Vene naise draamatiline emantsipeerimine

Eero Kangor

Lauri Sillaku (Laurentsiuse) näitus „A Portrait Gallery” („Portreegalerii”) Vaalas kuni 19. X.      Lauri Sillaku ehk Laurentsiuse näituse pealkiri on pretensioonitu ja sedastav. See on lohakalt, nagu muuseas ühele näitusesaali seinale pintseldatud, justkui sooviga rõhutada selle kõrvalisust.  Sillaku-taolise meistri puhul tuleb aga rõhutada, et see pole kindlasti juhuslik. Siin on tegemist „ühe teatud”, mitte lihtsalt „suvalise” portreegaleriiga. 

Vaala galerii avaruses on ära kasutatud vaid  üks, kipsplaadiga sirgeks viimistletud ekspositsioonisein, kus ripub kolm suurt „lõuendit” kolme naise portreega. „Face VI” („Nägu VI”, 1999) ja „Face VII” („Nägu VII”, 1999) pärinevad kunstniku varasemast loomeperioodist, „Face IX” on aga valminud sel aastal („Nägu IX”, õlipastell, segatehnika paberil). Õigupoolest on need vineerplaadid, millele on kleebitud paberit ja lisatud ready-made-detaile: metall-liiste, neete, plekist plaate jms. Need on tänavalt  galeriisse toodud kuulutustahvlid, mis ümbritsesid kunagi ehitusplatsi. Paberiservad on üles kaardunud, erinevad paberikihid dokumenteerivad spontaansele teadetetahvlile aja jooksul ladestunud afišše. Kõige selle rämpsu keskelt vaatab meile vastu kolm nägu. Kas see on grafiti, juhusliku mööduja ajaviide, kaunistamistung või midagi enamat?     

Ei tohi unustada, et need on siiski portreed. Varasemate ning kõige uuemate võrdlemisel tuleb esile üks oluline erinevus, mis võiks iseloomustada nüansinihet kunstniku loomingus. Kahel vanemal portreel pole kujutatud reaalseid inimesi, need on naisenäod vaid  tinglikult. Sama hästi võiksid need kuuluda androgüünile või androidile. Siin on kunstiajaloolisi viiteid armastav Sillak rakendanud ilmselt akademismi metoodikat, mille juhtidee kohaselt peab kunstnik loodusest valima kõige ilusamad ja ilmekad detailid, need oma peas üheks ideaalseks objektiks kujundama ja alles seejärel valmis maalima. Need näod on sümmeetrilised, liiga ilusad, need pilgud on tühjad. Seevastu kõige uuem portree kujutab  luust ja lihast, kübaraga varieteetantsijat, vene tüdrukut – Lasnamäe Nastasjat või hoopis Kohtla-Järve Verat? Keegi ei vaidlusta, et vene naised oskavad end üles lüüa ja ilusaks teha. Neid vaadates pole meil aimugi, millisest kodust nad hommikul välja astuvad. Iga päev toimetavad nad ümbersündimise riitust ja loodavad alustada õnnelikku elu, leida rikas ja edukas abikaasa ja teostada oma unistused, kuid õhtuks või hommikuks jõuavad nad ikkagi  siidilinade vahelt tagasi praesibulast läbi imbunud kivilinna aguli reaalsusesse. Carpe diem! 

Galerii rõdul jätkub tänavalt kogutud tüdrukute kaastundlik imetlus: viis ja pool portreed. Viimane või õigemini esimene neist („Noore naise portree I”, õli, 2008/2009, segatehnika lõuendil) on poolik. Tema nägu pole näha, see on sinise värviga üle võõbatud. Lõuendisse on torgatud augud, pilt on rikutud: portreteeritava identiteet on hävitatud. Ülejäänud neiudel on rohkem vedanud, kuigi lähemalt uurides võib välja lugeda pastakaga  pildile tehtud kritseldusi. Mitmel maalil võib suu juurest leida pealejoonistatud jutumulli, milles seisab küsimus „What?” („Mida?”). Mida sa vahid? Mida sa uurid? Mida sa tahad? Kõige vaimukam on Anna-nimeliseks ristitu portree juurde kirjutatud küsimus „D’you love art?” („Kas armastad kunsti?”, „Noore naise portree VI”, 2010). Irooniline on see, et seda lauset oli võimalik välja lugeda vaid connoiseur’ kombel maali lähedalt silmitsedes. 

Mis on siis nende piltide sõnum, kui soovida seda siiski leida ja sõnastada? „Ära usu seda, mida sa näed. Usu seda, mida sa näed”. Et seda paradoksi mõista, parafraseeriksin Dostojevski  romaani „Sortsid” ühe peategelase Nikolai Stavrogini kirjeldust: „Kes usub, see ei usu, et usub. Kes ei usu, usub, et usub”.