Viis värvi, milles peitub kunstniku kogu maailm

Reet Varblane

Jüri Kase Ku galerii näitus on kui kokkuvõte ja uue tee algus.

Jüri Kask. Nö.

Jüri Kase näitus ?Viis värvi? Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 19. VI.

Jüri Kase maalide seas on hea olla. Tema eelmise näituse ajal, samuti Kunstihoone galeriis, tundsin lausa katarsisetaolist seisundit. Ent tema maalidesse süvenedes tekib ka kerge ebamugavustunne: Jüri Kase suured pildipinnad ei ole ainult mõnusad dekoratiivsed ruumi täiendavad värviplekid, neis on mingi kummaline pinge, võitlus, mõnikord painegi.

Anu Allas on vaadelnud Jüri Kase maalimisviisi kui ühe pildi lugematute variatsioonide loomist ja leidnud, et ?igal  tema tööl on lisaks iseväärtusele alati kindel koht protsessis, materjalide lõputute variantide allutamises sisekaemusele, mis omakorda annab lõputuid variante (tegelikule materjalile)?. Selle tabava tõdemuse taustal võib Jüri Kase Ku galerii näitust vaadata kui omamoodi kokkuvõtet, aja mahavõtmist ning tagasivaadet. Ja ega ta pole sellest ka saladust teinud: pealkiri ?Viis värvi? osutab viiele põhivärvusele (kui ikka musta ja valget ka värvuseks pidada), teleris eksponeeritud slaidivalik kunstniku kohalolekule ning tihedale seotusele oma koha, Odiste küla ja Pinta taluga (kus kõik tunnevad Jüri Kaske kui Pinta Jürit), ja selle kaudu maalide omaruumile, veidrad ühesilbilised maalide pealkirjad (?Nu?, ?No?, ?Ne?, ?Do?, ?Ku?, ?Va?) visuaalse ja verbaalse tasandi ambivalentsele vahekorrale, pildilise maailma sõnalise kirjeldamise võimatusele ja samas ka vajalikkusele, sest muidu poleks ta sõnalist tasandit viie värvi kõrvale toonud.

Kuid ega sõnalise ja pildilise kujundi vastasseis pole ainuke konfrontatsioon, millele Jüri Kask on osutanud. Tundub, et ta ongi seekord seadnud endale ülesandeks võimalike ja võimatute pooluste ühendamise.

 

Protsess ja lõpptulemus

 

Rohkem kui varasemates väljapanekutes on ta keskendunud protsessi ning lõpptulemuse ühendamisele. Kase maalide kujund on loodud (või õigem on isegi öelda, et on tekkinud) puhtautomatistlikult: kunstnik on üldjuhtumil alustanud lõuendi ülemisest vasakpoolsest nurgast ning (endalegi märkamatult) jõudnud pildi keskpaika. Maalide koloriit, kujundite omavaheline ja ka taustapindade suhe, on aga viimase peale välja timmitud. Igal pildil on täpselt viis värvi: kollane, sinine, punane, must ja valge. Viie värvi kombinatsioon, nende proportsioonid on taganud harmoonilise terviku. Kui joon on toonud vaataja ette kunstniku alateadvusliku maailma, siis koloriit on mõeldud seda vaigistama, piiridesse suruma.  Omamoodi Idi ja Ego (mõnel juhtumil lausa Superego) pildiline illustratsioon. Kuid mis peaasi, Kask ei suru vaatajale ühtegi tõlgendamisvõimalust peale.

Jüri Kase kujundid tekitavad assotsiatsioonide (inimfiguurid, müütilised olendid, kummalised ehitused ja maastikud) ja nende põhjal lausa kultuuriliste konnotatsioonide jadasid. Neid võib tõlgendada antiiksete müütide ning kollektiivse alateadvuse kaudu. Neis võib näha XX sajandi alguse tõeliste romantikute futuristide kujundite edasiarendust. Ja neis võib (ning ilmselt eelkõige tulebki) näha kunstniku vahetut kogemust: Odiste Pinta talust Tallinna kaudu Tenerife  saarele ning sealt taas Tallinna ja Tartu kaudu Odistele tagasi.

Jüri Kase koloriidis pole aga mõtet otsida mingit erilist värvisümboolikat, ei konventsionaalses ega ka kunstniku subjektiivsuse mõttes. Tema värv tähistab just teda ennast ning tema ülesanne on harmoonilise omaruumi loomine.

Nii et ka Jüri Kaske pole enam ammu mõtet käsitleda kui XX sajandi maalikunstnikku, hullu geeniust, kes loob südamega, sest teisiti ei saa. Jüri Kase autoripositsioon on sootuks keerulisem: ta on üheaegselt nii hull looja kui jälgija ja vaigistaja, nii süütu Pinta talu poiss kui kunstiajalugu ja ka oma loomingut kui kunstiajaloo osa tõlgendav kultiveeritud teadlane.

Selles autoripositsioonis ei ole iseenesest mitte midagi uut, pigem vastupidi: karta on, et varsti on võimatu leida ka n-ö autsaidereid, kes ei tõlgendaks oma klassikaks kuulutatud loomingut. Jüri Kases (või Kasel) on aga midagi, mis on suutnud teda hoida konjunktuurse vindi ülekeeramise eest. Ei oska öelda, kas see on Kolga-Jaani-tagune kolkaküla Odiste, Pinta talu, pruunikad põllud või terashallid pilved või kõik see kokku, aga Jüri Kask suudab oma sisepained, valu ja võitluse esitada delikaatselt sordiini all. Ja üks, mis on kindel ? see ei ole liigne ettevaatlikkus või isegi sisemine tsensor, mis takistaks tal aus olemast. Jüri Kask tundub selgelt teadvat, et ainult raudne meediumi valitsemine võib vaatajas tekitada mitte ainult äratundmisrõõmu, vaid lausa katarsise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming