Zugzwang ehk sundus balti noorte ühinemiseks

Rebeka Põldsam

Eesti, Läti ja Leedu noorte maalikunstnike näitus „Zugzwang” („Sundkäik”) Polymeris kuni 11. II.          Polymeris on väljas Eesti, Läti ja Leedu elluastuv maalikunst, sekka mõned eriti industriaalsed skulptuurid Lätist ja paar videoteost. Esimene „Zugzwang” toimus Vilniuses ja kolmas näitus tuleb sel suvel Riias. Vilniuse näitus sai sealses meedias tähelepanu nii palju, kui üks näitus  üldse tähelepanu võib saada, kuid mitte kunsti, vaid kogu Baltimaad haarava algatuse eest. Leedulaste suur soov oli, et näitus toimuks industriaalkeskkonnas, sest Vilniuse kunst alles kolib vanadesse tehastesse ja esimene „Zugzwang” oli ühe tehase kunstiga sisseristimine, seal olid veel „puhtad” lagunenud tehasepinnad. Polymer oli väljamaalastele pettumus, sest õhk oli seal juba kunstist nii paks, et noorte maalid ei paistnudki enam nii  hästi silma. Lätlaste soov näitus valgesse kuupi panna tekitas paljudes osalejates pahameelt. Täpsemalt võis näituse ja kolme Balti riigi kaasaegse kunsti keskkonna kohta teada saada 15. jaanuaril vestlusringis, kus ilmnes, et seis on kõigis riikides suhteliselt sarnane, vaid Lätis tegutsevad Lääne-Euroopa kombel toimivad kunstnikele palka maksvad müügigaleriid, mis vahendavad ka tudengite kunsti. 

Kui juba rahvuspõhiseks minna, siis näituse paljude tööde hulgas on kõige huvitavamad leedulaste ja eestlaste maalid. 26 kunstnikust 18 on naised, mis tõestab veel kord, et kunstis  on naiste sajand ning et kaasaegse naiskunstiajaloo jätkuna olid kõik videoteosed, sh mõned performance’ite dokumentatsioonid, naiskunstnikelt. Kusjuures, lätlaste seitsmest kunstnikust olid kaks naised. Muuseas, Neonilla Medvedeva oli Leedu näitusel väljas omanäoliste krokiidega, mis Tallinna näituseks teiste poolt välja puksiti, mistõttu Tallinnas esineb kunstnik kahe pastelse portreega, mis sobiksid näiteks lasteraamatu illustratsiooniks – üleüldse, millal  tehti (viimati) lastele suunatud kaasaegse kunsti näitus?     

„Zugzwang’i” kontekst on turuküsimus, potentsiaalse turu otsimine. Mida teevad maalikunstnikud pärast kunstikõrgkooli lõpetamist? Paljud lähevad vahetustega tööle ja teevad kunsti hobikorras, sest kõik ju õpetajateks ei lähe ning vahendaja leidmine on hoopis haruldane. Kui fotokunstil ja videoinstallatsioonil on kaasaegsel kunstiareenil päris palju kõlapinda,  sest nendes meediumides lahendatakse tihti tundlikke sotsiaalseid probleeme, siis maalikunsti imago on taandunud dekoratiivseks, justkui rahustavaks ja pelgupaika pakkuvaks (sisustus)elemendiks. Siin peitub paradoks. Ühelt poolt on maal kunstiturul endiselt kõige kindlustatum, nii et kunstnikul on võimalik (kas või palju ja odavalt) maalides ära elada, sest maal on alati unikaalne, lisaks on maal skulptuurist tunduvalt pretensioonitum. Teiselt  poolt ei ole kaasaegne maalikunst puht dekoratiivne, vaid võib olla, nagu „Zugzwanger’id” on näidanud, vägagi ühiskonnatundlik ning selle esteetika ei pruugi sobida kellegi sisekujunduselemendiks. 

Tore on spekuleerida, et kui „Zugzwang” olnuks kunstimess, siis kas näiteks kaitseministeerium ostaks Adomas Danucevičiuse maaliseeria „Carmine”, mille maalid toetuvad You Tube’i videotele, kus ajateenijad teevad algust homoseksuaalsusega … Näitusel oli esindatud ka elluastumise temaatika, nt Kristina Kurilionoki Marina Abramovići teose „Art must be beautiful, artist must be beautiful” („Kunst peab olema ilus,  kunstnik peab olema ilus”) edasiarendus. Kurilionok, üks näituse initsiaatoreid, on vene taustaga leedulanna, kelle ema muudkui meelde tuletab, et naine peab meheleminekuks ilus olema. Kunstnik reageeris ema öeldule, filmides varateismelisi tütarlapsi end meikimas ja juukseid kammimas. Marta Stratskas põletas suurel lõuendil džungli maha. Iseloomuliku mõttelennu poolest tõstan esile Mart Vainre Tallinna ja Vilniuse hüperrealistlikud  linnamaastikud, mis mängivad oleviku, mineviku ja tulevikuga ning city-linnaosade üheülbalisusega. Jonas Jurcikas Leedust on väikeste maalidega loonud sci-fi-narratiivi kosmonautide ja kolhoosidega, mis muu hulgas väljendab noori leedukaid tabanud nõukogude esteetika nostalgiat. Raitis Hralovičs Lätist esineb kahe maaliga „Armuvalu” seeriast, kujutades meeste piinu ja naiste kannatusi: esimesed kes peavad olema superkangelase  kehaga taimetundjad, teistelt oodatakse korraga nunnaliku pieteeti ja ajatut ilu. 

Kuna tegemist oli „Zugzwang’i” teise näitusega,  siis oleks oodanud väljapanekult terviklikumat struktuuri, kuigi tuleb märkida, et huvitavad maalijad tõusevad selgelt esile ning näitus mõjub kokkuvõttes värskelt ja särtsakalt just nimelt tänu erinevatele kultuuritaustadele ning maaliseeriatele, mille lahendused on julged ja läbi mõeldud. Loota on, et koostöö jätkub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming