Visuaalse anekdoodi meistrid

Ilja Sundelevitš

Tallinna Linnagaleriis on Sinininade näitus. Sinininad on Aleksander Šaburovi ning Vjatšeslav Mizini kunstirühmitus, mis eksponeerib edukalt Venemaa sotskunsti nii väljaspool oma kodumaad kui ka sisemaisel kunstiturul. Sinininadega on kaasa löönud ka teised kunstnikud, aga grupi tuumikuks on jäänud Šaburov ja Mizin.  Linnagalerii näitus pole meie vaatajale kaugeltki rühmituse esimene tutvustus. Seitse aastat tagasi naersid Rakvere „KanaNaha” festivali külalised ennast lõhki, kui tunglesid muuseumi trepimademel kahe teleri ees, kus jooksid Sinininade videod.

Nendel, kes külastasid 2004. aastal näitust „Faster than History” („Kiiremini kui ajalugu”) Kiasmas, avanes samuti võimalus tutvuda põhjalikult Sinininade loominguga. Aja jooksul, mis on möödunud Rakvere  „KanaNahast”, on peale kasvanud uus põlvkond, kellele Sinininad on täiesti uus nähtus, mis väärib tutvumist. Nii et Teet Veispaku kureeritud näitus, mille inspireeris Jaan Toomik, on igati teretulnud meie pisut poliitiliselt liiga korrektses kunstielus. Oma loomingus kasutavad Sinininad lühikesi videoklippe, lavastatud fotosid ja kollaaže ning installatsioone valguskastides. Viimased kaks lähevad päris hästi kaubaks. Videot on  aga nende sõnul raske müüa.

Sinininad käsitlevad kaasaegse Venemaa ning kogu laia maailma sotsiopoliitilise elu ilminguid ning massimeedia käibevorme, tõstes neid absurdini või madaldades groteskini. Tähtis on see, et iga töö sõnum jõuab vaatajani. Loomulikult on küsitav, kas ikka iga vaatajani. Vähemalt kunstirahva ning intelligentse külastajani kindlasti. Sellest, kuidas Venemaa poliitikud Sinininade  töödesse suhtuvad, võib aru saada, kui mõelda skandaali peale, mida tekitas Sinininade foto „Halastuse ajastu”, millel on näha kahe miilitsa erootilise suudlusega lavastust tüüpilises Vene kasesalus. Esimest korda oli see töö eksponeeritud 2005. aastal Marat Gelmani galeriis Moskvas. Sealt jõudis see nii Veneetsia biennaalile kui ka teistele rahvusvahelistele näitustele, kuid Venemaa poliitikutes tekitasid suudlevad miilitsad pahameelt.

Protsess kulmineerus 2007. aastal, kui taies jõudis koos teiste materjalidega Moskva tolli. Sealt edasi pidid tööd jõudma Pariisi, et neid saaks eksponeerida La Maison Rouge’i saalis Vene poliitilise kunsti näitusel. Tolleaegne kultuuriminister Aleksandr Sokolov tembeldas Sinininade loomingu pornograafiaks ja Venemaa häbiks ning jättis „suudlevad miilitsad” Moskvasse. „Halastuse ajastu” on Tallinna näitusel kõrvutatud suudlevate baleriinidega. Kokku on  „suudlejate seerias” kaheksa tööd. Isegi Linnagalerii kitsikuse juures oleks võinud eksponeerida kogu sarja ja jätta välja teised tööd, sest praegune valik jätab eklektilise mulje.

Sinininade videod on lühikesed lõigud, mis on üles ehitatud koomilisuse – silmanähtava totruse, tobeduse peale. Filmivallas nimetatakse sellist võtet ingliskeelse sõnaga „gag”. Tummfilm ajastul palkasid filmistuudiod lausa terveid meeskondi, keda nimetati  gagman’ideks, kelle ülesandeks oligi totrusi välja mõelda. Verbaalses kunstis võiksime nimetada sellist nippi pigem anekdoodiks. Sinininade puhul visuaalseks anekdoodiks. Ja siin peitubki Sinininade tugevus ja nõrkus. Isegi väga õnnestunud anekdooti on raske mitu korda kuulata, sest nii kaob selle žanri tähtis element – ootamatus. Kui sama paradigma abil toodetakse suurem hulk konstruktsioone, on ette teada, millega on tegu, juba enne, kui  tükk on lõpuni vaadatud. Sinininadel on siiski varnast võtta päris mitu paradigmat, mis teeb nende tööde vaatamise huvitavaks.

Nende video-show on üles ehitatud kui stand-up comedy, see on žanrile, mis meil on kadunud. Sketšid ehk gag’id vahelduvad vahelõikudega. Vahelõigud kuuluvad vaid ühe-kahe paradigma välja, mis ei mõju alati positiivselt. Tükid ise on nagu anekdoodid ikka: mõned on sellised, et naerad kõveraks, teised jätavad  külmaks. Tekib ka kumulatiivne efekt. Kui anekdoote jutustatakse seltskonnas ning tuju tõuseb, siis naerdakse ka selliste naljade peale, mis teises situatsioonis panevad vaid tagasihoidlikult muhelema. Selles, et Sinininade loomingust saab kerge vaevaga teha valiku, kus kõik toimib perfektselt, pole mingit kahtlust. Rätsepaülikonnal ja poest ostetud rõival on siiski väike vahe.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming