Willkommen bei Freunden ehk Dunajevski Qinghai järve ääres

Maarja Kangro

Katkeid Maarja Kangro festivalipäevikust.

2007. aastal algatatud võimsate mõõtmetega Qinghai järve rahvusvaheline luulefestival toimus sel aastal neljandat korda. Festivali keskus on Xining, Qinghai provintsi pealinn, kus 2010. aasta rahvaloenduse järgi oli 2,2 miljonit elanikku, ehkki praegu räägitakse juba rohkem kui viiest miljonist. Qinghai provints piirneb läänes kahe „mitte-Hiina” provintsiga: loodes asub uiguuride elupaik Xinjiang („Uigurstan”), edelas Tiibet. Festival on nimetatud Hiina suurima, soolase veega Qinghai järve järgi, mida mongolid nimetavad Kokonoriks ja tiibetlased, kellele järv on püha, Tsongon Po’ks. Muu maailm mäletab ka, et Qinghai järve äärest sai 2005. aastal alguse kuulus linnugripp H5N1.
Festivalist võttis osa paarsada inimest, nende hulgas 55 väliskülalist. Qinghai provintsi propagandaosakonna toel korraldatava ürituse juht ja maskott-isik on algusest peale olnud Jidi Majia, nuosu päritolu luuletaja (nuosud on jiide hulka kuuluv rahvusvähemus; tiibeti-birma rühma kuuluv nuosu keel, mida emakeelena räägib kaks miljonit inimest, on Hiinas valitud kogu kaheksamiljonilise jii-vähemuse esinduskeeleks). Jidi Majia on ühtlasi Qinghai provintsi teabeminister, Hiina Rahvusvähemuste Kirjandusühenduse president ja Hiina Luuleliidu püsi-asepresident. Luulekogus, mis koos Jidi Majia muu küllusliku toodanguga meile kingiti, kirjutab kõrge ametimees: „Kirjutan luuletusi, sest aeg-ajalt on mul tõenäosus saada laialdase rünnaku sihtmärgiks.” Külalistele päris sellist muljet ei jäänud.
Luulefestival annab 2011. aastast välja ka Kuldse Tiibeti Antiloobi preemiat: selle kandidaadid ja laureaadid valitakse mitte festivali lihtkülaliste, vaid maailmakuulsate poeetide seast, kes siis spetsiaalselt Hiinasse auhindamisele kutsutakse. Eelmised laureaadid olid Tomas Venclova ja Juan Gelman, sel aastal anti preemiad süüria luuletajale Adonisele ja akoma-indiaanlasele Simon J. Ortizele (näete, kuidas Hiinas rahvusvähemusi hinnatakse!).

10. august.
Pärast Jaspiskeisri taoistliku pühamu külastamist (laheda sünkretistliku religioonina haarab taoism endasse ka Konfutsiuse ning teinekord Jeesusegi) toimus Guide geoloogilises pargis, rabavalt ilusate punaste ja oranžide mägede keskel Läänemere ja Mitteleuropa luulelugemine, muidugi koos hiina luuletajatega. Teadustajad ütlesid pea iga luuletaja kohta: very famous, very well-known. Kuna lugejaid oli ka seekord palju, hoiatati umbes neljanda-viienda esineja järel: „Kui teil on alla kümnerealised luuletused, võite lugeda kaks luuletust, kui pikemad, siis palun lugege ainult üks.” Pidasin nõudmisest kinni ja lugesin ühe luuletuse neist kolmest, mis ma olin korraldajaile saatnud. Seda luuletust polnud aga paraku hiina keelde tõlgitud ja nii jäi hiinakeelsele publikule mu inglise-eestikeelne esinemine arusaamatuks. Poolteist luuletust – pool eesti, terve inglise keeles (et mitte lasta rahvusvahelisel publikul üksnes eesti „keelemuusikat” kannatada) – oli kõik, mis hiinlased said vastutasuks mu sõidutamise eest 6300 kilomeetri kaugusele Pekingisse ja sealt edasi (geograafiliselt küll tagasi).

11. august.
Hommikul viidi meid ekskursioonile Ta’eri (Kumbumi) kloostrisse, praegugi tegutsevasse tiibeti budismi keskusse, mis on rajatud Gelugpa sekti rajaja Tsongkhapa sünnikohta. Nagu eelmisel päeval Jaspiskeisri pühamus, ei seletatud meile ka siin midagi, kõik tuli ise Dorling Kindersley reisijuhist järele vaadata. Kloostriõuedel oli mitu „rahapuud”, tiibeti mungad poseerisid meelsasti suure kivi taustal, kus Mao nägu oli Mao näos kinni (kõigil Hiina rahatähtedel on teatavasti esimehe pilt).
Üks tolle päeva luulelugemisi toimus Xiningi ajaloomuuseumis, mis pakkus nõukogude ajal koolis käinule palju äratundmist. Üles olid pandud kõigi vendluses elavate vähemusrahvuste ja nende kommete-tegemiste nukumudelid. Tahvlid kuulutasid, kuidas Hiina mitmekesiste rahvuskultuuride tihedad sidemed on ajas üha tugevnenud; ühiskondlikule arengule on kaasa aidanud kõigi vennalike rahvusgruppide kooselu ja õitseng. Samuti saab teada, kuidas XIII sajandil jõudis Mongoli valitseja Kuoduan kokkuleppele Tiibeti usujuhi Saban Gong­gejianzaniga ning sest saati on Tiibet olnud Hiina territooriumi ametlik osa.
Luule egiidi all tahtis Hiina näidata oma vägevust, aga see, mis ma nägin või mis me nägime, polnud mõistagi see, mida näidata sooviti. Oh jaa, need nad on, need meie lahknevad inimesekontseptsioonid ja eeldused. Küll see lääne inimene ikka pretendeerib üldinimlikkusele ja kaldub eksotiseerima ja oktsidentaal-šovinistlikult irvitavaks Beaviseks-Buttheadiks muunduma ja nii edasi. Aga on asju, mille puhul ei taha kultuurirelativistiks jääda. Pärast siinset pikka juttu tahaks selle teema juurde millalgi tagasi tulla. Olen Eesti Kirjanduse Teabekeskusele tänulik, et mind sellele festivalile saadeti.

Haarav ja hariv terviktekst on ülal blog.varrak.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming