Visuaalse kujundi võim

Tatjana Arzamasova: „Mütoloogiline kujund on meis sügavalt sees.”

REET VARBLANE

AES+F. Trimalchio pidusöök (2009). Kaader.

AES+F. Trimalchio pidusöök (2009). Kaader.

Internet

Rühmitus AES tegutseb koos juba 1987. aastast peale, kui kontseptualistlikud arhitektid Tatjana Arzamasova ja Lev Evzovitš ning multidistsiplinaarne disainer Jevgeni Svjatski otsustasid hakata koos kunsti tegema. 1989. aastal oli neil juba esimene näitus väljaspool Venemaad. 1995. aastal ühines nendega fotokunstnik Vladimir Fridkes ja nii saigi rühmitusest AES+F. 1997. aastal loodud „Süüalused: seitse patust ja seitse õiget” oli 1998. aastal väljas Rüütelkonna hoones Joseph Back­steini kuraatoriprojektis „Medialiseerimine”. Maailmakuulsuse tõi neile Veneetsia biennaalil Venemaa esindamine 2007. aastal spetsiaalselt selle tarvis loodud provokatiivse „Viimase mässu” („Final Riot”) projektiga. „Viimane mäss” oli triloogia esimene teos. Teinegi „Trimalchio pidusöök” (2009) oli väljas Veneetsias 2009. aastal spetsiaalses projektis Arsenale lõpus. Kolmas osa „Alle­goria sacra” sai valmis aastatel 2010. ja 2011. 2013. aastal suvel oli rühmitusel suur ülevaateväljapanek Helsingi Tennis­palatsis.

Mäletan, et Veneetsias mõjus, iseäranis „Trimalchio pidusöök”, teie loodud liiga ilus maailm hirmutavana. Sellel oli hüpnootiline efekt: ei saanud silmi ära, aga ei saanud ka lahti tundest, et ei ole enam vaba otsustama, mida ja kui palju vaatad, vaid et keegi teine juhib sind. Teie tekitatud maailm toimis täieliku kontrolli all totalitaristliku maailma võrdkujuna, endasse haarava superillusioonina.

Tatjana Arzamasova: Meie teoste totalitaarsus tuleneb kujundi võimsusest: oleme rajanud oma teosed kujundile, nagu see on olnud klassikalises euroopa maalikunstis. Meie eesmärk on olnud luua liikuv fresko. Kuna meie teoste dekoratsioonid, kangelaste liigutused ja tegevus muutuvad, areneb ka narratiiv, kuid see toimub fresko (kuidas me freskot kui sellist ka tõlgendanud ei ole) raamistikus, järgib fresko ülesehituse loogikat. Kangelaste liigutused, muutuv tegevustik mõjutab vaatajat, manipuleerib temaga, aga seda teeb ka vaataja ise, kes panoraamina esitatud fresko („Trimalchio pidusöök”) vaatamisel muudab oma asukohta ja sellega ka vaatenurka. Visuaalne kujund ehk selle abil loodud sõnum pidi jõudma iga vastuvõtjani, ka nendeni, kes ei osanud lugeda ja kirjutada. See on iseloomulik kristlikule traditsioonile, eelkõige katoliiklusele. Vaataja sai inspiratsiooni, teda valdas ülevustunne, ta muutus kellekski teiseks.

Hea kujund on alati totaalne olnud, antiikajast tänapäevani. Meile on kõige lähedasem renessansi- või barokitraditsioon. Kujund ei toiminud ainult idee edastajana, vaid mõjus aistinguliselt, haaras endasse kõik meeled. Tollases kunstis on palju detaile, suurte stseenide kõrval väiksemaid, aga emotsionaalselt sugugi mitte vähem mõjuvaid misanstseene.

Kuidas peaks post-, postmodernistlik inimene, kes ei usu enam ühte suurt narratiivi, teie kunsti vastu võtma?

Tal on ju oma individualistlik eluhoiak ja -tõde, ta on märksa vähem, lõdvemalt seotud kõikehaarava tundega, nagu seda pakub religioon, iseäranis katoliiklik usk ja iseäranis baroki ajal.

Ikka samamoodi. Narratiivid, mida pakume oma vaatajale, ei ole meie välja mõeldud lood ega isegi mitte selged jutustused, et mida tegi Jaakob Rebekale. Meie esitame oma vaatajale narratiivi. Oma tunnete ja teadmiste põhjal loob igaüks oma loo, oma narratiivi. Meie esitame kujundi, aga ei kirjuta ette viisi, kuidas seda kogeda.

Teie teostes on surmal või õigemini surmaillusioonil keskne koht. Surmakultuur ja surma tähendus on barokiajast tohutult muutunud. Oleme teadlikud, et elu lõpeb surmaga, aga kuna läänelikus mõtlemises valitseb nooruse, eduka noore inimese kultus, siis on Hollywoodi filmides, aga ka teie teostes saanud surmast noorte inimeste privileeg, surmavõitlusest esteetiline tantsuetendus, surmast pelk ülev hetk. Selles on spirituaalset jõudu, aga see on esitatud mänguna.

Meie kangelane ei ole ainult noor inimene. „Trimalchio pidusöögis” oleme kasutanud mitmeid vanu näitlejaid, näiteks vene 1960ndate ja 1970ndate filmistaari Svetlana Svetlitšnajat, kes on sündinud 1940. aastal.

XX sajandi algusest peale on kunst teinud läbi äärmiselt palju otsinguid. Praegu teavad kõik, mis on minimalism, konstruktsionism, kontseptualism. Märksa keerulisem on töötada klassikalises esteetilises võtmes. Kui mõelda kas või Pompei Müsteeriumide villa peale, siis ka sealsetel maalingutel esineb vana paks mees, kaunis noormees, fantastilised naised – vana ja noor. See on esitatud müsteeriumina, kuid tegelastes on inimlikku eneseuhkust, eneseväärikust, ükskõik, kas nad on vanad või noored, peenikesed või paksud. Meile on olnud selle traditsiooni kandmine väga tähtis.

AES+F. Viimane mäss, 2007. Kaader.

AES+F. Viimane mäss, 2007. Kaader.

Internet

Kas väärikuse rõhutamine on praegusest kultuurist kadunud? Kas on liiga palju auru läinud kriitilisusele, paljastamisele?

Praegusel ajal armastatakse kõike, ka elu jaotada vasak- ja parempoolseks. Vasakpoolsest kultuurist võib rääkida kriitilises võtmes, parempoolses hoiakus siiani eristada dionüüsilist ja apollonlikku suundumust. Sageli on need hoiakud, aga ka vasak- ja parempoolne ellusuhtumina segunenud, esinevad hübriidvormina. Seda võib aduda ka meie kunstis. Üks meie süngemaid teoseid on kõrgmoe ja surmakujutise hübriid „Défilés” (2000–2007). Modellidena oleme kasutanud surnukehi ja neid digitaalselt töödelnud. Need on päris inimesed, aga keegi ei tea, kes nad olid. See on tundmatute laipade defilee, aga ka surma vääristamine. Meenutagem või vanu egiptlasi.

Ma ei taha kritiseerida praegusaja inimese suhet surmaga, aga see on läinud veidi üle piiri. Elu ja surma vaadatakse eraldi, inimesele on loodud illusoorne kaitsekiht, et surm teda ei puuduta. Vanad inimesed viiakse nii-öelda silma alt ära spetsiaalsetesse asutustesse surema. Ainult mõned üksikud õnnelikud surevad oma kodus ümbritsetuna oma perekonnast, lähedastest. Vana inimene ei mahu ettekujutusse edukast ja turvalisest sootsiumist. „Ära räägi koledaid lugusid, see hirmutab mind” on meie praeguse individualistliku maailmapildi moto. Aga teiselt poolt on selline hoiak ju väga inimlik, sest surm on alati kurb.

Teie tegelastel on kindel tähendus, nad on millegi poolt ja vastu. Mõnikord näeme otsest võitlusstseeni, kus on püssid või ka mõõgad, mõnikord on vastasseis tinglikumalt välja toodud. Teie kujutistes ei ole hinnangut, te ei erista ohvrit agressorist. Kes on meie aja kangelane?

Kogu meie triloogia on kangelase portree. See on paljuski seotud arvutimängudega, nende loogika ja eetikaga. Arvutimängu kangelane ei ole mitte ainult võimeline tapma, vaid ta peab tapma palju vaenlasi, et järgmisele tasandile jõuda. Aga selle juures ei saa keegi vigastada, ei lange piiskagi verd. Virtuaalne maailm, nagu oli seda Petroniuse „Trimalchio pidusöögi” oma, jaguneb ka tarbijate ja teenindajate maailmaks. Ühiskond, sootsium ongi kangelane.

Milline koht on eetikal praeguses kultuuris? Ja kuidas suhestub teie kunst eetiliste teemadega?

Mäletan, et hakkasime aastaid tagasi ühes vestluses sõbra Antonio Bacchettiga, kes töötab Pariisi linnavalitsuses, defineerima moraali ja eetikat, eritlema neid mõisteid. Antonio oli meile abiks projekti „Süüalaused: seitse patust ja seitse õiget” juures. See projekt sisaldab noorte ilusate, Shakespeare’i Julia vanuste tüdrukute fotosid. Nad on sooritanud mõrva. Me käisime neid pildistamas spetsiaalses vanglas. Nende fotodele lisasime tavaliste koolitüdrukute fotod. Kui paneme vaataja olukorda, kus ta peab otsustama, kes neist tüdrukutest on sooritanud kuriteo, kes mitte, kes on hea ja kes halb, siis satub ta väga ebameeldivasse olukorda. Tüdrukute kuvandil ei ole mingit vahet: kõik on noored ja ilusad näod. Süütud tüdrukud võivad olla oma ettekujutuses teinud midagi halba, kurja. Süüdimõistetud on seda teinud. Kus on hea ja kurja piir? See on nii õrn, peaaegu nähtamatu.

Selles projektis tuleb otsustada vaid välimuse põhjal. Me ei ole nendega rääkinud, ei ole lugenud nende kirju või intervjuusid nendega. Võib-olla siis oskaksime midagi rohkem öelda?

Tapjad kirjeldasid meile oma kuritegu. See oli uskumatu, kuidas nad sellest rääkisid: lapseliku naeratusega kirjeldasid nad, kuidas võtsid köögist noa ja lõid sellega oma klassivenda.

Vahest need tüdrukud ei adunud, et lõpetasid kellegi elu? See, mis nad tegid, oli nii-öelda arvutimängu või Hollywoodi filmi sümboolne akt, mitte päristegu?

See on lõputu lugu, mis algab iga põlvkonnaga uuesti. On võimalik seista geneetiliselt meie sees asuval mütoloogilisel platvormil ja teha õigeid otsuseid.

Kui vaatate tagasi oma 1990ndate projektidele ja võrdlete neid viimastega, kas või triloogia viimase osa „Allegoria sacraga”, kas aeg ja sellest tulenenud tingimused on väga muutunud? „Allegoria sacra” tegevuspaik on lennuväli.

Usun, et aeg on üsna sama, ainult vahendid, mänguasjad on edasi arenenud. Arvutimaailm on ikkagi vahend. Meie kunstis on endiselt kesksel kohal kujund. Et see kujund on esitatud ja ka loodud virtuaalse maailma kaudu, on ainult vahendi küsimus. Oluline on visuaalne kujund. Kujund on nagu lihatükk: seda võib praadida, küpsetada, keeta jne, aga põhiomadused jäävad samaks. Loomulikult mõjutab vahend kujundit, aga kujund jääb siiski kujundiks. Maalikunst toob ühe kihistuse välja, video teise, aga kujund ise on signaal meie alateadvusele, see puudutab meid geneetiliselt.

Lennuvälja kujundit võib vaadata praegusaegse purgatooriumina – ootesaalina, kus võib-olla nähakse teisi ootajaid esimest ja ka viimast korda elus.

Kas lennujaama, ootesaali, võib vaadata teie teoste puhul laiema metafoorina: vajadusena aeg maha võtta, vaadata enda ümber, ehk mediteeridagi?

Me saime inspiratsiooni Giovanni Bellini maalist „Allegoria sacra” (1490-1500). See on suhteliselt väike, aga fantastiline maal Toskaana maastiku, balustraadiga majade ja kangelastega. Seal on mõõgaga mees, kes sarnaneb apostel Paulusega, imeilusad naised – üks näeb välja nagu Madonna, teine nagu pühak –, püha Sebastian, mängivad lapsed. Kunstiajaloolased on öelnud Bellini maali kohta, et see ongi purgatooriumi kujutis. Meie lõime oma kujutise, oma nägemuse ootamisest. Pärast „Trimalchio pidusööki”, kus me pühitseme tarbimist, barokset ilu, bosside ja teenijate ühiskonda, tuli mõte luua oma müstiline versioon ootamisest.

Te olete kasutanud teisteski töödes tsitaate klassikalisest kunstist. Kas see on viide sellele, et visuaalne kujund on jäänud tänapäevani põhiolemuselt üsna samaks?

Kujund on inimliku mütoloogia alus ja seda ühendav vereringe. Pole tähtis, kas meie lapselapsed kasutavad varajasest lapsepõlvest peale arvutit, mängivad mänge, räägivad Skype’is, nende identiteedi põhialus, mehe ja naise suhe, sootsiumi olemus jne on aastatuhandeid tagasi mütoloogias kujundi tasandil olemas. See on väga sügavalt meie sees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming