Vea võlu

Reet Varblane

  Valgevene nüüdiskunst on elujõuline.

 

 

Andrei Liankevitš. Seeriast “Piirilapsed”. 2006.

 

Valgevene nüüdiskunsti näitus “The BELARUSIAN IDENTITY cART” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 22. IV. Kunstnikud Artur Klinau, Ihar Sautšanka ja Andrei Liankevitš. “Sotsia” festivalil lisandusid 10. IV performance’itega Ruslan Vaskevitš ja Aliaksei Fiodarau. Kuraator Reet Varblane koostöös Minski Podzemka galeristide Valiantsina Kisialiova ja Hanna Tšistoserdovaga.

 

Ku galerii valgevene nüüdiskunsti näituse nimetuses “The BELARUSIAN IDENTITY cART” on sõna “kunst” ees väike mõistetamatu c-täht: kui “ART” lõpeks nõrga d-ga, oleks selge, et tegemist on valgevene identiteedikaardiga, dokumendiga, mis määratleb omaniku valgevene rahva hulka või osutab valgevene iseteadvusele. Näituse pealkirja pakkus välja noor kunstiteadlane, luuletaja Volja Hapejeva, et see osutaks identiteedile ning ka dokumendile (kaardile), kuid dokumendile, mida saab välja anda ainult kunsti, valgevene oma kunsti kaudu. Ning et kunsti ja kaarti (“art” ja “card”) ühendada, tuli õigekiri ohverdada tähendusele. Nii et valgevene identiteedi kunsti (või kaarti) on viga sisse programmeeritud: seda saab mõista ainult nihke kaudu, nihestatuse läbi.

Volja Hapejeva ei jõudnud Tallinna “Sotsia” festivalile valgevene nüüdiskunstist (ja ka -kultuurist) kõnelema: tema passi väljasõidutempel oli mõned päevad aegunud. Selles, et teda üle piiri ei lastud, pole iseenesest midagi eriskummalist: kui riik on vastu võtnud sissesõiduviisa või väljasõidutempli seaduse, siis peab nii viisa kui ka templi kuupäevades kord valitsema. Ega ka üle demokraatliku Eesti või Rootsi piiri ei lastaks kedagi, kelle viisa oleks aegunud. Kuid silmas pidades näituse pealkirja viga, error’it, tekib vägisi kiuslik mõte, et passitempli aegumine ei jäänud passiomanikul ning ka Eesti Vabariigi konsulaadis kahe silma vahele mitte rumala juhuse tõttu, vaid just nimelt selle nihestatud identiteedi tõttu. Valgevene kui midagi, mis jääb Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa vahele,  millest nii häbematult vähe teame, mille ajaloo suhtes valitseb siiani üsna suur segadus. Kas Vitebski-maadelt sai alguse (Kiievi) Vene vürstiriik, nagu kõneletakse mõnes legendis, või kuulus Leedu hoopis Valgevene vürstiriigi koosseisu või…?

Artur Klinau “Unistuste Päikeselinn” (“Gorad Sontsa”) on praeguse väljapaneku võtmeteos. Klinau fotoseeria portreteerib Minskit. Valgevenekeelset sõna “sontsa” saab tõlkida nii “päikese” kui ka “une” või “unenäona” – nii et päikeselinn on ühtlasi ka unenäo- või unelinn. Unenäos aga kipub reaalsus nihkes, sageli kummastavas, painajalikus nihkes esinema. Minsk  kui unenägude paine, aga ka kui päikseline unistus. Artur Klinau Minsk (aga ka igasugune kunstlikult, läbimõeldud tervikuna) mõjub rafineeritult, suurejooneliselt, subliimselt. Kuid tema Minskis on ka metafüüsilist, lausa õõvastavalt hirmuäratavat tühjust. See on utoopilise sootsiumi ideaalmetropol: laiad bulvarid on ümbritsetud uuele harmoonilisele inimesele mõeldud ja uue ideaali sümboleid kandvate paleedega. Kuid klassikaliste paleede fassaadide, dooria, joonia ja korintose sammaste, friiside, arhitraavide, metoopide taga on peidus kortermajad, mille sisemine struktuur ei vasta sugugi alati välisele toredusele. Sajandeid tagasi, eelkõige toretseva baroki ajal, oli see päris tavaline. Kuid on ka päris paleed: valitsuse palee, postipalee,  rahvuspanga palee, ametiühingute palee, vabariigi palee, teaduste akadeemia palee, tsirkusepalee, KGB palee, partei keskkomitee palee. “Mis on parem: kas unikaalsus või kultuurkihtide soojus? /—/ Mis on väärtuslikum: olla normaalne või kanda geeniuse märki?” küsib Artur Klinau suursugust pildiseeriat saatvas tekstis. Ja lõpetab oma teksti: “Unistus (aga ka unenägu) ei ole surm…” Nick Cave on veel sammu edasi astunud, kui ta laulab: “The death is not the end”.

Klinau külmale, nihkes, veaga ülevusele (igal juhul mitte surnud!) vastanduvad teise valgevene “klassiku” Ihar Sautšanka “Kommenteeritud maastikud”: postkaardi-formaadis täpselt ja peenelt välja joonistatud näiliselt mittemidagiütlevad sooserva maastikud, samuti varustatud selgitavate sõnadega. Sautšanka maastikud on ise tekkinud, ka inimese loodu on neisse isevoolu tekitatud. Sautšankal puudub hõlpsasti mõistetav suur narratiiv, kuid tema fragmentide kogum hõlmab nähtavat ning midagi, mis kas eelnes sellele, mis on fotol näha, või siis järgneb sellele. Kunstniku 44st pildist koosnev seeria on teekond läbi valguse ja varjude või õigemini läbi pool- või isegi veerandtoonide, läbi ööliblika õhkõrna tiivalöögi peaaegu märkamatu jälje. See on omamoodi partisanikaart, kuid tema partisanidel ei ole midagi tegemist nõukoguliku mütoloogiaga. Nad on mees ja naine, neid seob ülim intiimsus, mis jäädvustamisel kipub käest kaduma. Ja vaatlemisoskus, empaatiavõime, mis mitte ainult ei seisata hetke, vaid kahe tasandi üheaegsel esitamisel teeb aja olemasolu lausa füüsiliselt tajutavaks: “Nõrk valgus, mida hämarik polnud veel täiesti kustutanud, suutis siiski kergelt rikkuda filmi selle lühikese ajahetke jooksul, mil mees, kui ta oli unustanud naise, avas fotoaparaadi, kuid kiiresti mõistusele tulnud, sulges selle samal hetkel.” Või “Mehe võetud foto, kui naise heledat kleiti polnud peaaegu enam näha taamal seisvate paplite taga.”

Noorukese fotokunstniku, ajakirjaniku Andrei Liankevitši tööd lisavad inimese: taas isetekkiva, kontrollitava, aga samas allumatu materjali. Kunstniku mõtet on veidi raske jälgida, sest eksponeeritav fotovalik kuulub mitmesse seeriasse: on töid sarjadest “Piirilapsed”, “BY” ja “Olema­tud”, aga on ka eraldi seisvaid fotosid. Ka Liankevitši fotodes jookseb kaks tasandit: tegevuses hästi tabatud inimtüpaaž ning staatiline tähenduslik märk (sirp, põdrasarv, karmis stiilis reljeef Nõukogude võitlejatega). Liankevitš kuulub vabade inimeste teksasepõlvkonda, nagu defineerib noort intelligenti Juri Haštševatski möödunud kevade presidendivalimisi dokumenteerivas või õigemini portreteerivas filmis “Väljak” (“Ploštša”). Ka Liankevitšil on haruldaselt tundlik valimiste seeria, samuti Oktoobri väljaku ning teksasepõlvkonna portree. Kuid teksasepõlvkond ei hõlma Haštševatski määratluses sugugi ainult verinoort (elukogenematut) uljurit, see on pigem aususe ja kompromissituse määratlus, kuhu mahuvad Alaksandar Milinkievitš, Alaksandar Kazulin, aga ka tuhanded mõtlevad igas vanuses kodanikud.

Üks kolleeg pidas Ku galerii näitust Luka­šenka diktatuuri imeheaks käsitluseks, teine kolleeg aga pidas väljapanekut Lukašenkast täielikult möödavaatamiseks. Äsja lõppenud “Sotsia” festival peeti “Rahva sekka minemise” deviisi all. Tõsi, esialgne plaan oli seotud internatsionaaliga, selle võimaliku tõlgendamisega väikerahvaste juures. Uue kultuuri, teksasepõlvkonna tuntud tegija Ruslan Vaskevitš kutsus oma tegevuskunsti aktis “Õnnelik indiaanlane” kõiki oma must-valgeid Pinocchio, aga ka lihtsalt väikese inimese suuri kujutisi edasi arendama ja värviliseks muutma. Algselt oli Vaskevitšilt näitusele arvatud “Daltonistlik triptühhon”, rohelise-punase vastandus, mida daltoonikud näevad hallikaspruunina. Triptühhon oli aga leidnud Itaalias uue omaniku ning “Õnnelikus indiaanlases” on ruumi kõikidele värvidele, mitte ainult ametnike rohelistele toolidele ja presidendi punasele vaibale, nagu võib näha Haštševatski filmis. Aliaksei Fiodarau “Üksildase arhitekti” performance’is on õigeusu kupliga varustatud kapist väljaraiumise kõrval oluline ka suletud ruumi ehitamise fakt: kunstnik klopsis mitu tundi Arsi vanadest seinakappidest kokku ruumi, kuhu ta sisse mahuks. Ilmselt polnud seegi tõsiasi, et mul ei õnnestunud sobivat valmiskappi leida, juhuslik. Ikka sama kimbutav viga – cART. Aga veatu on vaid surm. Valgevene uus kunst ja teksasepõlvkond elavad!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming