Vive Tolli koht ja aeg

Mai Levin

Vappu Thurlow. Vive Tolli läbi kohtade aegade kätte. Toimetanud Tiina Aug, kujundanud Katrin Kaev, inglise keelde tõlkinud Vappu Thurlow, tõlke toimetanud Justin Ions. Teppo Vuoristo, Vappu Thurlow, Fonet Kustannus Oy 2011, 336 lk. Lõpuks ometi on meil raamat, mis vastab mahult ja väljanägemiselt eesti graafika elava klassiku staatusele. Vive Tolli ja minu tekstidega 2004. aasta kataloog, mille on samuti kujundanud Katrin Kaev, on just nii õhuke, kui vahendid tollal võimaldasid. Mind jäid selle juures vaevama mitmed apsud: lisalehena vahele pistetud tunnustuste loetelu, toimetamata jäänud tööde ja näituste nimestikud ning hoopis puuduv illustreeritud raamatute nimestik. Vappu Thurlow’ monograafia hõlmab 336 lehekülge, selles on 226 reproduktsiooni Tolli teostest, kaks Kristjan Raua ja kolm Peeter Ulase omadest, lisaks 50 biograafilist või loomingusse puutuvat fotot. Raamat on trükitud väga heale paksule, ent suhteliselt kergele paberile, see on küll kogukas, aga mitte veel n-ö tellis, mis kipub riiulilgi seistes koost lagunema. Katrin Kaev on selle kujundanud piltidest ja nende laheda paigutamise võimalusest ilmset mõnu tundes– tulemus on tõesti kaunis. Ümbrispaberit kaunistab Vive Tolli „Sinine uks” (2005, söövitus, metsotinto). Raamat on tõesti nagu uks kunstniku loodud imede ilma. Nagu näitab monograafia pealkirigi, on autor andnud suurema tähenduse kohtadele ja ajastutele, mida kunstnik on elu jooksul läbinud ja mis on tema loomingut nii või teisiti mõjutanud. Mõjutanud on Tollit loomulikult inimesedki, kellest Thurlow on tekstis puudutanud võimalikult paljusid kunstniku emapoolsest vanaisast Timotheus Kuusikust ja onust Platon Kuusikust peale. Materjali on talle andnud mitmed intervjuud, eelkõige aga kunstniku enda meenutused ja korralik arhiiv, millest pärinevad fotod ja Timotheus Kuusiku mõnusa keelepruugiga artikkel „Mõnda meie suguvõsast” 1901. aasta Kodulehes. Vive Tolli on neid inimesi, kes tunneb ja hindab oma juuri: see kajastub tema loomingus nii otseselt kui ka kaudselt, mistõttu meilgi on kasulik viimase paremaks mõistmiseks neist üht-teist teada. Monograafiates – igatahes neis, mis käsitlevad klassikuid – ongi traditsiooniliselt suhteliselt palju ruumi pühendatud biograafilisele materjalile, sest kunstniku isik ja looming moodustavad terviku. Isik jäi rohkem tagaplaanile modernistlikus ja nõukogude kunstikirjanduses, kui mitte arvestada belletristilisi kunstnikubiograafiaid. Kuid viimastel aastakümnetel on uurimuslikus kirjanduseski märgata tendentsi „tagasi Vasari juurde”, mistõttu on meilgi hakatud kunstniku eluseiku järjest enam tähtsustama.

Thurlow’ käsitlus on traditsiooniline ka küllaltki üksikasjalise tööde vaatluse poolest. Muidugi vaatleb ta valikuliselt: neid, mis on tundunud talle olulisena teatud loometahu või pöördepunkti iseloomustamiseks. Eesti rahvakalendri tähtpäevi kujutava sarja puhul, mis tõi Vive Tollile 1978. aastal Kristjan Raua preemia, tekkis esialgu tunne, et raamatu autor on siin vahest liigagi kirjeldav. Kuid siis leidsin, et niimoodi suunatakse lugejat teost hoolikamalt vaatama. Tänapäeva vaataja, kaasa arvatud nn spetsialist, on harjunud laskma pilgul põgusalt libiseda üle piltide ja tekstide: las lugeja komistab tekstis mõne detaili otsa, ehk vaatab siis tähelepanelikumalt piltigi. Eriti eesti rahvakunstist ja folkloorist inspireeritud teoste puhul võidakse arvata, et tuntakse seda ainest niigi, aga tegelikult tuntakse vähem, kui võiks ja peaks. Piltide juurde on üsna kohane lugeda nende süžeede lähteallikaist, kalendripäevadega seotud kommetest ja nende kajastusest töödes. Teose interpreteerimine algab juba kirjeldusest. Näiteks prantsuse kunstikirjandus pakub ohtralt näiteid meisterlikest kirjeldustest, kus on tabavalt karakteriseeritud teose vorm, avatud sisu, teose erilisus kunstniku loomingus ja laiem tähenduski.

Kuidas interpretatsioonis väljast sissepoole liigutakse, näitab ilmekalt Tõnis Saadoja raamat „Urmas Ploomipuu valge maja” (2011), mille Kumu andis välja seoses Urmas Ploomipuu teoste näitusega. Seda laadi loomeprotsessi skematiseerivat analüüsi, kus keskendutakse kunstniku loomingus seni teisejärguliseks peetud tahule, nagu on maalikunst Ploomipuul, olnuks Vappu Thurlow’l Vive Tolli loomingu puhul aga raske teha. On ju viimase looming hoopis suuremal määral rajatud intuitsioonile ja emotsioonile ning haarab peaaegu 60 loomeaastat, millesse mahub mitu kunstilistelt ideaalidelt erinevat ajajärku, sellal kui Ploomipuu 20 aasta looming moodustab meetodilt ühtsema, piiritletuma terviku.

Mulle on alati imponeerinud näitustel, kataloogides ja raamatutes esitatav uudne, värske materjal. Praegu Kumus eksponeeritud näituse „Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” kataloogi on koostaja Elnara Taidre lülitanud rea 1970.-1980. aastate kompositsioonivisandeid, mis heidavad uut valgust lõpetatud töödele, pannes mõtlema distantsile, mis viimaseid algideest lahutab. Sügavtrüki- ja estambimeistrina tuntud Vive Tolli on olnud omapärane ja viljakas joonistaja, kellel on nii vabajoonistusi kui ka estampide eskiise. Raamatus hulgaliselt reprodutseeritud joonistuste spontaansus ja ekspressiivsus, neis kääriv loov mõte paneb tuntud gravüüregi uutmoodi nägema. Eks me ole seda kogenud Eduard Wiiraltigi joonistusi ja visandeid gravüüridega kõrvutades.

Hea meel on Vive Tolli raamatukujundustele ja eksliibristele pühendatud peatükkide pärast. Nendesse aladesse on kunstnik mahutanud palju tööd (ligi poolsada raamatut, üle neljasaja eksliibrise) ja palju säravaid – sageli ka värvisäravaid – ideid. Nende eest on talle jagatud ehk rohkemgi tunnustust kui vabagraafika eest. Nimetagem üht olulisemat: Bratislava rahvusvaheliselt lasteraamatute illustratsioonide biennaalilt 1977. aastal saadud Kuldõuna raamatu eest „Jutt mehest, kes teadis ussisõnu, ja teisi muinasjutte”. Seda folkloorset materjali respektiga etnograafia vastu ja samal ajal elavalt-kaasaegselt tõlgendavat kujundust vaadates lähevad mõtted rahvakunsti retseptsioonile tänapäeva maailmas üldse. Sellal, kui meil ERMi ehitamisega mõttetult venitatakse, on etnograafiamuuseumid mujal maailmas üpris populaarsed. Näiteks Karakalpaki Nukusi muuseum, mis kannab oma asutaja Igor Savitski nime ja kus on suurepärane kohaliku rahvakunsti kogu, peale selle ka Riikliku Vene Muuseumi järel suuruselt teine vene avangardkunsti kogu, on praegu tuntud ka Euroopas, selle ümber toimuval rahvakunstifestivalil tungleb prantslasi ja itaallasi. Tore on teada, et selle muuseumi ja tema entusiastliku asutaja esmaavastaja oli juba 1970. aastatel Eesti Kunstimuuseum eesotsas Inge Tedrega, muuseumi kogu tutvustati nii Tallinna kui ka Tartu kunstimuuseumis.

Teppo Vuoristo, Vive Tolli monograafia sponsor, ei ole küll kunstniku esmaavastaja, kuid vahest juhib tema samm siiski meie tähelepanu Vive Tolli loomingu kõlapinnale, mis ulatub üle Eesti piiride. Vuoristo annab välja graafikaga seotud raamatuid, katalooge. Tema tutvus Tolliga pärineb 1980ndatest, kui ta külastas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed. Vive Tollilt on ta saanud aja jooksul palju nõuandeid ja graafikatarkusi, aga hakanud hindama ka tema loomingut. Aja jooksul on hulk eesti kunstniku töid jõudnud tema kogusse, milles on nii soomlaste Tuulikki Pietilä, Aune Mikkoneni, Pentti Kaskipuro, Pentti Lumikangase ja Hannu Hyrske lehti kui ka välismaiste meistrite nagu Alberto Burri, Sebastian Matta, André Massoni ja Graham Sutherlandi omi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming