11 101 kärbest kahe hoobiga

Märt Väljataga

Nicola Chalton (toim). Maailmakirjanduse leksikon. 1000 kirjanikku, 10 000 teost. Tallinn, TEA Kirjastus 2012, 831 lk. Rein Veidemann, 101 eesti kirjandusteost. Tallinn, Varrak 2011, 224 lk. Korda armastav inimmõistus peab ümbritsevas infomassis lakkamatult teed puhastama, valikuid langetama, filtreerima, kokku võtma, liigitama ja kirjeldama, et teisendada kultuuridžungel millekski loomaaiasarnaseks. Otsest nõudlust selle järele toidab peamiselt haridussüsteem, aga lahterdatud informatsiooni läheb tarvis ka teistel, alates mälumänguritest ja ajakirjanikest kuni nn lihtsa lugejani. Samas on andmete kättesaadavus internetis pannud kahtluse alla ainuüksi fakte ja muid andmemassiive esitavate raamatute vajalikkuse. Kui infokillukesi ei seo mingi üldisem kontseptsioon või liin, olgu või nende esitaja subjektiivsus, ja kui killukeste vahel ei teki sirvimisel huvitavaid seoseid, siis miks neile paberit kulutada? Telefoniraamatud, sõnastikud ja kataloogid kolivad internetti varem, raamatu kuju jäävad kauemaks kandma teatmeteosed, mis pakuvad ka sirvimislõbu. Kirjandus on valdkond, mis koosneb teostest ja need kehastuvad omakorda raamatutes. Ilukirjandusteos peab suutma midagi ütelda ka siis, kui me tema sünnikontekstist teame vähe. Aga päris ilma kontekstita me lugemisel ka läbi ei saa: meil on tarvis mingeid teadmisi autorist ja ta arengust. Sama teksti tähendus muutub, kui autorsus või dateering osutub arvatust teistsuguseks. Neid taustateadmisi võivadki pakkuda teatmeteosed. Kirjandus on olnud ka üks keskne osa kultuurist laiemalt ja seetõttu võib kirjanduslugu huvitada neidki, keda ilukirjandusteosed ise väga ei köida.

Sõnal „maailmakirjandus” on vähemalt kolm tähendust. See võib tähistada kõiki luuletusi ja lugusid, mis on maailmas läbi aegade kirja pandud. Teiseks võib see tähendada kirjapandu aegumatut paremikku, üldinimlikku klassikat. Ja lõpuks võib see tähendada ka sedalaadi kirjandust, mis on oma taotlustelt rahvuslikust kontekstist sõltumatu, olles adresseeritud rahvusvahelisele, kosmopoliitsele auditooriumile. Sõna mitmetähenduslikkusele vaatamata tundub, et „The Literature Lover’s Companion: Who Wrote What and When” on saanud eesti tõlkes eksitava pealkirja „Maailmakirjanduse leksikon”. Esindatud „maailmakirjanikest” on nimelt üle kahe kolmandiku ingliskeelsed. Eri rahvuskirjanduste „maailmakultuurilise” tähtsuse järjestamine on muidugi võimatu, aga ma ei usu, et ingliskeelsete ja venekeelsete autorite tähtsust peegeldaks kuigi hästi leksikonis valitsev suhtarv – ühe vene kirjaniku kohta ligi 20 ingliskeelset. Ja päris maailmakirjanduse leksikon peaks leidma kas või viisakuse pärast ruumi mõne ungarlase (või isegi eestlase?) jaoks ning tundma rohkem portugali ja soome kirjanikke kui ainult üks.

Raamatu lõpus on register, kus kirjanikud rühmitatud riigiti. Selline rühmitamine on keeruline, kui lahtreid on kirjanikule ette nähtud ainult üks ning kirjanik on kas kosmopoliit või pagulane või kui riigid on ajaloos oma kuju muutnud. Seega võiks leppidagi, et ainus Austria maailmakirjanik on Canetti (sündis Bulgaarias, suri Londonis), kuna Kafka on Tšehhi ja Rilke Saksa kirjanik. Aga mis loogika järgi on Saksa lastekirjanikuks osutunud Anne Frank?

Autorivalik on kõvasti kaldu ka tänapäeva, st XX sajandi poole. Lähimineviku ületähtsustamine iseloomustab enam-vähem kõiki teatmeteoseid, sest neid ei saa ju teha igavikulisest ja jumalikust vaatepunktist. Nad on adresseeritud eeskätt oma kaasaegsetele kultuurikaaslastele. Võib-olla kuulubki maailmakultuuri tulevik inglise keelele, nii et tulevikus omavad maailmakirjanduslikku tähtsust ainult autorid, keda märgatakse Suurbritannias või USAs. Aga esialgu me elame veel teistsuguses maailmas. Siit soovitus kirjastajatele: kui tõlkida mõnd asjalikku kultuurialast teatmeteost, siis otsitagu neid pigem saksa keelest. Sakslased ei ole kultuuriliselt nii endasse kapseldunud või provintslikud nagu inglased-ameeriklased ja nende täpsuse ja süstemaatilisusega ei suuda teised hästi võistelda.

Niisiis ei püüagi see raamat anda vähegi objektiivset või representatiivset pilti maailmakirjanikest, vaid esindab ühe suure suguharu enesekeskset vaadet. See tuleks teadmiseks võtta ja teha raamatu pealkirjas mõtteline korrektuur: nimetagem see ümber „Leksikoniks kirjanikest, keda tänapäeva inglase ja ameeriklase jaoks tähtsaks peetakse”. Sedagi pole ju liigne teada.

Mis artiklitesse puutub, siis taotlus suruda kõik kirjanikud täpselt ühepikkusesse formaati mõjub kummastavalt nivelleerivalt. Sadu romaane kirjutanud Balzac ja afroameerika sotsiaaltöötaja Toni Cade Bambara, luuletusi kirjutanud arst Oliver Wendell Holmes ja Homeros pälvivad üksteise kõrval kõik 2/3 lehekülge. Artiklid ise on oma lakoonilisuses ja üldsõnalisuses asjalikud, välditud on säärast tühja sõnavahtu, mis domineerib näiteks mitmel pool „Eesti kirjarahva leksikonis”. Silma jäi, et sageli ei söandata öelda, et „kirjanik X oli y”, vaid öeldakse ettevaatlikumalt „kirjanik X-i peetakse y-ks”: „Audeni loomingut peetakse Inglise XX sajandi luule paremikku kuuluvaks”, „Jane Austenit peetakse esimeseks silmapaistvaks naissoost romaanikirjanikuks”; „Kofi Awoonori peetakse üheks paremaks inglise keeles kirjutavaks Aafrika poeediks” jne.

Tänapäeval, kui bio-bibliograafilisi andmeid on kergem leida internetist kui neid leksikonidest tuhnida, tekib küsimus, milleks seda teost ikkagi vaja on: kas või Wikipedias leidub ju korralikumaid artikleid. Üheks vastuseks võiks olla autorite valik raamatus, aga oma anglotsentrilisuse tõttu see oma ülesannet eesti kultuuris ei täida. Teine õigustus oleks tõlkega antav „lisaväärtus”. Siin tuleb tunnustada seda, et eesti väljaanne näib olevat korralikult tehtud, lisaks on see varustatud eestikeelsete tõlgete bibliograafiaga. Seegi tubli töö pole siiski päris laitmatu. Selget süsteemi raamatu lõppu lisatud „Tõlketeoste nimestikust” tuvastada ei õnnestu: ühe autori puhul on üles loetud kõik kordustrükid ja ilmumised kogumikes ja perioodikas, teise puhul mitte.

„101 eesti kirjandusteost” on hoopis teistsugune raamat. Tegu on ju ühe mehe teosega, seega valitseb selles anonüümse teabelisuse asemel kirjutaja inimlik subjektiivne hõng. Samas on seegi raamat suurel määral juba etteantud formaadi poolt dikteeritud. Varraku raamatusarja „101” on inspireerinud maailmaturul menukad raamatud 1001 asjast (ajaloolised paigad, filmid, albumid, ehitised, hõrgutised jne), mis tuleb enne surma ära kogeda. Eesti olud on kitsamad ja eestlase keskmine eluiga lühem, seetõttu on 1001 asemel tõesti mõistlikum piirduda 101 soovitusega. Oletavasti oli Varrakul algselt kavas 101 raamatut, aga koostaja tegi endale ülesande lihtsamaks, asendades „raamatu” „kirjandusteosega”. Nii on valikus vaatluse all kõrvuti paksude romaanidega üksikud lühemad luuletused. Üldilmet see siiski palju ei mõjuta, sest lühiesseed enamasti ei keskendugi konkreetsete teoste lähilugemisele ja tõlgendamisele, vaid iga teos on hüppelauaks autori koguloomingu ja kirjandusloo juurde. Mõnikord tundub isegi, et seda muud, nt teiste kriitikute arvamusi, on ehk liigagi palju refereeritud, võrreldes teose enda kirjeldamise, tõlgendamise ja hindamisega.

101 teose seast moodustavad romaanid alla poole, luuletusi-luulekogusid on kolmekümne ringis ja umbes veerand teostest kuuluvad muudesse žanridesse: kroonika, jutlused, eepos, näidend, novellikogu, reisikiri jne. Kokku on esindatud 78 autorit. Valikus on mindud kindla peale välja, enam-vähem järgides kirjanduslugudes ja kooliõpikutes väljakujunenud rada. Erilisi ekstsentrilisusi silma ei hakka, kui vahest kõrvale jätta raamatu lõpetamine Jüri Talveti „Eesti eleegiaga”. Viimane on küll suure ambitsiooniga ja entsüklopeedilise haardega luuleteos, mis võikski olla eesti kirjanduse läbilõikele kenaks coda’ks. Paraku jätab see traagilisest sündmusest, Estonia laeva hukust ajendatud tekst oma kõikumisega paatosest baatoseni tahtmatult koomilise mulje.

1998. aastal korraldas ajakiri Luup Andres Langemetsa eestvedamisel kriitikute seas küsitlused selgitamaks välja, keda peetakse Eesti parimateks luuletajateks ja mida parimateks romaanideks. Luubi esimesest kolmekümnest luuletajast puuduvad Veidemannil ainult Laaban (17. koht), Grünthal-Ridala (22.), Grünthal (23.), Hirv (25.), Vihalemm (26.), Adamson (29.). Ka romaaniedetabel ja Veidemanni eelistused langevad suuresti kokku, olulisema erinevusena jääb silma Metsanurga, Mälgu, Saadi, Uibopuu ja Baturini puudumine Veidemannil. Natuke rohkem üllatab konkreetsete teoste valik, kus vähemalt luule puhul näib, et eelistatud on lihtsameelsemaid ja -keelsemaid palu. Nii on Gustav Suitsult esindatud „Ühte laulu tahaks laulda” ja „Kerkokell” „Kõik on kokku unenägu” keerulisemate (ja mu meelest paremate) luuletuste asemel, Under on esindatud ainult kuulsa noorpõlvesonetiga „Ekstaas”, Juhan Viiding sentimentaalse, natuke camp’iliku laulutekstiga „Vana mehe laul”.

Nagu öeldud, Veidemann ei keskendu niivõrd teoste lähilugemisele või süvaanalüüsile, vaid pakub taustateavet, vahendab teiste öeldut ning paigutab teosed omaenda kirjanduskesksesse pilti eestluse ajaloost. Seetõttu kipuvad need sadakond teost taanduma kõik ühe suure „rahvuslik-eksistentsiaal-sakraalse tüviteksti” võsukesteks ehk siis ettekääneteks, mille abil autor illustreerib oma harrast nägemust rahvuskultuuri sünnist ja kasvamisest. Aga miks ka mitte: see on Veidemanni õigus ning kogupilt on järjekindel ja omab suurt ühisosa koolikaanoniga. Halvem on see, et kiirustamine pole võimaldanud kõiki teoseid üle lugeda ja raamatusse on lipsanud vigu. „101 teost” on jõutud ohtralt arvustada, aga kas pealiskaudsusest, asjatundmatusest või viisakusest pole ükski kriitik neist veel juttu teinud. Olgu siis mõni silmahakanud viga ära mainitud. Lk 54 väidetakse „Kõrboja peremehe” olustikuks olevat „19. sajandi lõpu Eesti metsaküla”, tegelikult toimub romaan iseseisvusaja alguses. Samas väidetakse, nagu tulnuks Sauna-Eevi Katkule, kuigi sellist stseeni romaanis pole. „Mäeküla piimamehe” puhul öeldakse: „Jääb mulje, et Kremer on juba enne „tehingut” Prillupiga ahistanud Marit” (lk 32). See on täiesti võimatu tõlgendus! „Mäeküla piimamehes” kirjeldatakse väga ühemõtteliselt, kuidas Kremer Marit esmakordselt näeb. Samuti pole vahest kuigi viljakas käsitleda „Mäeküla piimameest” erootilise romaanina. Ülejäänud silmahakanud küsitavused on tühisemat või vaieldavamat laadi. Kahtlane on, kas Georg Müller ikka oli „üks erandlik eestlane” (etnilises mõttes) ja kas tema jutlustes esineb „ortodoksse luterluse ületamiskatseid” (lk 14). Käsu Hansu nutulaul ei ole läbivalt „seitsmesilbilises trohheuses”. Lk 25 sõnastusest võib jääda ekslik mulje, nagu olnuks Fallerslebeni „Das Lied der Deutschen” eeskujuks Koidula luuletusele „Mu isamaa on minu arm”. Tuglase kohta kasutatakse imelikku fraasi primus mobile (mobiilpriimus?) pro primum mobile või primum movens. Gribojedovi „Häda mõistuse pärast” ei ole romaan, vaid värsskomöödia (lk 123). Need on õigupoolest üsna väiksed asjad, mille väljatoomine pole siiski ajendatud ainult õelusest ja norimislustist. Ohtralt illustreeritud „101 eesti kirjandusteost” on kena panus kirjanduse populariseerimisse ning võiks tulevikus väärida parandatud kordustrükki, mis võiks siis käia ka juba teatmeteose ette.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming