Veel üks joonistamise dimensioon

Andri Ksenofontov

Kui ma õppisin arhitektuuri, treeniti meid tõmbama rahulikke läbimõeldud jooni, punktist punkti. Käsi võis väriseda, ega me mingid virtuoosid ei olnud, ent käsi pidi ette teadma, millisest punktist millisesse punkti see kulgema pidi. Tähtis oli nurgad kokku viia, veelgi parem, jooned nurkades ristuma panna, et punktid saaksid täpselt paika. Arhitekt mõtleb välja kolmemõõtmelisi maju, aga paberile saab need panna ainult lapikus projektsioonis. 

Et luua kahemõõtmelisel paberipinnal võimalikult täiuslikku ruumilisuse illusiooni, hakkasid renessansi meistrid uurima kujutavat geomeetriat niihästi matemaatiliste meetoditega kui ka perspektiivvaadete praktilise kopeerimisega camera obscura ekraanidel. Geomeetria aitas üles leida need punktid, mida arhitektidel ühendada oli lubatud. Kopeerimine õpetas seda, mida fotograafid nii osavalt teevad. Küsimus ei olnud „kuidas”, eks ikka rahuliku  rihitud või osava treenitud käega, vaid „mida” kopeerida. Kaunist loodust ja muistseid monumente üles joonistades sättisid meistrid oma loomingulist mõtlemist, maitset, stiili. See ei olnud fotograafiline jäädvustamine punktikaupa, vaid kontuuride tõmbamine nähtavate asjade ümber. Seda tehakse ka arhitektuursetel joonistel, tõmmatakse kontuure ümber ehitiste ja ümber vaatesse jäävate detailide. Saksa klassikalises  filosoofias on kontuur isegi kõrgem loodusest, looduse ilu ja kunstniku ettekujutuse ilu süntees.

Winckelmann kirjutas kontuurist kui vanade kreeklaste suurimast kunstisaavutusest: „Isegi kui looduse imiteerimine võiks varustada kunstnikku kõigega, ei ole kontuuri korrektsust päris kindlasti võimalik niimoodi omandada, selleni pidid kreeklased jõudma omal jõul. Kõige õilsam kontuur ühendab või tõmbab joone ümber kõige kaunima looduse  kõikide osade ja kreeklaste figuuride iluideaalide; ehk teisisõnu, see on mõlema juhtumi kõrgeim idee”. Õilsa kontuuri kopeerimine ei olnud saksa klassikalises filosoofias imiteerimine, vaid stiilne imiteerimine ehk imiteerimine mõõdutundega ning mõõdutunne on just see, mis suunab arhitekti kätt punktist punkti, ideest ideeni. Kontuur defineerib stiili. Ka Herder oli mõjutatud kontuuri kui looduse ja kreeka kunsti kõrgeima idee ideest, ent tema ei keskendunud mõõdutundele, vaid algupärasele väljendusele. Ta vastandas oma kaasaegse luule kunstlikkuse Homerose kunstilisusele: „Seetõttu jääb nii paljudes viimase aja luuletustes puudu kindlusest, sellest täpsusest, sellest puhtast, selgest kontuurist, mis tuleb esile ainult esimeses spontaanses visandis, mitte hilisema ülepusimisega”.

Mõned luuletajad küll ütlevad, et teksti kallal tuleb pusida niikaua, kuni pingutushigi mekk on  sellest täiesti kadunud, ent joonistamise pihta käib Herderi lause tabavalt. Ka selles olid klassikalised filosoofid ühel nõul, et kunst on vaimu vabaduse vald. Hegeli arvates saavutas klassikaline kunst tundelise täiuse viisis, kuidas see suutis väljendada vaba vaimu. Hegel näitas, et tõelise ilu puhul ei imiteeri nähtav vorm jumalikku. Pigem väljendab vorm vaba vaimsust oma kontuurides. See on vabaduse kehastus ise. Ent kas kontuuriga  vabadust piirates, vabadusele vormi andes muutub kontuur või vorm sellest vabamaks? Kas kontuuri kätketud vabaduses ei ole mitte mõistelist vastuolu? Hegelil on igasuguse vastuolu ületamiseks retsept valmis: vastandite võitluse ja ühtsuse dialektika. Tõepoolest, maailm ongi vastuoluline. Ent see ei tähenda, et kunst peab leppima filosoofilise üldsobiva paikapanemisega, sest ega stiilselt kopeerida ei ole palju lõbusam kui lihtsalt imiteerida. 

Kunstnikud on tundnud joone lennust lõbu, alates muinas-kreeklastest ja lõpetades klassikaliste sakslastega. Ja üldse, vabadus ei ole antud ainult kunstnikule vaid ka lapsele. Postmodernistlik feministlik mõtleja Hélène Cixous kirjutab joonistamisest kui loomingulise mõtlemise vormist: „Ei ole lõppu kirjutamisel ja joonistamisel. Sündimine ei lõpe. Joonistamine on sündimine. Joonistamine on sündinud. – Millal me joonistame? – Kui oleme väikesed.  Enne Hea ja Kurja vägivaldset lahutust. Kõik oli siis omavahel segatud, ja ei mingeid vigu. Ainult tahtmine, katse ja eksitus. Katse, see tähendab, eksitus. Eksitus: edasiminek. Niipea kui joonistama hakkame (niipea kui, järgnedes sulele, liigume edasi tundmatusse, südamed puperdamas, tahtmisest pöörased), me oleme väikesed, me ei tea, me alustame innukalt, me unustame end. Joonistamine, kirjutamine, millised ekspeditsioonid, millised uited, ja lõpuks, ei mingit lõppu, me ei lõpeta, pigem paneb aeg sellele punkti”. Mis on siin joonistamise vabadus? Joon ise, mitte selles kehastatud vaim ega kätketud vabadus. Käsi võib olla joonistades vaba isegi juhtivast mõistusest ning tagantjärele on raske öelda, millisest ajupiirkonnast või närvitängust tuli impulss, mis ühe joone just selliseks kujundas, nagu käsi selle tõmbas. Automatism ei ole enam sürrealistide ega Jackson  Pollocki veiderdus, vaid kunsti argipäev. Mõte, närv otsib alatasa spontaanset väljendust. Häälitsuse automatism on ilmselt ürgsemgi kui joonistamise automatism, laps hakkab enne lalisema kui kriidi haarab. Kui Umberto Eco Tallinnas temale pühendatud ettekandeid kuulas, liikus ta pliiats pidevalt paberil. Tema kommentaarid olid täpsed ja tabavad. Ent ta ei teinud märkmeid, reisist väsinud semiootik sodis paberile kritseldusi, nagu me pikaks  veniva telefonikõne ajal teeme. Ta oleks ju võinud Tallinna ülikooli professoritele ka kaasa ümiseda, ent meie kultuuris ei peeta seda heaks tooniks. Pliiatsijoon oli tema vaimne ringutus, ning kui looduse vastu ei saanud, siis ka haigutuse vabadus.

Käe tõmmatud joones on rohkem kui filosoof üldistab ja matemaatik abstraheerib. Kui arhitektide joonis, renessansi geomeetrite ja mõnede klassikaliste esteetikute kirjeldatud  joonis on kahemõõtmeline ja koosneb ühemõõtmelistest joontest, siis kunstis on alati ülekaalus olnud improviseeriv, muutuva jämeduse ja tumedusega visandlik joon. Visandades ja sodides puudub käe üle kontroll, mis sunnib kätt ühtlast joont tõmbama. Käe liikumine ei ole ainult kahemõõtmeline, vaid vaevumärgatavalt ka kolmandas mõõtmes, paberipinna poole ja sellest eemale. Kätt tugevamalt endast eemale vajutades tekib joon, mis on jämedam  ja tumedam ning jätab joonisel mulje, et kujutatav asi on vaatajale lähemal. Kätt paberipinnast natuke eemale tõmmates, tekib aga kahvatu ja peen joon, mis jätab joonisel mulje, et kujutatav asi on vaatajast kaugemal. Nii tekkib joonisel maailm kui joonistaja maailma peegelpilt. Ainult et joonistaja mägede kaugus ja tähistaeva sügavus mahuvad kõik joonise mikromeetri sügavusse. See meenutab stringiteooriat, kus paralleelsed universumid, nagu  meiegi oma, on põimitud stringidest, kiududest. Me tajume stringide lõimet tuttavas kolmes mõõtmes, ent stringid ise võnguvad veel seitsmendas ja miks mitte ka seitsmeteistkümnendas mõõtmes. Ent nendele muudele dimensioonidele on jäetud nii vähe ruumi, et stringid võivad seal ainult kaduvväikestesse kaugustesse ulatuda. Sellegipoolest, nagu näitavad teoreetikute arvutused, on stringidel kalduvus lisadimensioonide kaudu kleepuda.  Nii on paralleeluniversumid omavahel seotud tillukestes dimensioonides, nagu joonise mikroskoopiline kolmas mõõde seob joonistaja maailma joonistuse maailmaga ja joonistuse maailma omakorda vaataja maailmaga. Kui mõõdukalt kopeerival joonisel on ühendatud nullmõõtmelised punktid ühemõõtmeliste joontega, siis vabas joonistuses annavad kahemõõtmelised peenenevad ja jämenevad jooned kolmemõõtmelise tunde.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming