Sõna vabaks!

Doris Kareva

PENi konverents kirjanduslinnas Reykjavíkis.

Tänavune PENi 79. aastakonverents leidis aset kahe aasta eest UNESCO kirjanduslinnade nimistusse jõudnud Reykjavíkis ja sulas osaliselt kokku samal ajal toimunud kirjandusfestivaliga. Kohal oli paarsada PENi esindajat üle 70st riigist. Konverentsi eelõhtul sai kaasa teha kirjandusliku jalutuskäigu mööda ajaloolisi paiku, peatuda kummituste või mõrvalugudega seotud kohtades ja kuulata katkeid vastavaist teostest. Tahtmatult tekkis teatav paralleel Edinburghiga, millest sai oma sünge ajaloo hiilguses esimene UNESCO kirjanduslinn. Tartu, mis juba mõnd aega sama staatust sihib, oleks Reykjavíki kõrval alles teine linn, kus valitsev emakeel erineb inglisest – UNESCO kirjanduslinnad on veel Melbourne, Iowa, Dublin ja Norwich.
Meeleolukate esinemiste ja kontsertide, sisuka ekskursiooni ja kohati tulisegi mõttevahetuse juures keskendus PEN ootuspäraselt ennekõike valvsaks tegevale või muret tekitavale kogu maailmas. Arutluse all oli nii keelelisi õigusi käsitlev ja maailma paljukeelsust toetav Girona manifest kui ka PENi deklaratsioon digitaalvabadusest ning sellega seotud ohtudest. Kõige valusam oli aga nagu ikka inimõiguste ja sõna­vabaduse küsimus diktatuuririikides.

Parkide vennaskond
Kas PENi tegevusel üldse on käegakatsutavat tulemust? Türgi esindaja Zeynep Orali väitis, et PENi esinduse sekkumine, füüsiline kohalolu Türgis on mõjutanud palju. Mitmed kirjanikud vabastati selle tulemusena, aga paljud on endiselt vangis. Iga vähimgi erimeelsus on Türgis aga endiselt karistatav kui potentsiaalne terrorism – olgu siis tegu alles arvutis käsikirja või sõnavõtuga konverentsil. Tõsi, sõltub kõnelejast: samade sõnade eest, mis kõlavad valitsusametniku suust täiesti vastuvõetavalt, võib kirjanik vangi sattuda. Ka PENi keskus puistati põhjalikult läbi, töötajaid kuulati üle – ent rahvusvahelise PENi toetusest oli palju abi.
Zeynep Orali kirjeldas konkreetset juhtumit. Mai algul otsustas Türgi valitsus İstanbuli kesklinnas asuva Gezi pargi asemele ehitada hiiglasliku kaubakeskuse. Poolsada noort inimest, vanuses 15–17, läksid puid kaitsma, lihtsalt istusid pargis. Teade levis internetis ja blogides kulutulena, õhtuks oli inimesi juba rohkem, ligi 300 telgis ööbiti pargis. Teisel päeval tuli rahvast aina juurde. Politsei blokeeris sillad, liikluse, ühissõidukid. Kõiki teid mööda aga sammus massiliselt igas vanuses inimesi, töölisi, üliõpilasi, haritlasi, nii üleni kaetud islamineiusid kui vabameelselt lühikeste pükstega tüdrukuid. Lehvitati uljaid loosungeid, jagati politseile šokolaadi ja loeti neile ette klassikuid.  Muusika, luule, kirjandus, laul, iroonia, naer ühendas korraga kõiki inimgruppe, nii parem- kui vasakpoolseid, kes muidu vaevalt suhtlevad. Neljanda päeva õhtul, pärast vabaõhu klaverikontserti, laskis politsei käiku veekahurid ja pisargaasi. Hotellid ja restoranid avasid uksed, et varjata meeleavaldajaid, jagati ujumismaske ja muud käepärast. Viiendal päeval läksid liikvele juba miljonid. Rahutused puhkesid mujalgi, algul Ankaras ja mereäärsetes linnades, seejärel sisemaal, registreeriti üle kahe ja poole tuhande protestija. Asi polnud üksnes ühes pargis puude mahavõtmises. See oli spontaanne, mittepolii­tiline katse kaitsta oma elustiili: mitte lasta valitsusel kehtestada reegleid avalikkuses suudlemise, abordi või alkoholi, laste arvu või meeste ja naiste samas bussis sõitmise kohta. See oli isesüttinud kampaania, mis korraga kõnetas kõiki, kes tundsid, et nende isikuvabadust lämmatatakse – nii sündis parkide vennaskond.
Kolmel esimesel päeval polnud kolmes riiklikus telekanalis toimuva kohta mingit teadet. Nagu kokkulepi­tult näitasid kõik peaasjalikult dokfilme, näiteks Atlandi pingviinidest. Esimene teadaanne oli valitsuse tänu ja tunnustus politseile, kes oli täitnud kõrgetasemeliselt oma kohust. See, et mitu väga noort inimest suri, paljud jäid pimedaks, tuhanded said haavata ja sajad tuhanded kannatavad siiani kopsukahjustuste all, ei ületanud uudise künnist. Kolme nädala jooksul arreteeritute arv ulatus kahe ja poole tuhandeni. Ka enamik advokaate, kes süüdistatuid kaitsesid, on vangis, palju on vallandatud ajakirjanikke. 
Mis on kampaania? Kuidas seda teha, kuidas selle tulemuslikkust mõõta? Üks hea võimalus on vastata kolmele küsimusele: kas tegime, mida lubasime? kas saavutasime, mida soovisime? mida teha edasi?
Zeynep Orali vastas kolmandale küsimusele näitlikult kohapeal, lastes osavõtlikke kuulajaid pildistada koos türgikeelsete loosungitega sõnavabaduse toetuseks. 

Kui vaim on vardas
Viimase aasta jooksul on valitsuste kodanike vastu suunatud rünnakud leidnud aset veel Süürias, Egiptuses, Venemaal, Vietnamis ja Bahreinis, selgus süngest aruandest. Mehhikos, Hondurases ja Brasiilias surmatud ajakirjanike arv on võrreldav sõjaolukorraga. Kõige kriitilisem olukord on Hondurases, kus 2009. aastast saadik on mõrvatud vähemalt 33 ajakirjanikku. Eelmise aasta seisuga oli registreeritud 786 vangistatud kirjanikku 87 maal. Türgi, Iraan, Mehhiko, Vietnam ja Hiina võtsid enda alla ligi poole juhtumeist. Võrreldes 2000. aastaga on digitaalse sõnavabaduse rikkumise juhtumid kümnekordistunud; samas nimekirjas esineb Mehhiko asemel Süüria.
Tavatut tähelepanu äratasid Vene­maal pärast 2011. aastal Snowdeniga seotud nn laimuseaduse vastuvõtmist kaks uut seadust: Pussy Riotile kohandatud nn blasfeemiaseadus, mis käsitleb religioosset solvangut kriminaalse kuriteona, ja kurikuulus nn geiseadus, millega kehtestati „mitteheteroseksuaalse eluviisi” eest karmid karistused maalt väljasaatmiseni.
Esimest korda PENi ajaloos ühines rohkem kui sadakond konverentsist osavõtjat lõunapausi ajal rännakuks Vene saatkonna ette, kus PENi president John Ralston Saul ja Islandi PENi president Sjón andsid Venemaa Islandi saadikule Andrei Tsõganovile üle avaliku kirja ning resolutsiooni, kus nõutakse kolme hiljutise seaduse tühistamist ja Pussy Rioti liikmete Marina Aljohhina ja Nadežda Tolokonnikova vabastamist. Pärast rahumeelset käepigistust pöörduti ülevas meeleolus Harpa kontserdimajja tagasi. Kripeldama jäid aga nii PENi Euroopa osakonna rahvusvahelisele uurijale Cathal Sheerinile intervjuu andnud tuntud režissööri Andrei Nekrassovi kui hiljem festivalil suure menuga esinenud valgevene kirjaniku Svetlana Aleksejevitši tunnistus, et intellektuaalne kultuur ja polii­tiline kultuur Venemaal on kaks üsna eraldiseisvat asja ja esimesega rahva enamusel suurt asja ei ole. „Intellek­tuaalsete humanistlike argumentide ja poliitika vahel püsib tulemüür,” märgib Nekrassov. „Ainus, kellele loota, on kunst­nikud.” Svetlana Aleksejevitš aga jutustas oma lesbist sõbrannast, kunstnikust, kes oli sunnitud kirglikule kodu­maa-armastusele vaatamata kolima välismaale, kuna tema adopteeritud lapsed ähvardati talt Venemaal ära võtta.
Kuigi mitmes sõnavõtus avaldati heameelt hiina kirjaniku Shi Tao hiljutise vabastamise üle, selgus, et tõenäoliselt lojaalsuse ning vangla­töötajaile arvuti­oskuste õpetamise eest 14 kuud enne tähtaega vabastatud kirjanik, kes vaatamata hoiatustele sellest maailmale kohe teada andis, ei pruugi olla veel vaba. („vang on natuke vaba / sest et vaba on vang ”, teadis juba Jüri Üdi.) Koduarestis ja maailmast ära lõigatud Shi Taost pole tegelikult teada, kas ta on üldse eluski.
Nii Tiibeti, Uiguuri, Põhja-Korea kui Iraani PENi esindus eksiilis kinnitasid masendavate näidete varal, et olukord püsib muutumatuna; rahvusvaheline toetus on hädavajalik.

Viha- ja vägisõnad
Mis toimub aga maadel, kus kirjanikud enam (või veel) vangis ei ole? Selle üle arutles Põhjamaade esindajaist koosnev vestlusring. Norra massimõrvari Anders Behring Breiviku ja solvatud muslimite poolt põlema pandud taani karikaturisti Knut Westergaardi juhtum on piisavalt kõnekas vastus. Inimesed, kes elavad valdavalt endasuguste hulgas, ei pruugi mõista multikultuurilisust; vähemuste demoniseerimine algatab aga vihakõne, avaliku vaenuväljenduse. Sõnad võivad olla nagu kuulid. (Priidu Beier: „Sõna on relv, lause on lask, / lehekülg lugejaid niidab…”) Ben Kiemani teos „Veri ja muld”, mis käsitleb genotsiidi läbi maailma ajaloo, tõestab veenvalt, et iga genotsiid on ette valmistatud sõnade abil, propaganda ja intellektuaalide ühisel pingutusel. Vihakõne sisu on dehumaniseerimine, kinnitamine, et need, keda valmistutakse tapma, pole inimesed. Ja vihakõnet keelata pole võimalik, seadusega keelatu kogub üksnes jõudu või omandab märtristaatuse. Nagu kööginuge, tuleb sõnugi õppida kasutama: vahe vihakõne ja vaba eneseväljenduse vahel on tihti õige peen. Nagu ka loomulikkuse ja roppuse vahel.
Obstsöönsuste ajalugu käsitles oma elegantses ettekandes inglise kirjanik James Fenton, tõmmates ühe olulise piiri aastasse 1963, Philip Larkini sõnul „between the Chatterley ban and the Beatles’ first LP” ehk siis pöördelisse mõnekuisesse aega D. H. Lawrence’i romaani „Leedi Chatterley armuke” keelu tühistamise ja biitlite esimese plaadi ilmumise vahel. Mida oleks Larkin mõelnud aga tänapäeval? Pornograafiat on käsitletud ekspluatatsioonina – aga praegu massiliselt üles riputatavad enesepildid? Prostituudid häbenesid palju rohkem kunstnikele poseerimist kui oma igapäevast tööd. Veebi võib võrrelda Pariisiga – sealgi on oma Louvre, oma Sorbonne ja oma Montmartre – oma käigud valib igaüks ise.

Rosin vorsti otsas
Mis veel? Kinnitati uute keskuste avamine Myanmaris ja New Delhis, anti üle noore kirjanduse preemia, mille pälvis Masande Ntshanga Lõuna-Aafrikast, ja otsustati, et järgmine konverents toimub aasta pärast Biškekis Kõrgõzstanis.
Omamoodi rosinaks vorsti otsas, nagu ütlevad islandlased, mis tõmbas kokku nii PENi konverentsi kui Reykjavíki kirjandusfestivali, oli Sjóni kõne­lus Islandis eksiilis elava palestiina-liibanoni luuletaja Mazen Maaroufiga. Beirutis 1978. aastal maatasa tehtud laagris sündinud sõjapõgenike järeltulija kinnitas, et temas pole kübetki vaenu ega kibedust – inimene kannab kaasas ainult seda, mida tahab. Kooli­ajal ei huvitanud teda poliitika ega kirjandus, araabia keelt ta lausa vihkas, kuni tänu ajalooõpetajale 16aastaselt kirjanduse juurde jõudis. Selleks, et tütarlapsele muljet avaldada, ostis ta kogumiku „Sajandi armastuskirjad”, vahetas nimed ja kirjutas luuletused maha. Kui tüdruk ta kolme kuu pärast hülgas, siis järgmisele tütarlapsele hakkas ta juba ise luuletusi kirjutama. „Tüdrukud lähevad, luule jääb,” kostis keemikuharidusega poeet muigamisi. Poliitika jäägu poliitikutele, luule peaks olema üldinimlik. Komplitseeritud olukorrast Lähis-Idas ei taha ta rääkida ega kirjutada. „Mul ei ole midagi solidaarsusavalduste vastu, aga olulisem on muu – kirjandus, mis kannab sõnumeid.” Reykjavíkis elades on ta hakanud mõistma islandi luulet ning seda tõlkima araabia keelde. „Maailmast teame palju, aga üksteist ei tunne,” märkis Maarouf. „Kirjandus aitab kahandada lõhesid inimeste vahel.”
Ja kui vaatasin üle oma märkmeid, leidsin sõna „anarhosürrealism” juures lause, mis võiks pärineda Reykjavíki linnapea Jon Gnárri suust: „Poliitikas olla on nagu kuuluda raamatuklubisse, kus arutatakse ainult grammatikat.” Sealsamas seisab: „Sõnavabaduseta pole kirjandust – ega vastupidi. Ligi 8000 kirjanikku on praegu vangis. Kui palju peaministreid? Finantsministreid? Vähe. Järelikult teeme õiget asja.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht