Viis aastat kunsti eest

Olga Temnikova: „Suurim õnnestumine on meie inimesed.“

MERETE VÄIN

Eesti üks edukamaid eragaleriisid, Temnikova ja Kasela galerii on tegutsenud viis aastat. Viis aastat ei ole kunstiinstitutsiooni mõttes eriline saavutus, kuid Temnikova ja Kasela on ainsa Eesti galeriina suutnud ennast ka maailma kunstiturul nähtavaks teha.

Kuidas on viimase viie aastaga kasvanud Eesti kunstiturg ja arenenud kunstikorraldus?

Minu arvates on uuel kogujate-kunstiostjate põlvkonnal palju kainem ja läbimõeldum suhtumine kultuuri. Uus ärieliit kui üks tähtis ühiskonna sammas, millele saaksime teiste seas toetuda, on haritud ja elanud ka väljaspool Eestit. Nad mõistavad, kui tähtis on haridus ja kultuur. Nad on uudishimulikud ja vastutustundlikud inimesed, kes respekteerivad spetsialistide arvamust ning on valmis enesepeegelduseks, tahavad ennast harida ja teha midagi ühiskonna heaks: luua galeriisid, skulptuuriparke, muuseume, aidata koole ja toetada kunstnikke ambitsioonikates projektides. Ma näen küll väga positiivseid muutusi.

Kunstikorralduse kohta tuleb mainida, et meie kunstiinstitutsioonid on aktiivsemad kui kunagi varem ja teevad ka aktiivset koostööd. Aina rohkem kuraatoreid on tulnud Eestisse, et oma projektidesse kunstnikke leida. Protsendiseadus on muutnud kunstnike elu kvalitatiivselt. Küll see tasapisi muudab meie kõigi elu, ikka paremaks.

Milline roll selles arengus on Temnikova ja Kasela galeriil?

Tahame, et meil oleks Eesti kunstielus suurem roll, seni oleme vahendite piiratuse tõttu pidanud keskenduma pigem välisolukorrale ja -turule. Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse asutajana oleme aga tahes tahtmata siinset pilti palju mõjutanud. Näiteks koostöös kunstipatroon Maarja Oviir-Neiveltiga on keskus asutanud filantroopiaorganisatsiooni Outset, kuhu oleme ka omalt poolt panustanud. Oviir-Neivelt esindab Eesti huvisid Londoni Tate Moderni Ida-Euroopa ostukomisjonis. See kõik loob positiivse lokaalse konteksti, aga ka tugevaid rahvusvahelisi sidemeid.

Kuidas on kujunenud galerii kunstnikering? Millised on galerii kriteeriumid?

Meie kunstnikering on peamiselt nelja-viie aasta taguse otsuse vili. Ma valisin enamasti kunstnikud, kellel on muljetavaldav biograafia ja/või tugev potentsiaal rahvusvaheliselt aktuaalsete ideede ja kunstikeele käsitlemiseks. Eelnevast ArtDepoo kogemusest olin õppinud tähtsaks pidama ka seda, et minu ja kunstnike vahel oleks hea professionaalne ja inimlik klapp. Kaks välismaa kunstnikku meie komplektis on aidanud meil rääkida Baltimaadest laiemas kontekstis.

Viie aastaga on kunstimaailm muutunud ka kiiremaks. Tasapisi hakkab tunduma, et kunstniku eksklusiivne esindamine ei pruugi enam olla parim viis kunstniku karjääriga töötamiseks. Sellises olukorras tahaksin olla paindlik ja pigem koguda ning vahendada informatsiooni kogujatele. Kui kõikide huvides on kunstniku edu – galeristina olen ma esimene, kes tahab, et kunstnikul läheks hästi – hakkab kunstniku truudus ühele galeriile tunduma kunstlik.

Miks valisite just Merike Estna viienda sünnipäeva näituseks?

See oli pigem juhus kui teadlik otsus, sest planeeritud näituseks ei saanud me kultuurkapitalilt toetust. Estna installatsiooni põhiosa oli aga loodud Cēsise kunstifestivalile, mis just lõppes. Kasutasin seega ära galeriiformaadi suurimat plussi – paindlikkust – ja planeerisin kava ümber. Kaasa mängis ka see, et Merike Estna on minu hea sõber, tema installatsioonid on alati pidulikud ja ühendavad mitut meediumi: tema disainitud koogid olid õhtu kõrghetk ja muusikast mõjutatud maalitud lava inspireeris omakorda Raul Saaremetsa ja Ats Luige sünnipäeva muusikavalikut.

Millised galeriid või millise kultuuriruumi kunstikorraldus on olnud eeskujuks ja miks?

Ma olen oma loomult fanaatik, kipun eeskujudesse armuma ja neid idealiseerima. Mind on innustanud näiteks Šotimaa eeskuju, kus riik on loomemajandusse targalt suhtunud ja pikaajalise toega aidanud mittetulunduslikest institutsioonidest veenva rahvusvahelise profiiliga galeriid kasvatada. Loomulikult ei toeta riik ainult neid: tähelepanu on saanud valdkonna kogu infrastruktuur ja tänu sellele on näiteks Šotimaad Veneetsia biennaalil esindava kunstniku staatus rahvusvahelisel skaalal hoopis midagi muud kui Eestit esindaval kunstnikul.

Poola eeskuju on ka arvestatav, samas ka kainestav. Poola edukaim galerii Foksal on riigi toetatud mittetulunduslik institutsioon, kus näidatakse võimalikult kõrgel tasemel Poola kunsti. Poola kunstil läheb rahvusvaheliselt väga hästi. Selles kontekstis loota, et meie galerii kunagi tulu võiks teenida, tundub veidi kahtlane. Aga küll aeg näitab.

Ma fännan Reena Spaulingsi (New York) ja Project Native Informanti (London) programmi. Meie programm on teistsugune, aga osa meie diskursusest klapib nende omaga.

Mis on seni olnud galerii suurim õnnestumine ja suurim läbikukkumine?

Õnnestumisi on rohkem olnud ja sellepärast saamegi tähistada oma viiendat sünnipäeva. Aga ma ei väsi kordamast, et suurim õnnestumine on meie inimesed. On suur õnn, et meil õnnestus veenda Karin Laansood keskusesse tööle tulema: temast on kujunenud mulle tähtis nõustaja ja julgustaja. Muidugi on õnnestumine see, et Alina Astrova koostab meie galerii programmi ja et Maarja Oviir-Neivelt usub meie valdkonda. Läbikukkumine on vahest see, et siiani pole olnud võimalust sissetulekuid nii tasakaalustada, et saaksime rohkem inimesi tööle võtta.

Millised on galerii tulevikuplaanid?

Oleme jõudnud rahvusvahelise kunstimaailma intellektuaalsesse ja institutsionaalsesse tippu, nüüd tuleb ainult ennast sinna paika sättida. See pole lihtne ülesanne. Tahaksin rohkem tegelda Eesti asjadega, edastada oma sõnumit ja suhelda inimestega. Tahaksin vähem käia messidel ja korraldada rohkem näitusi Eestis ja ka meie kunstnikele välismaal. Selleks on vaja kasvada. Küll me kasvame.