Vinogradov aegade vahel

Rariteetne mitmeti mõistetavus teeb „Peegeldused“ eriti sümpaatseks.

MIHKEL ILUS

Valeri Vinogradovi näitus „Peegeldused“ Tallinna Linnagaleriis kuni 20. IX.

Valeri Vinogradovi abstraktne „Patuelu“ on kindlasti otseütlevam kui Canova romantilised allegooriad.

Valeri Vinogradovi abstraktne „Patuelu“ on kindlasti otseütlevam kui Canova romantilised allegooriad.

Mihkel Ilus

Valeri Vinogradovi näitus „Peegeldused“ mõjub täiesti ootamatult. Varem on tema näitused olnud pigem range ülesehitusega ja teoste paigutuselt väga klassikalised. Seekord on komplekt ruumis kuidagi mängulisem, seda nii eriilmeliste tööde kui ka tiheda allteksti tõttu. Teoseid saadavad pealkirjade kõrval ka kleepsuga seinale kinnitatud teiste kunstnike reprod, viited kunstiajaloole, mis mõjuvad kunstniku oma teoste kommentaari ja dialoogipartnerina.

Ruumi sisenemisel hakkab silma teos „Patuelu“, mida saadab Antonio Canova „Kolme graatsia“ repro. Canova XIX sajandi alguse skulptuuriansamblis on kolm alasti neidu õrnas romantilises lembeasendis. Selle tänapäevaseks vasteks on Vinogradovi asetanud oma liimendava ja nõretava makrofleksist moodustise, mis punaseks värvituna näeb päris ahvatlev välja. Nende teoste dialoogis on ajadistants kõige pikem – kakssada aastat. Graatsiatele ja seksuaalsele vahtplastile mõeldes jookseb kahe sajandi eetika- ja moraalikoodeksi teisenemine koomiksina silme eest läbi. Iharast, kuid õrnast veetlusest on saanud päris toores ja pealetükkiv porno. Need teosed toimivad aistingute tasandil. Abstraktne „Patuelu“ on kindlasti otseütlevam kui Canova romantilised allegooriad. See on üsna lihtne kontrast, mis avab järgmiste teoste puhul keerukamaid suhteid.

Ruumi keskel asub vanaaegne pudelikuivati: leidobjekt „Kordamine on tarkuse ema“. See on pühendatud Marcel Duchamp’i legendaarse pudeliriiuli saja esimesele sünnipäevale. Originaali reprot võib seinal näha. Vinogradovi „Kordamine on tarkuse ema“ ei ole niivõrd koopia, kuivõrd lihtsalt tõdemus, et mälu on valikuline ja et mõned teosed peavad aja tuleproovile vastu, mõned mitte. Duchamp’i teosed on jäänud ellu, enamgi veel: need on kogu nüüdiskunsti ema ja isa. Valeri Vinogradovil ei ole seda kahju tõdeda, kuigi ta ise elab teistsuguse ajaarvamise järgi. Aga see on iseenesest hea tähelepanek. Kaua me ikka elame nende Issanda armu aastate järgi, mis meile enam midagi ei tähenda. Sama hästi võiksime aastaid hakata lugema näiteks Duchamp’i sünnist, maitse asi. Igatahes on Vinogradov tekitanud kummalise füüsilise teose ja repro põrkepalliefekti. Neid lahutab sada üks aastat, kuid nende tähendus on ajaloo mõlemas punktis ühtemoodi aktuaalne, püsinud muutumatuna. See mõjub isegi kuidagi ähvardavalt, nagu vaakum. Kuigi Valeri Vinogradov on selle teose asetanud ruumi kesksesse punkti, on see tema loomingu seisukohalt pigem taustinfo. Nagu majakas või redel, mis on kogu aeg olemas, aga mida tarvis ei lähe.

Ma kahtlustan, et Vinogradov on sellel näitusel tahes-tahtmata rääkinud ka enda kujunemisloost kunstnikuna. Ehk mitte otseselt, kuid siiski teoste ja tehnikate kaudu, mis teda mõjutanud. Osa nendest on jõudnud reprodena tema (enese)peegeldustesse. Need teosed on samaaegselt kunstniku kamraadid, aga ka vaidluspartnerid. Iga juhtumi puhul tuleb publikul endal otsustada, millega tegu. Mitmeti mõistetavus tegi näituse eriti sümpaatseks. Nii keeles kui ka kunstis on kahemõttelisusest saanud rariteet. Kahju, et seda järjest harvemini kohtab. See ongi ju suhtluse huvitav osa. Vinogradov ühemõttelisusega õnneks ei tüüta.

Tallinna Linnagalerii tagumises ruumis on näituse kandvaim seeria. Reljeefsed makrofleksipinnad on töödeldud grafiidiga sel viisil, et mõjuvad süngelt ja maaliliselt. Seeriasiseselt on Vinogradov neile töödele andnud mitmed alapealkirjad, nt „Anton Ažbe kool“ ja „Tšistjakovi süsteem“. Ühel seinal on kaks tööd ja teisel kolm, aga tegu ei ole arvumaagia või panustega ühele või teisele koolkonnale. Paigutuses on lähtutud sellest, et väljapanek mõjuks hästi: hea kompositsioon on nende koolkondade ainuke ühistunnus. Anton Ažbe asutas Münchenis 1891. aastal omanimelise kunstikooli. Selle koolkonna ilmselt tuntuim õpilane on abstraktsionist Vassili Kandinsky, eestlastest põnevaim ehk Ado Vabbe. Ažbega samal ajal tegutses Peterburis Tšistjakov. Tema õpilastest võiks üles lugeda Ilja Repini, Mihhail Vrubeli ja Valentin Serovi, kelle loomingus on realismi ja akademismi kokkupuuteid. Koolkondade erinevusele viidates on Vinogradov loonud teosed, mis paistavad ühesugused, on mingil põhjusel ühte punkti jõudnud. Sajand tagasi mõjusid need koolkonnad isegi vastandlikena, praeguseks ajaks on nende tehnika kokku sulanud. Õigemini on need suunad, abstraktne ja realistlik, Vinogradovi loomingus kokku põimunud, viidates mälestustele ja mõjutustele, mille keskel ta on kasvanud.

Ažbe ja Tšistjakovi kooli töid võib vaadata ka kunstniku pühendusena oma abikaasale maalikunstnik Anne Parmastole. Parmasto on viimasel paaril aastal töötanud seeriaga „Hape“, viimati oli see väljas Tallinna Kunstihoone galeriis isikunäitusel „Vertigo“. Tegu on vormiliste materjalimängudega, kus kohtuvad makrofleksi plastilisus ja neoonvärvide kõrgsagedused. Vinogradov on ka ise töötanud samalaadses tehnikas, aga teises registris, loonud madalsageduste abil justkui kontrapunkti.

Vinogradovi seeriate pealkirjades tuleb esile süstemaatilisuse huvi: „Braille’ maaliline tähestik“ või „Mendelejevi tabel“ ehk pimedate (maali)kiri ja keemiline koostis. Aistingulisus ja materjalikesksus on põnevad küsimused. Äkki ei peaks usaldama seda, mida näen, vaid võtma appi teised meeled, vaatama nii-öelda kätega. Ehk peaksin teost tajuma hoopis seest-, mitte pealtpoolt, materjali kaudu. See on, vähemalt minu arvates, igati aktuaalne teema kujutavas kunstis. Paljud noored kunstnikud näevad kurja vaeva, et nende teemade käsitlemisega hakkama saada. Naljakas, et Valeri Vinogradovil tuleb see nii kergesti välja.

„Peegeldused“ on ka ülesehituse mõttes hästi õnnestunud. Teoste paigutuses puudub varasemate väljapanekute rangus. Seekord jääb mulje, et Vinogradov on kergelt, nagu tagantkätt visandanud ruumi, mis on nagu iseenesest „kokku jooksnud“. Puudub teadliku asetamise ja püüdliku sättimise tunne, mis saadab paljusid nüüdiskunsti näitusi. Tervik mõjub kergelt ja juhuslikult, süvenemisel aga selgub, et väljapanek on eriti täpselt kokku pandud. Kujundus mõjub ajastutäpsena, aga kergelt ja nii-öelda pealtpoolt võetuna. Võrrand on lihtsustatud loetavaks ja täpseks.

Valeri Vinogradovi näituse külastamine lõi minu aja- ja ajastu­tunnetuse täiesti sassi. Vinogradovi looming on mulle varem tugevalt seostunud ajalisuse aistinguga, õigemini selle puudumise, ajatusega. Seda peamiselt tema õlimaalides, kus tehnika sügavus tundub haaramatu. Selle tõttu on ta teosed kuidagi ebamaised ja äraolevad. Aga mitte alati. Kollaažide ja poliitiliste šaržidega on ta olnud vägagi päevakajaline, märganud valitsustegelaste nõmedate afääride paratamatut koomilisust. Selles mõttes on tema looming päris kummaline ja vastuoluline. Ta kas haarab sajanditeülese kogemuse oma maalidesse, mis on igavikulisuses peaaegu ligipääsmatud, või siis keskendub vaid tänasele päevale, mis tekitab kohe äratundmise, kuid on homseks juba aegunud nagu ajalehed. Tema pildid talletavad küll aja, kus kunstnik elab, aga ta ei küsi, mida on mõtet mäletada. Seekordse väljapaneku läbivaim teema on selektiivne ajaloomälu, kuigi mitte vahest otseselt. See, kuhu paigutada kunstnik, jääb aga kättesaamatuks, sest ta asub sellel näitusel mitmes ajas korraga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming