Very Complicated, indeed!

Jürgen Rooste, rock?n?roll-poeet

Rock?n?roll?i näituse parem pool on selle pealispindne osa. Marco Laimre ja Killu Sukmiti näitus ?Very Complicated Rock?n ?Roll? Kunstihoone galeriis kuni 22. V.

Rock?n?roll puudutab mind väga, see on omamoodi elustiil ja pidevalt rulluv ja arenev poeesia ja võimalik kontrakultuur pea igas ajas. Ja kitsamas mõttes vastandub rock?n?roll oma erinevates ilmumisvormides poppkultuuri sees ka popile. See on peaaegu et paradoks, eksole, aga väga tõsine küsimus paljudele, kes on oma isesuse, oma traagilise või radikaalse või olmelise erinevuse sootsiumis määratlenud rock?n?roll?i kaudu. Ma näen uhkust nende noorte gootitüdrukute ja punkide nägudel, kes teavad, et neil pole midagi ühist päeval Viru keskuse koridores rippuva ?klubirahvaga?, kes otsib ilusamat roosat toppi… Muidugi, see on nii väline, nii pealiskaudne, nii stiilne. Ja üldsegi mitte nii very complicated, kuigi sotsioloogid, noortepsühholoogid jms XX sajandil siginend uusteadusrahvas saab sest väga palju ainest.

Ja nüüd on kunstnikud Laimre ja Sukmit sirutanud käe rock?n?roll?i järele ? nagu on tehtud juba vähemasti Warholi aegadest (ega palju enne seda rock?n?roll?ist rääkida ei saa; see tekkis ikkagi viiekümnendate keskel, kui rütmibluusi hakkasid mängima valged lõunaosariikide poisid, kes lisasid sinna oma redneck-suhtumise ja country-western-muusika võtted) ? ja näitavad veidi toda intellektuaalsusele pretendeerivat rock?i-mütoloogiat. Siin kohtuvad suuremõõtmelistel värvitriibutet siluettidel Patti Smith, Susan Sontag ja Friedrich Nietzsche; Igor Stravinski, Frank Zappa ja postiljon; Kim Gordon, Sherlok Holmes ja Mariah Carey (mida see imalavõitu ja üleprodutseeritud popiprintsess siin maailmas teeb, võib muidugi küsida, aga omamoodi vastus on kompositsiooni loos antud); Elvis Presley ja Richard Nixon. Tõtt-öelda ongi see paraku kõik, tööde seeria eeldaks isegi pisut suuremat, monumentaalsemat mõõdet; neid lavastatud situatsioone võiks olla vähemasti kauamängiva jagu mõnel palju suuremal näitusepinnal, aga eks see galeriidega suhtlemine ja suurte teemade lahendamine ole alati veidi keerukam, kui pealt paistab.

Lugedes tööde juurde käivaid tekste, mis lõid/põhjendasid veidi sürreaalsel, vabalt assotsieeruval moel tolle complicated-oleku, hakkasin ma tundma sellist imelikku nihelust, nagu rohke saatetekstiga kunsti puhul ikka. Enamas­ti pakuvad eri kunstide sümbioosid mingit kummalist pinget, aga kui suured kunstiteosed vajavad tekstilist lahtiseletamist, siis tekib sel kohal küsimus kunsti väärtusest.

Rock?n?roll?i näiteks seletavad enamasti seltskonnaajakirjad, muusikavideod, kontserdi­dokumentaalid; Lester Bangsi sarnaseid poeetilisi-intellektuaal­seid esseiste on vähe.

Samas on pisikesed lood rock?ist mu jaoks üks põnevam materjal, üks kummastavam uurimis- ja vaatlemisaines, mis võimalik. See on täiesti sümboolse maailma naljakas telgitagune tasand, mis näitab, kuidas need krutskid irreaalsel moel ometigi koos seisavad ja end ka põhjendada lasevad. Laimre-Sukmit on valinud päris head lood, ootamatud haakumised, kuigi Elvise-Nixoni puhul oli töö iseenesest juba liigagi etteantult valmis, see lugu ei ole palju muud, kui ta omal ajal meediast inimeste teadvusse jõudes ja Nixoni-Ameerika totaalset paranoiat toites oli.

Neoonne New Yorgi või isegi Vegase tänavale passiv kiri ?Very Complicated? on nagu irooniline kommentaar sellele absurdikogumile, mis neist töödest välja kasvab, nagu öeldes ? on ikka keeruline lugu küll. Eks ta ole. Vajaliku sammukese pealiskaudsusest ja stiilsusest edasi hulluse suunas need saatetekstid muidugi teevad.

Ent kõige kaunim, mõjuvam on ikkagi näituseruumi psühhedeelia, Indrek Pinseli (bass), Andres Lõo (trummid), Riho Sibula (kitarrid), Erkki-Sven Tüüri (?Mythos 1990/1999? ? t?ello eri mängutehnikad, veiniklaasihääled, siia juurde Sibula kidra) ja Rainer Jancise (heliinstallatsiooni seadmine) koostööst tekkiv atmosfääriline ja ambientlikult uitav müra-rock ja suureformaadiliste tööde triibud, mis mu peas hakkasid tööle nagu erinevad tühjad kanalid, ?valge müra?, umbes selline, mille kujul esines telekasse püütud Pätu, metafüüsiline pahandusolend eesti lastekirjanduses. See andis selle lennu, mille kaudu maailma keerukusse on võimalik tungida. Kõige pealispindsem osa tööst. Olemisnauding ja kuulmekiledest alateadvusse jõmisev basskitarr. See õigustas ühtlasi üllail rock?n?roll-laineil surfamist.

 Oxfordi sõnaraamat annab õige kirjakuju rock and roll = rock ?n? roll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming