Viies “Postsovkhoz”

Maarin Ektermann

MoKS on oma tegevuses järginud Mooste aleviku arengut. Niisiis jälle, viiendat aastat, sõitsid üle maailma kokku Põlvamaale laia haardega kunstiinimesed, et taas oma ideed ja projektid  Mooste aleviku peal proovile panna. Ühesõnaga, 5. – 15. VIII toimus järjekordne “Postsovkhoz”, vormiks mõtte- ja keskkonnakunsti talgud ning seekord koondununa teemaringi “Avalik/era” (“Public/Private”) ümber. Osalejaid kokku ca 30, teostunud projekte sama palju.

 

Koht ja kohalikud

 

“Postsovkhozi” näol on tegemist üritusega, mis on viie aasta jooksul uurinud, jälginud, kaardistanud, tuletanud, tõlgendanud ja mõjutanud Mooste alevikku. Koha uurimine tähendab eelkõige ju kohalike uurimist; seega on PS sisuliselt antropoloogiaprojekt, mis kaardistab eluviise, harjumusi, oma keskkonna kujundamist kõige laiemas tähenduses, alates füüsilisest keskkonnast kuni sotsiaalse (kirjutamata) korralduseni.

Näiteks on Moostes kaks külapoodi ning tundub, et koloniaalkaupluse nišš on juba täidetud. Kuid Tomas Jonsson pani geograafiliselt kahe poe vahele püsti oma Harakapoe ning üritas tekitada konkurentsi pärispoodidega nii materiaalse kui sotsiaalse käibe kaudu – külapoed toimivad ju ka kokkusaamiskohtade ja infovahetamispunktidena. Haraka kombel kogus ta mõlemast poest kokku kirevama kauba ning uudishimulikke ostjaid astus ka ligi. Selliseid festivaliaegseid nihestusi aleviku tavapärases rütmis oli teisigi: Avangardi häälekas “Love Lounge” Mooste pitoresksel järvel ja Billeneeve oma keha müütamine kruntideks jaotatuna, mis tõstsid privaatsed ja natuke piinlikud teemad nähtavale ning kokku langedes mõjuski tabuteemade õrritamine üsna kohalikke häirivalt.

Kohalike irriteerimise kõrval oli ka juba üsna traditsiooniliseks saanud projekte kohalike elanike (või lihtsalt eestlaste või sümpoosionil osalejate) intervjueerimisest, küsitlemisest, lugude otsimisest ning saadud materjalist oma loo (video, helikunstitaiese, installatsiooni) kokkupanemist ja esitlemist. Lisaks muidugi projektid, mille käigus koguti kohalikke esemeid, pandi needki mingit lugu jutustama ning tehti installatsioon.

 

PSi filiaalid-projektid

 

Selle aasta PS oli üritusena kõige paremas mõttes sisse töötatud ja sujuv korraldus tagas ürituse ekspansiooni senisest sõlmpunktist külalisstuudiost mööda küla laiali ning Mooste piiridest väljapoolegi. Mõisa viinaköögi kõrval (installatsioonid) olid kasutusele võetud ka MoKSi naaberhooned (kinoõhtu ja presentatsioonid) ning koolimaja (majutus, presentatsioonid-õhtufoorumid). Üha tihenevale hulgale helikunstnikele tekkis töölabor-telk mõisaparki puude vahele, kus võis lisaks looduslikule vihmasabinale (ilmaga polnud seekord üritust õnnistatud) kuulda manipuleeritud helisid.

Mõisapargis viis oma projekti “Vision Quest” läbi ka Theodore Holdt. Tegemist on indiaanlaste salajase riitusega, mille eesmärk on saada kontakt kõrgemate jõududega. Teekond teadmise juurde käib ikka läbi maise-füüsilise kannatuse ning nägemuseotsija elab teatud arvu päevi ilma vee ja söögita. Tavaliselt sooritatakse selline rituaal loomulikult üksinduses mägedes või kõrbes, kuid Holdt sooritas privaatse toimingu kõigi silme all kunstifestivalil, mõjudes oma kontaktitus olekus kord mustaks, kord valgeks võõbatuna üsna õõvastavalt. Totaalse paastumise algust ja lõppu tähistas rituaal Holdti ehitatud higistamiskojas ning sellest tseremooniast said osa võtta kõik soovijad, kes kuumust kannatasid.

Kaks väga head seinamaaliprojekti teostati endisel silotornil ja plokkmajal. Esimesel kujutas Magda Bieleszi “Play My Life”, ümber ümmarguse torni keerduvat täringumängu, aineseks kunstniku helge biograafia – armumise korral astud näiteks viis sammu edasi.

Marisa Jahni “Legend” plokkmaja otsaseinal oli sel aastal üks huvitavamaid projekte, mis valmis kohalike laste ja noortega läbi viidud workshop’i tulemusena. Tulevase maali ees jälgiti ja kaardistati erinevaid liikumisi ning olulisemad liikujad tähistati hiljem kokkuleppeliselt, nii et oma trajektoorid said näiteks poiss, tüdruk, koer, liblikas, jalgrattur, sääsk jt. Tugeva idee ja veenva visuaalse teostuse tõttu moodustus statistiline seinamaal, mis toimib oma monumentaalsete analoogidega sarnaselt igava kivikeskkonna estetiseerijana. Workshop’id kohalike laste ja noortega ongi MoKSi üks alevikuga suhtlemise põhilisi ja õnnestunumaid kanaleid. PSi ajal võisid lapsed osaleda lisaks kollektiivse maali tegemisele ka Cym HTMLi kodulehe valmistamise workshop’il, mis juhatas kätte virtuaalmaailma esmatasandi.

PSi satelliitüritusena toimus Tartus Y-galeriis ka lipunäitus “Unfruled” / (“Lahtirullitud”), mille tõi kaasa Marisa Jahn. Ühendriikide ja Euroopa kunstnike valmistatud lipud olid üsna teravad ja kriitilised kommentaarid ühiskonna ja poliitika määravamate valupunktide pihta nagu natsionalism, fanatism, inimõigused ja vägivald. Muide, lipunäitust peaks veel selle aasta sees saama näha ka Tallinnas kultuuritehases. (Jälgi reklaami!)

Edukalt viieaastaseks saanud MoKS ja PS seisavad mõningaste “eksistentsiaalsete” vaatluste ees. PSi kontseptsiooni on sisse kirjutatud: üritus toimub viis aastat ning seejärel lõpeb või teiseneb, et mitte ammenduda. See peaks niisiis olema viimane PS sellisel kujul.

 

Edasi- ja tagasivaated

 

Alternatiivse kunsti mõju kogukonnale on tihti mõõdetamatu ja jääb seeläbi natuke salapäraseks. MoKS on hägusat mõistet püüdnud kanaliseerida, esitades osalevatele kunstnikele tingimuseks kohalike kaasamise kas otseselt või kaudselt. Samas on olulisem kui üksikud (kui tahes hästi õnnestunud) kunstiprojektid MoKSi kohalolek ja aktiivne tegutsemine alevikus ning see hakkab järjest rohkem tunda andma: tähelepanu on kasvanud, mida näitas ka huvi PSil toimuva vastu. Külalisstuudio ja seal viljeletav, kohati padueksperimentaalne nüüdiskunst hakkavad vaikselt omandama oma staatust, vähemalt siin loodava haakuvam osa. Takashi Ikezawa, Shirakawa Masahiro ja Hiroshi Egami tõid sellel aastal kaasa jaapani kunsti eksootikat, luues minimalistlikke ja harmoonilisi installatsioone, poeetilisi austusavaldusi esivanematele, loodusele, ruumile ja ajale.

MoKS on oma tegutsemisega jälginud Mooste aleviku arengut, olles ise selles osaline. Tundub, et vahetu postsovhoosi ajajärk hakkab ehk tasapisi ümber saama ning sellega koos peaks teisenema ka “Postsovkhozi” ideestik ning rõhuasetused. PSi seminar käsitleski probleemistikku, mis käib kaasas ühe koha kandmisega turistitrajektoorile. Mooste, kus on ilmselt keskmisest väikeasulast aktiivsem isetegevus, peamiselt vallavanem Ülo Needo eestvedamisel ja toetusel, näeb ühe võimaliku tulevikustsenaariumina siin ette loovtööstuse rajamist ja edendamist. Mis toimub Mooste külalisstuudios järgmisel suvel augustikuus, on alles vormumas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming