikateldes, mahajäetud ebaesteetilistes kolakates jne. Palju parem on ikkagi minu arust viljeleda kultuuri kas maal looduse keskel sõnnikut visates või siis juba mõnes Prantsuse barokklossis, sukkpüksid jalas, konjakit limpsides. Igal juhul tekib raamatut lugedes hulk idusid pähe. Nii lõpetakski Mait Vaigu väga väärt teose käsitlemise siinkohal elutarga isa sõnadega (keda muidugi raamatus ka välja naerdakse): „Kõik head asjad räägivad ikka maainimesest, sellepärast see Tammsaare ongi üle prahi”. Vaigu raamat on ka üle prahi. Üks selle aasta lõbusamaid ja ootamatumaid lugemisi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming