Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil

Mare Tralla

Goethe Instituudi ja EKMi koostööna valminud meediakunsti näitus „Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur” Kumus kuni 30. IX, kuraator Sabine Himmelsbach.  Näituse peaeesmärgiks on pakkuda välja informatsioonist üleküllastunud ühiskonna ja kultuuri kohta üldlevinud arusaamast erinevaid tõlgendusi ning suhestumisi. Me oleme kõik harjunud, et viibime kogu aeg võrgustunud keskkondades, ega pööra neile suuremat tähelepanu. Need on tänapäeva elu nähtamatu, aga pidevalt kohal osa. Paraku ei esita me enamasti endale ega teistele neid puudutavaid küsimusi. Kuidas ja mis eesmärgil neid võrgustikke luuakse? Mis saab kokku kogutud informatsioonist? Kellel on sellele juurdepääs ning kas  informatsioon saab olla neutraalne nullide ja ühtede jada, ilma inimliku näota, nagu seda meile sageli esitatakse?   

Vaatamata paljudele rahvusvahelistele meediakunsti ja -kultuuri projektidele, mida Eestis 1995. aastast tehtud on, ei ole kultuuri  ja kunsti sfäärist tulevad kriitilised infotehnoloogia diskursused ja küsimused jõudnud laiemasse kohalikku arutellu. Meenutan, et viimane suurem meediakunsti näitus oli Eestis 2004. aastal. Vaatamata sellele, et ma kahtlen, kas „Gateways” suudab tekitada laiemat diskussiooni nendel teemadel, on näituse kuraatori Sabine Himmelsbachi esitatud küsimused, kuidas käsitleda tihenevat võrgustumist, kuidas ära kasutada globaalsete võrgustike võimalusi  ning kuidas neis toimida, ajakohased ja olulised. Näituse töödes otsitakse eri viisil nendele küsimustele vastuseid või kommenteeritakse võrgustikke.     

1990. aastatest on Eestis uhkusega ning tihti eufooriliselt räägitud kõikvõimalikest kohalikest infotehnoloogia saavutustest: esimeste avalike Interneti-punktide loomisest, e-riigist, Skype’ist kuni kübersõjanduse ekspertiisini.  Infotehnoloogia valdkonnast on saanud Eesti uhkus. Eesti kodanikud on, kas nad seda soovivad või mitte, katsealused riigi tsentraliseeritud andmebaaside eksperimendis, mis teeb igapäevase asjaajamise instantsidega mugavaks, kuigi meie privaatsus ja isiklikud andmed võivad seetõttu olla vägagi kergesti ühest allikast kättesaadavad ka pahatahtlike kavatsuste korral. Kui Suurbritannias on tekitanud skandaali ja kriitilist arutelu andmebaaside  turvalisus isikuandmete kaotamise avalikukstulekuga, näiteks andmebaasi infot sisaldava DVD või ametniku lohakusest kaotatud sülearvuti tõttu, siis Eestis usutakse süsteemide töökindlusse ja turvalisusse, inimliku vea või eksimuse tõenäosusega näiteks isikuandmete lekkimise osas eriti ei arvestata. Niisiis eksisteerivad tehnoloogilised süsteemid eestlase teadvuses kuidagi ilma inimfaktorita. Timo Tootsi „MEMO ПOЛ II ” üritab seda naiivset  arusaama jõhkralt illustreerida, võimaldades külastajal isikudokumendi sisestamisel saada ettekujutus oma digitaalse jälje kohta, kui kasutada admebaasides ja Internetis kättesaadavat informatsiooni. Selliseid meediakunsti teoseid, mis kasutaja kohta Internetist infot otsivad, on varemgi loodud ning selles mõttes ei ole Tootsi teos kuidagi originaalne. Niisugust üle igasuguse piiri ebamugavat ruumiliidest ei ole ma siiski varem kohanud ja pean paraku nentima, et see muutus asjaks iseenesest ja hakkas segama teose kriitilisest sõnumist arusaamist. Näitusel eksponeeritud teosed võikski laias laastus jaotada kaheks, olenevalt sellest, millisel positsioonil kõikvõimalike nähtavate ja nähtamatute informatsioonivõrgustike suhtes on inimlik mina. See mina on võtnud kas kriitiliselt aktiivse positsiooni informatsiooni tõlgendamisel või piirdub pelgalt passiivse võrgustikke illustreeriva hoiaku esitamisega.         

Kumu fuajees on eksponeeritud Eve Apro ja Riin Rõõsa ülisuur mobiiltelefon Astrid, mis mõjub esmapilgul reklaamina ning millest on lihtne ilma süvenemata mööda minna. Astrid on funktsioneeriv telefon, millega on võimalik helistada nagu tavaliselt telefonilt, vahe on ainult selles, et muidu privaatsed kõned, mida me nii avalikes kui eraruumides mobiilidega  teeme, saavad järsku ebamugavalt avalikuks. Teose asetus fuajees süvendab ebamugavat võõrastust veelgi ning sunnib kriitiliselt mõtlema avaliku ja privaatse informatsiooni ning kommunikatsiooni üle.     

Mida enam arenevad kõikvõimalikud võrgustikud ja infotehnoloogilised süsteemid, seda olulisemad on avaliku ja privaatse informatsiooni küsimused. Naiivne arusaam globaalse võrgustunud ruumi impersonaalsusest, anonüümsusest ning selle kasutaja privaatsuse kaitstusest on iganenud. Helistamine oma armsamale Astridiga tundub peaaegu võimatu, aga samas jätame me suhteliselt ilma mõtlemata isiklikke jälgi oma mõtetest ja tegevusest näiteks  Facebooki või Twitteri lehtedele, vaatamata sellele, et oleme nende keskkondade avalikust iseloomust teadlikud. Briti kunstnike Thomsoni ja Craigheadi posteriinstallatsioonis „Tallinna sein” on eksponeeritud Kumu lähiümbrusest postitatud Twitteri säutse füüsiliste plakatitena, muutes nii ajutisena mõeldud, aga isiklikud digitaalse informatsiooni fragmendid ajatuks ning fikseeritud sõnumite seinaks. Nii saame lugeda, et kellelgi tekivad parimad  mõtted alati öösel või et keegi unustas võtmed koju, keegi armastab kedagi ja isegi seda, et kellelgi palutakse poest piima osta. Ilma saatja ja adressaadita omavahel segunenud sõnumeist saab poeetiline ajastu märk, võrgustike inimlik, mitte binaarne portree. 

Näituse visuaalselt kõige esteetilisem teos on Julius Poppi „bit fall” („bitikosk”). Hetkeks moodustuvad veetilkadest sõnad langevad laest alla, jättes ruumi jälje globaalsetes uudisteportaalides sel hetkel kõige enam kasutatud sõnadest, kirjutades maailma uudised omamoodi abstraktselt ümber. 

Peale kriitilise suhestumise infokeskkondadega on näituse huvitavamates teostes käsitletud võrgustikke kui poeetilisi ruume. Christina Kubischi „Elektrilised jalutuskäigud” avavad jalutajale uue auditiivse linnaruumi: linna saab kuulata elektromagnetiliste helide, mitte tavalise, automüra ja inimeste tekitatud helitausta kaudu. Tallinna on võimalik selliselt kogeda nii näitusesaalis kui eriliste kõrvaklappidega linnas jalutades. Saadud helikogemus oli esteetiline, ent sundis kohati esitama ebamugavaid küsimusi tavameeltega tajumatute  ambient-võrgustike kohta keskkonnas. Mis peale elektromagnetlainete veel mind ümbritseb? Clara Boj ja Diego Diazi „Observatorio” teeb Radisson Blue’ hotelli katusel asuva pikksilma abil nähtavaks Tallinna kommunikatsioonivõrgud ja isegi siis, kui kunstnike eesmärgiks ei ole kriitiline suhestumine võrgustikega, vaid pigem olemasolevate visualiseerimine, tekitab selle digitaalse maastiku nägemine minus samu tundeid kui Maa orbiidil ringlevate objektide  vaatlemine. Paratamatult olen ma sunnitud küsima, millal tekib selline kriitiline mass kommunikatsioonivõrke, et nende toimimine muutub võimatuks, ehk isegi ohtlikuks? Ingo Güntheri gloobused on aga väga otsene kriitiline suhestumine üha globaliseeruva ja võrgustunud maailmaga. Valgustatud gloobused kujutavad mitmeid globaliseerunud maailma nähtusi: rikkuse jagunemine, majanduslikud muutused, energia tootmine  ja tarbimine, rahvusvaheliste korporatsioonide sissetulekud võrdluses riikide tuludega, Internetikasutajate tihedus või kommunikatsioonivõrgu taristu. Erinevalt eespool nimetatud kunstnikest ei ole Güntheri gloobused ainult visualiseering, vaid kunstniku kriitiline võimusuhete seoste interpretatsioon.   

Omamoodi žanr näitusel on digitaalsed maastikud, kus kasutatud algmaterjalina Google’i kaarti. Google’i võim meie geograafilise ja inforuumi kujundamisel on peaaegu piiramatu ning efektiivselt vaidlustamata. Aram Bartholl toob irooniliselt Google’i kaardi ülisuure markeri reaalsesse keskkonda. Karel Koplimets ja Ivar Veermäe esitavad Google’i kaarti kasutades virtuaalse jalutuskäigu Tallinnas,  kus kõik reklaami täis pinnad on kustutatud valgeks. Achim Mohné ja Uta Kopp mängivad Google’i satelliidipiltidega, kirjutades füüsilises ruumis hoonete katustele sõnumeid, mida siis satelliidipiltidelt peaks lugeda saama. Nii on Kumu katuselt võimalik lugeda mängulist kutset „Click here >”. Kunstnikud paljastavad Google’i valelubadused, et satelliidipildid uuenevad reaalajas, kuigi tegelikult ei uuene. Intiimset poliitilist ja isiklikku tasandit esindab näitusel Tanja Ostojici 2000. – 2005. aasta veebiosalusega projekt „Otsin EU passiga meest”, kus kunstnik kuulutab oma kodulehel, et otsib EU passiga meest, kellega abielluda.       

Ta saab üle 500 kirja. Näitusel esitatakse dokumentatsioon abiellumisest, viisataotlustest, elamislubadest kuni abielu lahutamiseni, mida Ostojic samuti tähistab kunstiaktsiooniga. Ostojici projekt ei demonstreeri mitte ainult poliitiliste võimustruktuuride absurdsust – need diskrimineerivad ja muudavad üksikisiku numbriliseks ühikuks, vaid ka võimalusi, kuidas kasutada Internetti isiklik-poliitiliste aktsioonide korraldamiseks.       

Meediakunsti näituste puhul on alati kuulda kriitikat, et teosed ei tööta, et vaatamine nõuab teistsugust suhestumist ja aega. Tõepoolest, see on nii, aga paraku peegeldavad meediakunsti teosed meie maailma: üleküllastatud informatsiooniruumis paratamatult miski rebeneb ega funktsioneeri ootuste kohaselt; tunneme seal end alati õppuritena, võimusuhted on seal raskemini adutavad ja inimlik dimensioon kipub kaotsi minema. „Gateway” ei ole tehnokraatlik meediakunsti näitus, vaid pakub välja võimalusi võrgustunud keskkondade inimliku näo avastamiseks ning sellega kas poeetiliselt või kriitiliselt suhestumiseks.  Lisaks näitusele toimub „Gateway” programmi raames terve hulk filmilinastusi ja avalikke üritusi, mis pakuvad lisavõimalusi võrgustunud kultuurist arusaamiseks. 11. juunil on ettekannete ja presentatsioonide päev, kus tutvustatakse võrgustunud moe ja tarkade tekstiilidega seotud projekte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht