XXI sajandi muuseum:

Maria-Kristiina Soomre

kas rahvusluse tempel või kaasaegne institutsioon? 17. V peeti Kumus selle kevade viimane avalik püsiekspositsiooni diskussioon “Milline peab olema XXI sajandi muuseumi ekspositsioon?”. Arutelu teemad “Millist ajalugu me vajaksime?”, “Kas Kumus on kohta kaasaegsele kunstile?”, sõnastas Kumu kuraator Eha Komissarov, üritust modereeris Sirje Helme ning paneelis osalesid Rael Artel, Marco Laimre, Ly Lestberg ja Leonhard Lapin.

Kevadisele pärastlõunale kohaselt oli publikuhuvi ürituse vastu pigem leige ja nii jäigi diskussioon eelkõige lavale kutsutute mõttevahetuseks. Seda nii nõukogude perioodi ekspositsiooni puhul, mille protsessipõhist, jätkuvatele muutustele üles ehitatud loomust tundusid kõik osalejad ka tunnustavat, kui ka kaasaegse kunsti ja muuseumi suhete puhul, kus arvamused siiski suuresti lahknesid. Sõjajärgse kunsti ekspositsiooni kohta kõlas juba kuuldud kriitikat küll Nõukogude näidisstalinistide eksponeerimise ja kogu stalinismiperioodi liiga suure proportsiooni pärast (L. Lapin) kui ka vastupidiselt kiidusõnu antud perioodi kui kõige põnevamalt läbi komponeeritud ja kõige mängulisemalt esitatud ekspositsiooniosa aadressil (L. Lestberg). Kõige aktiivsemalt sõna võtnud prof Lapini mõtetest jäi kõlama ootus näha muuseumiekspositsiooni representatiivset, kehtestavat loomust: Lapini nägemuses on Kumu klassikaline rahvusgalerii, “meie oma Ateneum” ning seal eksponeeritu seega suure rahvusliku laenguga. Lähiajaloo retseptsioonist, ajaloolise tõe subjektiivsest hinnangulisusest ja selle kehtestamise võimatusest rääkis eelkõige Eha Komissarov ning kuna temagi viitas selle laia teema põhjalikumale analüüsile viimase Vikerkaare veergudel, siis ajaloo teemal eriti sõna võtma ei kiputud.

Lähiajaloo probleemne, valulik käsitlus, mis on peegeldunud ka Kumu ekspositsiooni kriitikas, on taak, millega laiemalt kogu Eesti humanitaarteadus täna rinda pistma peab. Teise maailmasõja ja sellele järgnenud perioodi ühiskondlik käsitlus on sügavalt polaarne, rindejoonte, põrandaaluse ja -pealse, punase ja valge vastandamisel põhinev, seda eriti teravalt olukordades, mis on tõlgendatavad palju komplitseerituma halli tsoonina nagu näiteks ka enamik sõjajärgses Eestis loodud kunstist. Diskussioon elavnes Kumuski, kui üritati defineerida ametlikku nõukogude kunsti: oli see läbi viie aastakümne tõesti vaid sotsrealism selle eri variatsioonides või võiks siiski kogu kevad- ja sügisnäituste pärandit käsitleda ametliku kunstina? Emotsionaalse arutelu käigus kiputi kohati segi ajama definitsiooni ja hinnangut ning mööda vaatama tõsiasjast, et muuseum mäluinstitutsioonina ei saagi olla moraalsete hinnangute andmise koht õige-vale või halva-hea skaalal. Muuseum mäletab eelkõige oma kogude kujunemisloo kriitilise analüüsi põhjal ning on loomulik, et see mälupilt erineb märgatavalt tollal aktiivselt tegutsenud kunstniku subjektiivsest kogemusest. Loomulikult on muuseumi mälu esitamise retoorika kuraatorite kujundada ning seda tehakse kahtlemata kaasaegsest vaatepunktist. Nagu rõhutas ka Marco Laimre: minevikku kirjutatakse alati tuleviku jõul, seega ei ole muuseumiski lõplikud lahendused ja lõplikud tõed võimalikud, vähemalt seni, kuni muuseum kaasajaga suhestub.

Kumu suhteid kaasaegse kunstiga tõlgendasid diskussioonis osalejad  samuti erinevalt. Kui enamik kõnelejaid oli siinkohal pigem äraootaval seisukohal, tõdedes, et kaasaegse kunsti eksponeerimispoliitika kujundamine on muuseumile suur väljakutse, siis Leonhard Lapin esines seisukohaga, et ideaalis tema Kumus kaasaegsele kunstile kohta ei näe. See seisukoht tuleneb eespool viidatud nägemusest Kumust kui rahvusgaleriist, mille ainus ülesanne on kehtestada rahvusliku kunstiajaloo kaanon. Praeguse kunsti tarvis tuleks Lapini seisukoha järgi ehitada uus, kaasaegse kunsti muuseum. See mõte, mis on Kumu avamise järel, enamasti naljana, varemgi kõlanud, on aga mitmest aspektist ohtlik.

Esiteks ei ole Kumu klassikaline rahvusgalerii: see oleks XXI sajandil avatud muuseumi puhul museoloogiline absurd, arvestades, et kõik Euroopa vastavad institutsioonid on loodud kas XIX ja XX sajandi vahetusel või palju varem. Rahvusgalerii oli poliitiliselt ja ideoloogiliselt laetud institutsioon, mille roll oli rahvusliku identiteedi kujundamine rahvusriikide tekke kõrgajal. Loomulikult on meie identiteedikehtestamise probleemides vaevlevas noores riigis sellised ootused muuseumile tänagi olemas. Täna elame aga maailmas, kus selline rahvuslik kapseldumine ei ole reaalne ega konstruktiivne ja seda ei ole ka Kumu (püsi)ekspositsiooni ega näitusepoliitikaga taotletud. Ei tohiks lasta end eksitada pealiskaudsest järeldusest, et kõik pärandiga seotu on a priori rahvuslik või kõik kaasaegne on ühtlasi rahvusvaheline, kaugel sellest – kitsalt rahvuslikust retoorikast on vaba Kumu ekspositsioonipoliitika tervikuna, adekvaatset kaasaegset lähenemist ning Eesti kunsti ja selle arenguprotsesside igakülgset kajastamist taotleb kogu muuseumi programm. Seega, Kumu on kaasaegne muuseum, mis on avatud ka kaasaegsele kunstile ning on muuseumi huvides, et see olukord ei muutuks. Kumu peab jääma avatud, elava kunsti muuseumiks. Uue muuseumi ehitamise retoorika on meie oludes niisiis eelkõige institutsionaalselt mõtlematu.

Täpsustaksin kohe, et tegemist ei ole ainult institutsionaalse enesekaitsega, kuigi ka seda. Eesti on väike riik, meil on igal alal vähe tegijaid, häid tegijaid seda vähem. Kumu seisab praegu fakti ees, et tööturg on vabadest professionaalidest tühi. Muuseum ei tähenda teatavasti ainult direktori ja kuraatori ihaldusväärset positsiooni, ka nendel kohtadel tähendab muuseumitöö eelkõige tänamatut igapäevast asjaajamist, mille kõrvalt tuleb end pidevalt erialaselt vormis hoida. Iga organisatsiooni unistus – see, et kõigil positsioonidel töötaksid oma ala parimad – tähendaks seda, et head tegijad tuleb ära meelitada mujalt. Ükski muuseum ei saa endale lubada Eesti kunstimaastiku tühjaksimemist – institutsionaalne mitmekesisus ja professionaalne laiapõhjalisus on meie kõigi huvides. Sellistes oludes uue institutsiooni ehitamisest rääkida on seega väga lühinägelik. Võib uskuda prof Lapini võidukat kinnitust, et kui oli võimalik välja rääkida Kumu, on võimalik ehitada ka kaasaegse kunsti muuseum. Rõhutaksin aga veel kord üle, et muuseum ei ole maja, ühe muuseumi areng avaliku institutsioonina majaga tihti alles algab. Seega paluksin Eesti kultuuriüldsuselt laiemalt: andke Kumule mitte sada päeva, andke viis aastat, et muuseum saaks areneda ja välja kujuneda ning räägime alles siis, kas ja milliseid uusi paralleelinstitutsioone rajama peaks. Meil ei ole vaja kopeerida lääne ühiskonna formaate selleks, et “mõelda suurelt” (mida Lapini väitel eestlased ei oska) – suurelt mõtlemiseks peab olema eelkõige vaimset potentsiaali, mitte palju raha või palju kinnisvara.

Kumu soovib areneda adekvaatseks XXI sajandi muuseumiks, mis esitab kaasaegselt ja kriitiliselt nii meie kunsti ajaloolist pärandit kui teeb koostööd kaasaegse kunstiga, mis täna Eestis on nagunii oma formaadilt enamasti museaalselt seeditav. Kui eesti kunstis ka leiaks aset programmiline diskursiivne pööre uute, muuseumikaugete formaatide poole (mis on normaalses arenguprotsessis kaasaegse kunsti muuseumide loomise põhjuseks), on Kumu kindlasti koostööpartnerina kunstnikele jätkuvalt avatud. Kumust ei tohi saada eesti kunsti teemapark lõbusõiduturistidele ja see on ka põhjus, miks muuseum soovib luua avalikku diskussiooni. Loodetavasti jätkub diskussiooni traditsioon sügisel sisulisemate seisukohavõttude ja konstruktiivsema aruteluga, mis aitab muuseumitöötajatelgi hoida kriitilise institutsiooni ideaali pidevalt silme ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming