Veelgi täpsem

Esteetiline, kuid teravalt praegusaegne maal ei ole luksusbutiigi sisekujundus.

JAAN ELKEN

Alice Kase näitus Tallinna Linnagaleriis kuni 3. I 2016, Jüri Kase näitus „Valge joon“ Tallinna Kunstihoone galeriis 20. XI – 13. XII ja Andres Tali „Ma:l“ Draakoni galeriis 24. XI – 12. XII.

Alice Kask on väga teadlik, kuidas ülitäpne kujutamine silma võrkkesta väsitab. Tema näitus kui ruumiline tervik on komponeeritud nii, et süsteem iseennast õgima ei hakkaks.

Peeter Sirge

Jüri Kase Tallinna Kunstihoone galeriis äsja lõppenud „Valge joon“ oli näitus, mille pressitekst Tamara Luugilt oli sedavõrd hästi ja Kase loomingule uudse vaatenurga alt kirjutatud, illustratsiooniks valitud fragment värskest tööst aga üpriski erinev tavapärasest Kasest, nii et tõenäosus näitusele minnes pettuda oli üksjagu suur. Ometigi oli kõik vastupidi: Kase näitus demonstreeris kunstniku uuestileitud mängulusti, oli täiesti krambivaba ja suurepärane näide, et uueneda saab ka seniseid põhimõtteid reetmata.

Jüri Kase näitus sattus samale ajale Tallinna Linnagalerii Alice Kase, Jüri Kase ja Anu Põdra maalikunstnikust tütre väljapanekuga. Analüütiline mõtlemine, vahedus või lausa jäine kõla vormis on ühised mõlemale näitusele.

Pretsedenditult hõrk. Alice Kase Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud väikeseformaadilised segatehnikas joonistused ja suureformaadilised õlimaalid on kliinilise täpsusega kaalutud keskmised, kus vähemalt maalide peategelase prototüübina pole raske ära tunda kunstniku abikaasat. Detailitäpne, fotorealismist ja neoakademismist sünteesitud figuurimaal on richardestesliku analüütilisusega teostatud vaid osal pildipinnal, dekonstrueeritud, värvist tühjaks nõrgunud abstraktselt hõredad, n-ö ülejäänud pildipinnad täidavad vajaliku tausta­ekraani ülesannet, et vaataja nii detailset maalilaksu üldse vastu suudaks võtta. Tulemus on hästi balansseeritud ükskõiksuse ja kavakindluse segu, vastandlikest väärtustest peab vaataja tõe ise üles leidma. Säästurežiimil koloriit ja zenilik askees on hõrk ja eesti kunstis pretsedenditu ekstraklass. Pole ime, et Alice Kask on edukalt konverteeritav ka rahvusvaheliselt, kaasa arvatud kunstioksjonitel.

Alice Kase maalide ülesehituses on talle omane maalitehniline tellis (või piksel), nii nagu Chuck Close’il ja veel paljudel teistel teravaservalistel maalijatel. Näiliselt kiretu, otsekui printerist tulnud maalitud pind allub siiski kindlale stilisatsioonile, on kompromiss akadeemilise maaliga, aga ei lange naturalismi. Alice Kask on väga hästi teadlik metafüüsikast, teravat kujutamisviisi ümbritsevast maagiast, kuid samamoodi teadlik ka, kuidas ülitäpne („veelgi täpsem“ on hea leid näituse pealkirjas!) kujutamine silma võrkkesta väsitab: vaataja detailitäpsuse taluvus on hästi komponeeritud ka ruumikujunduslikult, näituse kui ruumilise terviku mõttes, nii et süsteem iseennast õgima ei hakkaks.

Võimalik et just siin avaldub teatud „DNA liin“ ja sarnasus Jüri Kase näitusega „Valge joon“ Tallinna Kunstihoone galeriis. Kas programmi koostanud Tamara Luugil võis olla mingi riukalik plaan selle ajaliselt sünkroniseeritud näitusepaari taga olla?

Mõttemustrite visualiseering. Kui Jüri Kask oli 1970ndatel ja 1980ndatel figuraalne, koomiksilaadselt polüstilistiline, kus roylichtensteinlikuks stiliseeritud värviplärtsud rangejoonelist kujutavat lõhkusid, siis viimase kahe kümnendi askees värvis ja ka vormis on pannud kunstiavalikkuse temasse uskuma kui modernistlikku, puhta vormi kantsi. Vaid aeg-ajalt eksponeerimisele tulevad krokiilise taustaga figuraalsed-abstraktsed joonistuste­sarjad (eelkõige Tartu Kunstimajas ja veel siin-seal) on lasknud kunstniku mängulisel poolel vohada. Risomaatilise pinnalaotusena hargnevale mustale (mitte valgele, nagu seisab näituse pealkirjas) joonele rajatud keithharinglikud puslesarnaste konfiguratsiooniliste elementidega on ta võtnud ette kõikmõeldavaid värvi-mind-raamatute laadseid trikke. Kasele iseloomulik kliiniliselt valge lõuendipind on tavaliselt aktsentueeritud primaarvärvidega, kõik oleks pärit kui otsapidi prantsuse või ameerika 1940ndate või 1950ndate kunsti, modernismi kuldaja esteetikast. Aga tunduvalt kergemal, mängulisel moel, läbi nihutatud fookuse. Kunstnik on värvi lõuendile kandnud illustraatorlikult õhuliselt ja plakatliku hooletusega, akrüüliga võrdväärselt on ta vedanud jooni ka odava markeriga või väljunud lõuendil kujutatu kohati raamimata, otse seinale kinnitatud paberilehtedele. Täitematerjalina esinesid näitusel maalipaneelid, mis olid jäetud valgeks või siis värvitud monokroomseks. Abstraktsele pildikeelele allutatud näitusetervikus oli märgata vaimukat tagasipöördumist figuratsiooni.

Ameerika 1950ndate maali kirjeldamiseks tuletatud color field ei ole sellisena kunstniku loomingus enne avaldunud. Väärtuseliselt mõjus ekspositsioon aga pigem lavadekoratsioonina, kus ei ole ikoonistaatusse pürgivaid üksiktöid, vaid mõttemustrite visualiseeringud. Klapitud maalijadad mõjusid kartongkasti pinnalaotustena, koos multifilmiliku kujundi-joone hüplemisega seinalt seinale, paneelilt paneelile. Vormide pillerkaar on taotluslikult hajevil, kindlameelsema vaataja võis selline asjade seis aktiveerida ka kontseptuaalseks kaasautoriks. Kunstnik tundub olevat piisavalt enesekindel, jättes kaugjuhtimispuldi otsekui vaataja kätte. Nii sõltuski palju lugemise kiirusest või kust üldse alustada ja millal lõpetada.

Jüri Kask on ülimalt esteetiline, teravalt nüüdisaegne, rafineeritult teravmeelne. Selle taga on modernistlikust traditsioonist lähtuv, selle väärtusi postmodernistlikule vaatajale vahendav kunstnik.

Ärritav luksustoode. Andres Tali „Ma:l“ ja küüniliselt lajatav saatetekst löönuks ehk kümmekond aastat tagasi, kui maalikunsti tögamine oli hea toon. Nüüd, mil kontseptikunstnikud, näiteks Jenny Holzer, oma plakatlikult monokroomseid serigraafiaseeriaid maalidena esitavad või ruumiheliga tegelevad helikunstnikudki oma galeriides eksponeeritavaid teoseid pigem helimaalideks (sound paintings) nimetavad, mõjuvad värvivälja (color field) põhimõttel erivärvilised monokroomid (mis lähemal vaatlemisel osutuvad alusraamile pingutatud latekskummiks) justkui järjekordne silma võrkkesta ärritav luksustoode. Sadomaso esteetikast kantud mustade, futuristlike voolikutega teos ja diagonaalselt seinal eksponeeritud tähendustest tühjaks jooksev LCD-ekraan vaid rõhutavad sarnasust fetišipoe või brändikaupade luksusbutiigi sisekujundusega.