Võitlus digidüstoopia vastu

Kunstilooming on mitteutilitaarne mänguline praktika, mis on vajalik sõltumatuse, individuaalse terviklikkuse ja vaimse tervise säilitamiseks.

RAIVO KELOMEES

Maailma kümne väärtuslikuma ettevõte hulka kuuluvad digiajastu ettevõtted Apple, Microsoft, Facebook, Amazon. 2017. aasta seisuga oli Apple neist esimene. Meedia- ja tehnoloogiateenuste gigandid on suured neist sõltuvate tarbijahulkade tõttu. Võib isegi ütelda, et gigandid kontrollivad oma tarbijaid. Selles ei ole kellegi arvates midagi halba, sest miljonitele inimestele võimaldatakse jagatud platvorme, mistõttu lähevad platvormid ka odavamaks. Kuid ühiselt kasutatavate instrumentide, programmide ja seadmete kaudu saavutatakse juurdepääs ka kasutajatele, nende isikliku teabeni välja.

Privaatsuse lõppu on kuulutatud korduvalt. 40% inimkonnast on praeguseks internetis ehk ühiselt kasutatava tarkvara kaudu saab pääseda ligi nende infole, ka isiklikule. Võrgus tegutseb 3,8 miljardit inimest, nende arv, keda saab jälgida reaalajas, kasvab pidevalt.1 20 aastat tagasi ehk 1995. aastal oli internetis 1% inimkonnast. Ka inimkond oli toona väiksem.

Järk-järgult, internetikasutuse tavapärasemaks muutumisega on lahjenenud ka selle kasutajate optimism, et maailm muutub aina paremaks.

Käeulatuses tundus olevat piiriülene rahvaste solidaarsus, mis kaotanuks barjäärid, ühendanuks loojaid, lihtsustanuks suhtlemist, reisimist ja läbikäimist. Järk-järgult on leidnud aset võrgu suurem kommertsistumine, osaline sulgumine, uutmoodi kapseldumine kuni riikide eraldumiseni globaalsest internetist. Näiteks Hiinas ei ole Google’i teenused kättesaadavad, miljardite kasutajatega Facebook puudub sootuks. Seal satub lääne inimene justkui teisele planeedile, kus infokeskkond on kontrollitud, ka moraalinormidele vastavam (pornosaidid puuduvad). Mõistagi on seal alternatiivsed platvormid sotsiaalvõrgustike ja kaardirakenduste jaoks. Hiina on vaid üks näide, et internet toimib maailmas erinevalt.

Manu Lukschi fiktiivne dokumentaal „Näota“ („Faceless“, 2007 on toodetud tuginedes „Jälgimiskaamerate filmimanifestile“ – selle järgi ei tohi filmitegija ise tehnikat kasutada, vaid ainult jälgimiskaamerate filmitut.

Pinterest

Siit kerkib visioon paradoksaalsest moraalsest utoopiast ja düstoopilisest dilemmast: kui soovitakse puhastada inforuum moraalsetest väärnähtudest, tuleb see allutada kontrollile, kõrvaldada alternatiivsed infokanalid. Ja kuigi jutt on internetikeskkonnast, on televisioon siiski veel võimsam ja katab rohkemgi. Vanem generatsioon on suurem telesõltlane, noorem ammutab infot võrgust. Seda näeme Venemaa inforuumis, kus teleinfoga on häälestatud kogu riik. Üksikud võrguruumis kostvad alternatiivsed hääled üldpilti ei muuda.

Sel viisil on maailm mässitud võrku, mida saab jälgida ja selle kasutajaid mõjutada. Kuid vastupanu on vajalik ja ka võimalik. Mõistagi on lihtsaimaks mooduseks pistik seinast tõmmata ja riistvara lahti ühendada.

Antidüstoopilised kunstiprojektid

Mäss Suure Venna vastu on kunstisfääris reaalne praktika. Välja võib tuua Riin Rõõsi ja Eve Arpo kohapõhise projekti „Päev ilma mobiilita“ (2007),2 kus inimestel paluti loovutada oma mobiil 24 tunniks. Need riputati puuokstele Tallinnas Vabaduse väljakul Kunstihoone ees. Soovijad võisid neile ka helistada. Tervikuna sündis installatsioon, telemaatiline skulptuur ja osaluslik teos.

Ka Timo Tootsi „Autahvel“ (2009), „Memopol“ (2010) ja „Memopol II“ (2012) on loodud samal põhimõttel, võimaldades kasutajail katsetada interneti jälgimisvõimekust, sel viisil sellest teadlikuks saades.

Rõõsi ja Arpo töö puhul on kunstnikud pakkunud alternatiivse käitumise mudeli ehk loobumise mobiilist kas või ajutiselt, see võimestanuks küll indiviidi, röövinuks aga mobiilse kommunikatsioonivõimaluse. Nõnda on düstoopilise kontrollikeskkonna hävitamine vastuoluline, sest tuleb loobuda ka selle keskkonna võimalustest. Siit ka oluline paradoks inforuumi gigantide vastu võitlemisel: kui keskkonna peamagistraalid kuuluvad monopolidele, siis osutub alternatiivsete kanalite leidmine raskeks. See on sama kui valida alternatiivseid teid maastikus, kui ei soovita maksta kiirteetasu. Tagajärjeks on pikem sõit, suurem ajakulu, eksimisoht, kuid ka võimalus rohkem näha.

Paolo Cirio ja Alessandro Ludovico kasutasid projektis „Face to Facebook“ (2011) Facebooki ligipääsetavust: nad varastasid 250 000 kasutaja näopilti, mille alusel loodi kohtingulehekülg „Armsad näod“ („Lovely Faces“). Vaevalt et see on märkimisväärne saavutus, kuid sellega häiriti tuhandeid inimesi, kes ei soovinud võõraste lähenemiskatseid. Märkimisväärne on see aga seetõttu, et Facebook kaebas kunstnikud kohtusse. Kuna „Face to Facebooki“ server paiknes Euroopas, siis USA seadused nendeni ei ulatunud. Projekt tekitas ulatusliku meediakõmu, tuhanded uudisnupud privaatsete andmete kaaperdamisest täitsid portaale. Tervikuna kuulus see projekt sarja „Monopolismi triloogiat häkkides“ („Hacking Monopolism Trilogy“).3 Selle sarja teisteski projektides, nagu „Google sööb iseennast“ („Google Will Eat Itself“) ja „Amazoni must“ („Amazon Noir“) tegeleti meediagigantide Google’i ja Amazoni ahistamisega.

Julian Oliveri (Uus-Meremaa) ja Danja Vassiljevi (Venemaa) projekt „Newstweek“ (ehk „Libauudiste masin“, 2011) on näide, kuidas reaalajas kaaperdada internetikasutajate meediasisu.4 Avalikku internetiruumi elektripistikusse lülitatakse kunstnike disainitud ja programmeeritud seade, millega luuakse valeühendus projekti serveriteni, asendades kasutajate netileheküljed fiktiivse sisu või valeuudistega. See on taas näide, et avaliku inforuumi hõivamiseks piisab väheste vahendite asjatundlikust kasutamisest.

1990. aastate üks kuulsamaid netivastupanu projekte oli Etoy „Toywar“ (1999). Šveitsi kunstnikeorganisatsioon Etoy võitles ettevõtte Etoys.com vastu, kes tahtis röövida nende domeeninime. Tagajärjeks oli Etoys.com-i aktsia hinna langemine nulli lähedale.

Seda soodustas mõistagi ka dotcom-i mulli lõhkemine, kuid netiaktivistide tegevus oli silmatorkavalt mõjus.5

Tuleviku düstoopiline ühiskond tähendab täielikku jälgitavust ja vastava tehnoloogia kasutamist, nagu seda on näha Surveillance Camera Playersi6 tegevusest või Manu Lukschi fiktiivses dokumentaalis „Näota“ („Faceless“, 2007).7 Viimases on autor filmi algmaterjalina kasutanud turvafirmade kaamerate materjali. Film oli toodetud „Jälgimiskaamerate filmimanifestile“ („Manifesto for CCTV Filmmakers“)8 tuginedes ehk selle järgi ei tohi filmitegija ise tehnikat kasutada, vaid ainult jälgimiskaamerate filmitut. Manifestis tõdetaksegi, et kogu meie keskkond ja avalik ruum on kaetud kaameratega, millega suumitakse ja salvestatakse ümbrust. Leiab aset katkematu dokumentaalmaterjali tootmine, kunstniku asi peaks olema vaid selle kasutamine.

Siin võib näha pahupidi jaatuse (subversive affirmation) taktikat, mida kasutatakse kritiseeritava sõnavara, tehnikat ja visuaalsust positiivselt üle rõhutades ja hõivates. Mõistet kasutavad Inke Arns ja Sylvia Sasse oma tekstis „Pahupidi jaatus: mimeesis kui vastupanu strateegia“ („Subversive Affirmation: On Mimesis as a Strategy of Resistance“).9 Nad viitavad sellise taktika Ida-Euroopa päritolule ja on sidunud selle Moskva kontseptualismi praktika ja Vladimir Sorokini tekstidega. Kuid samasugune käsitus on ilmne ka rühmituse Neue Slovenische Kunst ja Laibachi tegevuses kunagises Jugoslaavias. Eredalt väljendub see duo The Yes Men tegevuses, Eestis ilmnes see „Esto TV“ puhul.

Kuidas kokku võtta ehk mis kasu on kunstnikest ja nende projektidest tuleviku düstoopiliate ennetamisel ja nende vastu võitlemisel?

Kunstiprojektid on kui prototüübid võimalikele innovatiivsetele massitoodetele, millega osutada vastupanu domineerijatele ja ahistajatele ning leida alternatiivseid võimalusi.

Kunstilooming on tervikuna mitte­utilitaarne mänguline praktika, mis on vajalik sõltumatuse, individuaalse terviklikkuse ja vaimse tervise säilitamiseks.

1 http://www.internetlivestats.com/internet-users

2 http://youmustrelax.com/paev-ilma-mobiilita/

3 http://www.face-to-facebook.net/hacking-monopolism-trilogy.php

4 http://newstweek.com/

5 http://www.etoy.com/projects/toywar/

6 http://www.notbored.org/the-scp.html

7 http://www.ambienttv.net/content/?q=faceless

8 http://www.ambienttv.net/content/?q=dpamanifesto

9 East Art Map. Contemporary Art and Eastern Europe, ed. by IRWIN, Cambridge MIT Press / London Afterall, 2006, lk. 444-455; vt samuti: http://www.inkearns.de/wp-content/uploads/2011/01/2006_Arns-Sasse-EAM-final-book.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht