Veneetsia biennaali meelispaviljon

 

Kai Herkel: Mariko Mori ?Ufo? lõi minu jaoks hetkega pildi, et selline võiks  lähituleviku transport olla: kujult väga dünaamiline, meenutades skulptuuri ja arhitektuuriobjekti. Objekti ise oli  valge ja juba kaugelt vaadatuna tundus väga teaduslik ja  steriilne. Selleks, et selle imepärase aparaadi sisemusse pääseda, tuli kõigepealt selgitav tekst läbi lugeda, kus öeldi, mis juhtuma hakkab. Valgesse kitlisse rüütatud jaapanlanna teenindas külastajat  kui patsienti, ulatades kriitvalged sokid ja valged puukingad. Järgmise protseduurina pandi otsaette klemmid. Siis alles lubati kapslisse, kus pea küljes olevad imminappadega juhtmed ühendati arvutiga. 10 minutit ulmelist õndsust: kupli lakke ilmuvad vaataja ajulainetest erivärvilised pildid, kus nad vahelduvad Mariko Mori spirituaalse interaktiivse videoga. Taustaks oli rahustav muusika.  Kogemus oli vapustav ja tahtsin kohe teist korda  proovida, kas tunne on sama ja  mis seal siis tegelikult toimus?  Varajase kellaaja tõttu katse ka  õnnestus. Teistkordsel proovimisel oli kapslis kogetu aga hoopis teistsugune. Kuna  minu ajulained edastasid teistsuguseid värve, siis kokku tuli hoopis uus video. Kunstnik saavutas vähemalt minu puhul mõneks ajaks staadiumi, kus tundsin end kosmosega ühenduses olevat. Pärast seda olin paar tundi  mõnusas eufoorias.

 

Anu Kalm:

Kogumulje biennaalist oli positiivsem ja elujaatavam, kui oskasin loota. Kas põhjus oli see, et kuraatorid olid naised, ei tea. Lemmikuid oli palju, kui just peab ühe valima, siis ehk ?veitsi paviljon.

San Stae barokk-kirikust Canal Grande ääres sõitsin vaporetto?ga korduvalt mööda (peamiselt käies lennujaamas oma kadumaläinud kohvrit otsimas). Hiigelsuurt Pipilotti Risti plakatit kiriku fassaadil oli võimatu mitte märgata. Sisse jõudin aga alles viimasel päeval, kui juba pikk saba ukse taga lookles. Hämaras kirikus tuli jalanõud ära võtta ja heita pikali erksavärvilisele amorfsele lamamisalusele kiriku põrandal. Ja vaadata lakke, kus noored  naised justnagu Ruth Huimerinna fotodelt paradiisiaias ringi kõndisid, küpseid vilju noppisid  ja neid siis meelalt  oma alasti kehale katki surusid. Ja siis, kummardudes juustega üle terve kiriku lae, tõmbasid. Võimas!

Kõik oli viimse detailini läbi mõeldud: suurepärane muusika, kataloog ? sametsisuga karbike boxa ludens?i erinevatel paberitel plaanide, postkaartide, kolkkuvolditud plakati ja margiplokiga. Audio-videoprojekti (liikuva ja heliseva laemaali) nimi oli ?Homo sapiens sapiens?.

Lemmiku(ma)d olid veel Jonas Mekase ?Celebration of the Small and Personal in the Times of Bigness? Leedu paviljonis, Eija-Liisa Ahtila video ?The Prayers Hour? Giardini kuraatorinäitusel ja Prantsuse paviljoni sissepääs, kus üle kirja FRANCE oli kursiivis neoon casino, seal kõrval Annette Messager, soliidne ja kena, suitsetav ja mobiiliga närviliselt kõnelev. Nii oli see hetkel, kui mina sinna sattusin.

 

Harry Liivrand:

Austria paviljon on teravmeelne näide modernismi parimate traditsioonide vaimus ümberkujundatud vanast keskkonnast uueks environment?iks. Pidades dialoogi ajaloolise kogemusega, vastandub Hans Schabusi projekt ?Das letzte Land? nii lokaalsele geograafilisele kontekstile, kui esitleb samaaegselt oma rahvuslikku geograafiat ja identiteeti, tulemuseks pargimaastikuga ühte sulav ja ometi väliskujult üllatust pakkuv tehismägi keset Veneetsiat. Schabus lammutas vana paviljoni lae ja osa siseruumidest ja ehitas sisse värsketest laudadest geomeetrilise struktuuri, mis meenutab mäe sisemust. Paviljoni külastajale antakse sümboolselt väsitavat tööd tegeva kaevuri roll, keda mööda kindlaksmääratud treppteed juhatatakse aina ülespoole, katuseluugini. Teekond palavas, umbses, vaigulõhnalises, higistama ajavas ruumis kafkalikku labürinti meenutavas Merzbaus päädib tillukese vaateplatvormiga, kust avaneb värelev perspektiivvaade üle Veneetsia katuste. Tundmatuseni moonutatud paviljonihoone (1934. aastal  valminud Josef Hoffmanni plaani järgi) elab praegu igas mõttes uut elu, meenutades ka Saksa paviljoni interjööridega ette võetud radikaalseid ruumilisi eksperimente. Kui rääkida õnnestunud dekonstruktsioonist, siis vastab Schabusi projekt sellele igas mõttes. 

 

Eilve Manglus:

Mulle kui ehtekunstnikule valmistasid Veneetsias kustumatu mälestuse hoopiski ühed läbipaistvast, õhukesest klaasist puhutud pärlid. Kaelas meenutasid need Veneetsia klaasile ebatüüpilised helmed seebimullide kobarat. Nad olid nii ebareaalsed, justkui kohe lõhkevad seebimullid.

Samasuguse ootamatuse ja ebatavalisusega üllatas mind Saksa paviljon. Suurtes saalides kõrgusid mingid vist värvilised plastikskulptuurid, mille täpset kuju või materjali ma praeguseks isegi meenutada ei suuda. Kunstnike nimesid ka mitte. Ruumides liikusid valgetes pluusides turvamehed, nagu kõikjal mujalgi. Ootamatult hakkas üks neist hõiskama: ?This is so contemporary!? Ja talle vastasid samaga ülejäänud saalivalvurid, igaüks oma temperamendile omases rütmis: ?This is so contemporary! This is soooo contemporay!? Kuidagi väga saksalik eneseiroonia ja ka kaval üleolevus. Väga hästi sellises keskkonnas toimiv.

Minu vaieldamatute lemmikute hulka kuulusid veel meie enda Eesti näitus ja Jaapani paviljon. Kuigi täiesti erinevatel teemadel, paelusid mõlemad intelligentse, ilu ja valu või valusa ilu esitlusega.

 

Reimo Võsa-Tangsoo:

Ladina-Ameerika paviljon. Kui tervik ja kui üksiktööd. Pakkus ühteaegu silmailu ja tõsist mõtlemisainet (kõrvalepõikena võiks nentida, et väga soojendas südant poliitiliste ja sotsiaalsete tööde suhteline rohkus). Väljapanek harmoneerus ruumidega (ka need tööd, mis asusid tegelikult välitingimustes). See on omamoodi lisaboonus. Pea vaieldamatu lemmik.

Korea. Eelkõige seetõttu, et tööd on teravmeelsed ja nõuavad samas tähelepanu ning süvenemist. Tillukesed inimesed klaasi all said tõeliseks lemmikuks, nad vajasid küll ülesleidmist, aga olid seda üllatavamad.

Austraalia. Ma ei saa midagi parata, aga täiuslik käsitööoskus koos toredate mõtetega leiab pea alati minu tähelepanu. Elusuurused, hüperrealistlikud puuskulptuurid jaburatest asjadest (nagu kott-tool, milles on istutud ja siis istumislohku ?unustatud? luupea) kvalifitseeruvad just antud kategooriasse. 

Ukraina, Armeenia ja endiste N Liidu idaalade paviljonid. Juba eespool mainitud poliitilis-sotsiaalsetel põhjustel. Väga mõtlema panevad väljapanekud. Eriti seetõttu, et nii palju oli võimalik ära tunda.

Mariko Mori installatsioon ?Ufo? Rosa Martinezi kuraatoriprojektis Arsenales.

Pressifoto

Prantsuse paviljoni Annette Messageri installatsioon ?Casino? pälvis rahvuspaviljoni preemia.

Pressifoto

Hans Schabuzi projekt ?Das letzte Land? Giardini Austria paviljonis.

Harry Liivrand

Saksa paviljoni Thomas Scheibitzi projekti magusamat osa ? saalivalvurite performance?i ?It?s so contemporary!? ei tohtinud pildistada, sest siis oleks performance lakanud olemast ?contemporary?.

Pressifoto

Ladina-Ameerika paviljoni Kuuba kunstniku Los Carpinterose installatsioon ?Siesta?. Ladina-Ameerika väljapanek asub Veneetsia kunsti- ja kirjandusteaduse instituudis Palazzo Cavalli Franchettis San Marco väljak 2842, Akadeemia silla lähedal.

Kai Herkel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming