Veel üks katse liigitada tegevuskunsti

Marian Kivila

Tegevuskunsti festival „Dimanche Rouge” Tallinnas Kumus, Polymeri kultuuritehases ja Viru Sokose hotellis 19. – 21. X. „Dimanche Rouge” kujutab endast regulaarset rahvusvahelist tegevuskunstiürituste sarja, mille eesmärk on koondada mitmete kultuuride ja erisuguse lähenemisega tegevuskunstnikke. Peamiselt Pariisi-põhine ettevõtmine üritab murda Prantsusmaalt väljapoole, luua koostöövõrgustikke mujal maailmas ning kunsti eksportida ja importida. Seekord katsetati ürituse toimimist Tallinnas. Seni on „Dimanche Rouge’il” tehtud koostööd ligi 450 kunstnikuga 52 riigist, Tallinna kavas reklaamiti välja saja tegevuskunstniku etteasted. Kui näiteks filmifestivalil on sellises laviinis võimalik orienteeruda žanride järgi ja panna endale kokku meelepärane programm, siis performance näib olevat endiselt kunstivaldkond, mida on raske alaharudeks liigitada. Neuroteadustele toetudes pakuvad film ja teater vaatajale ekstreemselt emotsionaalset läbielamist, mille taga töötavad samad instinktid, mis reaalses eluski. Ajuteadlaste väitel ei erista aju filmi reaalsusest ning käivituvad samad mehhanismid. Hirm paneb tööle ellujäämisinstinkti ning empaatiaga mängimine võimaldab vaatajal karakteritega suhestuda. Nii ongi filmid või näidendid žanriti liigitatud emotsioone silmas pidades. Ka performance kui reaalajas publiku silme ees jooksev narratiiv pakub elamusi ega jäta seetõttu üldjuhul vaatajat puudutamata. Neile, kes lähevad performance’it vaatama, ei anta aga ühtegi vihjet, millise emotsiooniga tuleb silmitsi seista.

Performance kui õudne kogemus?

Et kolmepäevasest aktsioonide maratonist aja otstarbeka kasutamise nimel mingigi mõistlik osa pakutavast välja valida, pöördusin ühe korraldaja poole. Esimeseks õhtuks lubati šokeerivat horrorperformance’it Mehhiko kunstnikult Rocio Boliverilt, kes aastaid tagasi loobus oma edukast tele- ja meediakarjäärist ning uuriva ajakirjaniku staatusest tegevuskunsti kasuks. Asjaga seonduv isik teatas, et kunstnik plaanib lasta kirvega oma väikse sõrme maha raiuda ning et vabatahtlike „timukate” järjekord on ootamatult pikk. Kogu performance’i-valdkond vajab omaette žanride väljakujundamist küll, sest kui oleksin teadmata sattunud giljotiiniga reaalajas hukkamisstseenide õudusfilmiatmosfääri, oleksin ilmselt tükk aega olnud kogu tegevuskunstist ülimalt traumeeritud või isegi seda kunstiliiki liigse läheduse ja vägivaldsete kogemuste pealesurumise tõttu vihkama hakanud. Ma ei lähe death-metal’i kontserdile, sest mulle ei meeldi see muusikalaad, kuigi mul ei ole midagi muusika vastu. Samamoodi võiks ka performance oma laiahaardelisest mittemidagiütlevast katusterminist loobuda millegi täpsema ja informatiivsemalt kirjeldava kasuks.

Otsustasin ürgsest meelelahutusest eetilistel põhjustel loobuda ja liitusin „Dimanche Rouge’i” publikuga laupäeval Polymeri kultuuritehases, kus festival toimus kohati mitmes saalis korraga. Mitme „lava” olemasolu ei naelutanud publikut seega vaid ühe pealava külge.

Selgus ka, et Boliveri sõrm oli alles jäänud, kuna pärast arstiga konsulteerimist otsustas ta oma performance’it siiski muuta. Ootuspäraselt tekitas ka tema teine aktsioon samalaadse efekti: üks pealtvaataja minestas mehhiklanna enesevigastusliku kehakunsti ajal.

Must komöödia

Nii nagu suur osa nüüdiskunsti, on ka performance tihti halbade sõnumite tooja. Kunst räägib vaesusest, depressioonist, vägivallast, ebavõrdsusest, korruptsioonist, imedes svammina endasse õnnetused, mis praegust ajastut kroonivad. Kunstnik usub, et tema võimuses on midagi teatavaks teha või muuta, kuid enamasti jäädakse siiski „lahtiste uste avamise” tasandile. Veidi humoorikamat lähenemist traagilisele sisule pakkusid Türgi-Austria kunstnik Miss Universe ja Sandra Jõgeva, mõlemat võib pidada stand-up-komöödia, -tragöödia ja musta huumori piirimail tegutsevaks kunstnikuks. Miss Universe loob oma performance’ites tüüpilise „maailmaparandajast missi” groteskse karakteri, kes trambib nii kunstimaailma kui ka kogu laiema maailma valupunktidel, ironiseerides ebaõiglaste nähtuste üle. Seekord tõsteti esile kunstivaldkonna rahalise toetamise probleemid, nihkuti vaikselt demokraatliku Kongo ebademokraatliku situatsioonini. Kui võtta arvesse seda, et „Dimanche Rouge’i” sponsoreeris kaksteist institutsiooni, kõlavad Miss Universe’i väited kohaspetsiifilises mõõtmes muidugi üsna jaburalt.

Sandra Jõgeva seevastu lähenes universaalsetele probleemidele isikliku puudutuse kaudu, mis empaatia seisukohalt annab paremaid tulemusi. Jõgeva stand-up-tragöödiad räägivad tihti isiklikust ebaõnnest: nullilähedasest kontojäägist, boutique’is kinni pandud Vivian Vau’ saabastest (järjekordne sõltuvuslik ost) või luhtunud armuromaanist. Seekord jutustas kunstnik kultuurilistest erinevustest, tuues end selle ilmingu ideaalseks näiteks: ilma lepinguta Tallinna TVs töötamine, Itaalia nahast disainerkoti ostmine jõukama mulje jätmiseks, käte surumine prantslaste tüütute tervitamis- ja hüvastijäturituaalide ning protestiühiskonna najal mõjuvad kahtlemata väga idaeuroopalikult. Jõgeva paljastused tema enda argielu juhtumiste kohta tunduvad isegi laiema performatiivse revolutsioonina. Linnavalitsuse uusi patte päevavalgele kiskuv aktsioon mõjub igal juhul reaalse sõnumitoojana veenvamalt ja kaasahaaravamalt kui eilsed juba teada uudised kongolaste veremineraalidest.

Ühiskonnakriitiline ja rituaalne performance

Mustast stand-up’ist veidi dramaatilisema hoiaku võttis pühapäeval Kumu hoovis esinenud Araabia Ühendemiraatide kunstniku Chokra rituaalne performance. Chokra tõi esile konservatiivse traditsiooni ja liberaalse maailmavaate konfliktsuse. Iidne mantra segunes räpiga ning urnidest lendas roosat tolmu. Seda, et performance on koha- ja ajaspetsiifiline kunstiliik, mida pole vaja muuseumis säilitada, kinnitas Chokra aktsioon ideaalselt. Performance’i olulised, seda kujundavad osad on aeg, ruum ja publik, millel, olenemata autorist, on stsenaariumi loomisel oluline roll. Samal ajal kui Chokra ilmselgelt homoõigustest kõneles, otsis üks juhuslik Eesti heteropaar oma muuseumi peal kaduma läinud lapsi taga. Elav teos vajab elavat taustsüsteemi, juhtumeid, mis looks teosele konteksti ja mõistaks selle tähendusi kõige ehedamalt.

Teise rituaali viis läbi colombialane Bistu Ryx, kes pakkus puhastavat joogivett ja Amazonase vihmametsa püha puidu tükke. Rituaali käigus võis pealtvaataja midagi soovida. Üsna positiivse missiooniga performance peitis endas pigem siiski sotsiaalset sõnumit: iga soov hävitab vihmametsi, loodust või kogu maailma.

Institutsioonikriitiline performance

Tuua tegevuskunst kaasaegse kunsti muuseumisse elaval kujul on kahtlemata geniaalne idee. Tihedalt reaalajas performance’i-kunsti sektsiooni esindavad aktsioonid kaotaksid ära muuseumide konserveerimisosakonnas väga aktuaalse probleemi: kuidas säilitada efemeerset kunsti? Tegevuskunsti põhimõte seisneb tegevuses, protsessis, kaduvuses ja ainukordsuses. Performance, juba oma formaadi tõttu, ei saa kunagi elamust pakkuda kõigile. Muusemis on teose funktsiooniks olla nähtav kõigile, igavesest ajast igavesti. Seega ei peakski performance’i formaati üritama vägivaldselt väänata raamidesse, millesse ta oma piiride tõttu ei sobi. Performance kaotaks nii oma tegelikkuse ja teises kontekstis oma esialgse tähenduse ja kaastähendused.

Just sellisel temaatikal peatus Austria kunstniku Jasmine Schaitli „Performance’i-skulptuur”, mis käsitles performance’it kui tulemuspõhist teost, mitte protsessikeskset, nagu see oma olemuselt peaks olema. End jalatallast pealaeni kipsi mähkiv ja seejärel kuldseks värviv kunstnik lõpetas oma tegevuse staatilises poosis inimskulptuurina, vastates küsimusele, kuidas muuta efemeerne teos surematuks. Üks variant on kunstnik teose käigus mumifitseerida ning jätta ta muuseumisse oma „järelelu” elama.

Vormikeskne või vormitu performance?

Performance’i žanrideks jagamine on kahtlemata keeruline ülesanne. Senised mõisted nagu kehakunst, rituaalne performance, poliitiline performance või tants ei ava veel tekkiva emotsiooni mehhanismi. Kui aga tahta kategooriatesse jagada meeleolupõhiselt, siis kuhu liigitada näiteks neutraalsena mõjuvad helitud tantsu-performance’id või helikunst, mis edastab keha hääli?

Lätlanna Evita Birale või Suurbritannia kunstniku Sally Doughtly saateta tantsuetendusi võib vaadelda kui katset näidata liikumise olulisust, taandades koreograafia vaikusele, mitte muusikale. Muusika kaotab keha käivitaja rolli ja lõhub traditsioonilised arusaamad muusika ja tantsu sünergiast. Sageli on just muusika see, mis annab liikumisele emotsiooni, minoorse või mažoorse. Kunstnik, tõstnud dominandiks keha, peab emotsiooni looma ainuüksi liikumisega. Soomlanna Meri Nikula katsetas mikrofoniga keha hääli: hingamine, liikumine, südametuksed jne.

„Dimanche Rouge’i” puhul on muidugi loomulik, et ürituste sari, mis rõhub ainuüksi paljususele ega oma mingeid muid kureerimisprintsiipe peale juhuslikkuse ja kaootilisuse, külvabki segadust. Vaataja saab osa kaosest, mitte koordineeritud programmist, mida oma eelistustega kohandada. Õhku jääb rippuma siiski tegevuskunsti ja eetika küsimus? Kui igal ametikohal on olemas oma tööeetika, siis milline peaks olema publikuga töötava performance’i-kunstniku oma?