Viini kunstimessi uuenenud nägu

Andra Orn

Viini kunstimessi uusi kunstilisi juhte Christina Steinbrecheri ja Vīta Zamanit intervjueerib Andra Orn. Tänavuse Viini kunstimessi (20. – 23. IX) uued loomingulised juhid Vīta Zaman ja Christina Steinbrecher on suutnud vaid kolme kuuga anda messile oma näo. Mahukas programm tutvustas Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa nüüdiskunsti. Tänavusel Viini messil oli esindatud 122 galeriid 26 riigist. Uus eesmärk oli tutvustada Lääne-Euroopa kunstile orienteeritud turule Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa kunsti ning pakkuda vahetut kunstilist kogemust müügile orienteeritud messimiljöös. Tutvustati İstanbuli tärkavat galeriide maastikku, tunnustatud ja uuemaid galeriisid Moskvast ja Peterburist ning Kaukaasia regiooni, täpsemalt viie endise Nõukogude Liidu vabariigi Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Kasahstani, Ukraina ja Valgevene viimaseid suundumusi nüüdiskunstis. Viini messi üks huvitavamaid programme oli „Viin kõneleb” („Vienna Talks”), kus pakuti valdkondadevahelisi kõnelusi huvitavate esinejatega. Igal päeval oli oma temaatiline raskuspunkt. Esimesel päeval anti ülevaade Kaukaasia regiooni kunstist, teisel Türgi kunstist, kolmandal Venemaa kunstist ning viimasel päeval oli juttu kunstikogumisest. Viimase päeva Baltimaade vestlust juhatas Eesti Kaasaegse Kunsti Arengukeskuse juht Karin Laansoo ning sõna sai kunstikoguja Riivo Anton.

Käsitletavad teemad ning esinejad olid väga huvitavad, kuid kahjuks ei jõudnud kõigest osa võtta. Meeldejäävamaiks pean vestlust Irena Popiašviliga (Thbilisi Riikliku Kunstiakadeemia direktor, tunnustatud kuraator ning New Yorgi Newman Popiashvili galerii juht). Thbilisi Riiklik Kunstiakadeemia oli ühtlasi esindatud ka messil, mis kinnitas veelgi Irena Popiašvili kõnes esile toodud raskuspunkte noorte kunstnike toetamisest kunstiturule liikumisel, samuti kinnitasid seda ka sealsed kunstikogujad. Teiseks huvitavaks esinejaks oli Bjorn Geldhof, kes on Kiievi PinchukArtCentre’i kunstiline juht ja kuraator. Peamine mure, mis kostus nii tema kui ka teiste esinejate kõnest, oli kommunikatsiooni puudumine, mitte ainult riikide, ka asutuste, kultuuritegelaste, kriitikute ja kunstnike vahel.

Viini messil jagati galeriidele auhinnaraha (5000 eurot) uuenduslikuma messiboksi eest kahes kategoorias: alustavale ning juba kogenud galeriile. Lisaks auhinnarahale asutati sel aastal Viini messi uue omaniku Sergei Skaterštšikovi juhtimisel investeerimisfond Art Vectors Investment Partnership, mille eesmärk on investeerida igal aastal vähemalt ühe miljoni euro eest kunsti soetamisse. Rahvusvaheline žürii valis tänavuselt messilt ligi 50 kunstiteost, nende seas ka Jaan Toomiku video „Kajakad” („Seagulls”, Temnikova & Kasela galeriist).

Lisaks huvitavale programmile tegi messi meeldejäävaks Viini linnas juba neljandat aastat messiga samaaegselt toimuv kultuuriprogramm „Kureerinud_Viin” („Curated by_Vienna”), mille tänavune teema oli „Kunst või elu: esteetika ja biopoliitika”. Sellesse programmi olid kaasatud Viini suuremad muuseumid ning 22 nüüdiskunsti galeriid. Võib öelda, et korraldajate soov messiformaadiga mängida ning külastajale vahetut kunstilist kogemust anda õnnestus. Iseasi, kas püstitatud eesmärk kunstimessist osa võtvatele galeriidele ka midagi juurde andis.

Milline on Viini kunstimessi koht rahvusvahelisel kunstiväljal?

Vīta Zaman: Väga tihti on Viini messi võrreldud RiNo’ga (New Yorgi Manhattani põhjaosa piirkond, kuhu on koondunud palju kultuuriastusi ja käib mitmekesine ja elav kultuurielu – R. V.), me üritame teha midagi veel unikaalsemat – eksperimenteerida messiformaadiga.

Christina Steinbrecher: Üritame olla kunstikesksemad ja publikusõbralikumad: vahetult suhelda külastajate, kunstnike ja nende loominguga. Sellepärast oleme teinud mahuka programmi, kus külastaja ei ole kutsutud ainult kunsti tarbima, ostma, vaid ta saab olla dialoogis kunstnike ja galeriidega, osaleda ka ise kunsti loomise protsessis. See eristab seda messi teistest kunstimessidest.

Kuhu püüdleb Viini mess kunstituru kontekstis? Ütlete oma pressiteates, et keskendute Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopale, pöörate erilist tähelepanu Türgile ning ei pea lääne all silmas mitte ainult Londonit vaid ka Texast ja Los Angelest. See on väga lai turg. Kas te ei karda, et Viini mess võib kaotada oma fookuse?

V. Z.: Ei, me üritame just rohkem keskenduda teatud keskustele: seepärast jätsime seekord kõrvale Ameerika suured kollektsionäärid ja galeriid. Aga uue kontseptsiooni elluviimine nõuab aega.

C. S.: Üritame messi üles ehitada nii, et 30 protsenti oleks Ida-Euroopa, 30 protsenti Austria ja 40 protsenti rahvusvahelisi galeriisid. Fookus ei kao, kui sihtturg on selgelt paigas. Meile on oluline ka messi ümber tekitatud kunstiline programm.

Kas osalevate galeriide valimisel on oluline pidada silmas riike või tegi žürii seekord (ja teeb ka tulevikus) otsused kunstiteoste ja kunstnike põhjal?

V. Z.: Sel aastal lähtusime kindlasti teostest. Meil oli ainult kolm kuud ettevalmistusaega, seetõttu tõime kaasa palju New Yorgist ja Moskvast saadud kontakte. Järgmisel aastal oleme valiku tegemisel veelgi spetsiifilisemad. Soovime tuua messile veelgi enam kureeritud projekte ning teha koostööd kohalike kunstnikega.

Kuidas kommenteerite kuulujutte, et Moskva mess liidetakse Viini omaga?

C. S.: Moskva ja Viini mess on täiesti erinevad üritused ning nii see ka jääb. Järgmisel aastal püüame korraldada nii, et need toimuvad eri ajal.

Kuidas on teie oma taust mõjutanud messi nägu? Christina Steinbrecher on Kazahstanist ning Vīta Zaman on Leedust.

V. Z.: Ikka on: nii galeriide kui ka kunstnike valiku seisukohalt. Meil on seekord esindatud väga head Moskva galeriid (Triumph ja Marina Gissitši galerii), kes ei oleks ilmaski siin olnud, kui Christina Steinbrecher ei oleks olnud kunstiline juht. Sama võib öelda ka mitme Ida-Euroopa galerii kohta, kellega mul on juba varasemast ajast head suhted.

C. S.: Arvan, et see on väga aus kunstimess. Messil on olnud alati oma fookus, aga me oleme üritanud kaasata dialoogi Ida-Euroopa teema, sest tunneme seda areaali.

V. Z.: Tegime hullumeelse reklaamikampaania, kus olime plakati reklaamnäod, samuti alustasime Viini TV ja blogiga (http://thenewcontemporary.com). Jätkame mitme messiks alustatud tegevusega ka pärast.

C. S.: Keegi küsis minult, kas see on normaalne, et oleme messiga nii isiklikult seotud. Kui esitleme messi, siis räägime sellest oma isiku kaudu. Me oleme andnud messile näo, me suhtleme inimestega – miks ei peaks me seda vahetult tegema? Me suhtleme ühisvõrgustike abil: me paneme ju teabe üles blogisse, eks ikka antakse nõu, kellega kohtuda jne. Teabe internetti panemisega kaasneb alati sotsiaalne külg ja sellega seonduv diskussioon. See ei ole ühepoolne kommunikatsioon. See on meie viis dialoogi tekitada.

V. Z.: Juba kontseptsioonilt on selline suhtlemine meile väga oluline. Milleks mess on? Eks ikka selleks, et kohtuda, vahetada ideid, n-ö kaubelda nendega. Isiklik külg on selle juures väga oluline.

Miks peaksid kunstnikud ja galeriid just Viini messist osa võtma? Mida see neile annab?

V. Z.: Näiteks avastasin tänavusel messil viis või kuus väga isikupärast kunstnikku Slovakkiast ja Poolast. Ma ei teadnud nendest varem mitte midagi, nii et see on hea koht avastada midagi uut, leida kunstnikke, keda ei näe teistel messidel. Kunstniku seisukohalt on see tohutu vabadus: nad võivad suhtuda kunstimessi kui kunstiteosesse. Näiteks Natalia Mali ja Maria Hassabi, kes tegid meie messi tarvis spetsiaalse projekti. See on ju tõeline vabadus!

C. S.: See on vabadus ka galeriidele. Oleme kunstikogujatega palju vaeva näinud ja võib öelda, et nad on meie programmist vaimustatud. Avamisel esitles Tosca (Rupert Huber ja Richard Dorfmeister) oma uut albumit koostöös videokunstniku Colin Snappiga Brooklynist. Noorele kunstnikule oli see suurepärane koostöövõimalus.

Millisel kunstimessil seda veel saab teha? Milliseid nüüdiskunsti üritusi tõstate esile? Mis on oluline?

V. Z.: Baseli ja Frieze’i kunstimessi, Kasseli „documentat”, Veneetsia biennaali, Hongkong hakkab järjest tähtsamat rolli mängima.

Kes on teie lemmikud kunstimaailmas?

V. Z.: Agnes Martin. Elavatest lemmikutest? Las ma mõtlen selle peale.

C. S.: Mulle meeldib Jeremy Deller, tema teoste sotsiaalne külg.

Milliseid meediakanaleid peaks kunstisõber silmas pidama?

V. Z.: Valige parem mõned head raamatud ja lugege neid tihti. Võiks lugeda näiteks Nietzschet tihti, ühte ja sama teost, tihti … Arvan, et kunstiarmastaja ei pea lugema ajalehti, aga võiks lugeda kunstnike kohta, kes neile meeldivad, või siis raamatuid, mida see kunstnik armastab.

C. S.: Olen interneti-inimene, loen blogisid, art-infot loen – neil on iga päev infoleht väljas.

V. Z.: Kunstihuviline võiks lugeda Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreed”.

Milline on nüüdiskunsti kuvand meedias?

V. Z.: See on normaalne, et nüüdiskunstil on meedias provokatiivne kuvand, aga arvan, et nüüdiskunst kasutab meediat oma huvides, nagu tegi seda Andy Warhol. See on vastastikune.

Kas peaksime püüdma seda kuvandit muuta?

V. Z.: Nüüdiskunsti ülesanne on tõstatada küsimusi ühiskonnas valitseva olukorra kohta. Kunstnik on ühiskonna hingekell, kes peaks tooma vaatajani uudseid vaatepunkte või nägemusi. Samas, tõstatades korduvalt käsitletud probleeme ja küsimusi, võib kunst propagandaks muutuda.

Kuidas hindate Baltimaade omavahelist koostööd?

V. Z.: Omavahelist koostööd eriti ei ole: sellest on kahju, sest kõigis Balti riikides on tugevad kunstnikud. Kui vaadata praegust Viini messi, siis Temnikova ja Kasela galerii ning Leedu noor galerii Gardens on saanud väga palju tähelepanu. Soovin, et Baltimaad teeksid samasugust koostööd nagu Skandinaavia maad. Balti riigid on liiga väikesed, et omapead midagi ära teha, aga kui suudaksime koos teha midagi niisugust nagu Veneetsia biennaal, oleks meil regioonina palju parem tulemus. Arvan, et meil on liiga palju egosid, vaja oleks haridusalast koostööd, residentuure, ühisnäitusi. Baltimaadel on palju häid kunstikogujaid ja tugevaid galeriisid nagu Temnikova ja Kasela galerii. Olga Temnikova on tõeline visionäär.

Kuidas hindate eesti kunsti?

V. Z.: Jaan Toomiku teosed meeldivad mulle väga, ka August Künnapu omad, iseäranis tema peaaegu amatöörlikud maalid, mis on väga huvitavad.

***

Vīta Zaman on sündinud 1976. aastal Leedus, õppinud Londoni ülikooli Goldsmithsi kolledžis kunsti ja kunstiajalugu ning tal on magistrikraad loomekureerimises (MA Creative Curating). Ta on õppinud veel fotograafiat Londoni Kuninglikus Kunstikolledžis (Royal College of Art, London). Ta oli IBID Projectsi asutaja ning selle Londoni ja Vilniuse tegevjuht, 2011. aastani tegi ta koostööd Pace’i galeriiga New Yorgis, kus lõi kontakte maailma kuulsamate galeriidega Euroopas ja USAs, samuti paljude noorte galeriidega üle kogu maailma.

Christina Steinbrecher on sündinud 1983. aastal Kasahstanis, õppinud Suurbritannias Manchesteri ülikoolis (MA Contemporary Art, 2007), oli Moskva kunstimessi (Art Moscow) kunstiline juht aastatel 2009–2012, 2010. aastast Sputnik Art Foundationi juht ja kuraator, 2011. aastast on tal oluline roll Moskva Riikliku Kaasaegse Kunsti Keskuse innovatsiooniauhinna jagamisel, ta on töötanud ka Moskva kunstnike maja kunstilise juhina. Ta oli kaaskuraator 53. Veneetsia biennaali raames koostatud näitusel „Tingimusteta armastus” („Unconditional Love”) ja üks 2009. aasta III Moskva biennaali kaaskuraatoritest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming