Vastuoluline, aga fantastiline Hiina

Non Gratal oli kümne päeva jooksul Pekingis kolm näitust.

AL PALDROK

Non Grata performance Pekingi Yuani kunstimuuseumis.

Non Grata performance Pekingi Yuani kunstimuuseumis.

Non Grata

Esimest korda esinesime Hiinas vabaõhu-performance’i-festivalil 2009. aastal Pekingi Kunstitsoonis 798. 2000. aastast peale võimude ja politseiga pidevas vastasseisus performance’i-festival pani tänavu, kümnendal korral täisrauaga: kahekuusele festivalile oli koondatud üle 300 kunstniku 50 maalt. Rahastamisskeem oli alternatiivselt lihtne: pidevalt leebelt naeratav peakorraldaja Chen Jin müüs maha oma maja ja plekkis kogu asja ise kinni. Sellest hoolimata kartis ta juba viiendal nädalal, et kohe pärast ürituse lõppu viiakse ta võlavanglasse. Politsei kohalolekut oli küll tunda, aga ajad on Hiinas muutunud.

2000. aastal oli põhjanaabrite esinumbril Roi Vaaral plaanis sõita üleni valgeks värvituna valgel jalgrattal üle Taevase Rahu väljaku. Korraldajad ei mõjutanud teda küll plaanist loobuma, kuid pakkisid ära oma asjad, et pooleks aastaks Hiina avarustesse asüüli kaduda. Vaara mängis oma plaani küll ümber, kuid festival koliti sellest hoolimata ülima saladuskatte all Pekingist välja maale müüriga ümbritsetud farmi. Operatiiv­üksused sadasid poole programmi pealt sisse interaktiivse aktsiooniga, mille reaalsuse teisenemise ja adrenaliinidoosi konsistentsist võib tavakunstisfääris vaid unistada. Info lekitanud asjaosaline, oli ta siis kunstnik või lihtsalt nuhk, jäi stiilselt anonüümseks, igal juhul jagas ta suurepäraselt konteksti ja kohaspetsiifikat.

Kunstitsoon 798. 798 on 1950ndatel Nõukogude Liidu ja Hiina Rahvavabariigi ühiselt loodud militaarkompleks. Aastatuhande vahetuse paiku hakkasid sinna koonduma kesklinnast välja tõrjutud Pekingi underground-kunstnikud, üsna pea järgnesid neile galeriid ja biennaalide kontorid. Pekingi kunstimaailm ühendas oma jõud ja 798sse moodustati hiiglaslik kunstikompleks, mis on avatud rahvusvahelisele kunstiväljale, turistidele ja kunstiturule, peegeldades Hiina reformide saavutusi ja avanemist ning valitsuse tuge kultuuri- ja kunstitööstuse arengule.

Igal asjal on kaks otsa ja ka kogu Hiina ühiskond ei ole mustvalge. Poliitiliselt korrektne lääne inimene võib väita, et kunstnikud ja loominguline eneseväljendus on valitsuse pideva järele­valve all, et poliitiliselt tundlikud tööd kõrvaldatakse otsekohe ning et 798 on etableerunud kunsti välisfassaad. Tegelikult saab aga kõige radikaalsemat kunsti, sealhulgas performance’eid, teha just „ametliku kunsti territooriumil“. Performance’i-festivalid toimuvadki seetõttu enamjagu 798s. Ja see, mis just on parajasti poliitiline, on vaieldav: mind on politsei aktsioonide ajal püüdnud igas ilmajaos ja ma ei ütleks, et Hiina on avaliku ruumi „kaitsel“ tundlikum kui USA või Euroopa riigid.

Hiina praegune kunstisituatsioon ja kogu ühiskond tundub nõukogude ajal üles kasvanule tuttav. Kunsti ja kunstnike positsioon ühiskonnas on väga kõrge ja valitsus teeb omalt poolt kõik, et see nii ka igavesti jääks: kontrollimine ja repressiivsed aktid tõstavad loovheerosed otseteed Olümposele. Uusrikkaid tekib praeguses majandusolukorras, kus kogu raha on eelkõige Aasias, muinasjutulise kiirusega ja nad tahavad oma seinale kohe kunstiteoseid.

Möödunud sügisel kureerisid Vigi Wang Hua ja Li Zhong Non Grata suurnäituse „Aktsioon“ Pekingi Yuani kunstimuuseumis. Selle nonprofit 1000 m² eramuuseumi näitus sai pärast avamist väljas olla vaid tunni, seejärel ründas politsei, blokeeris paarikümne masinaga ümberkaudsed tänavad, võttis pildid maha ja muuseumi juhataja veetis paar ööd vangikongis. Ühiskonna nii suurest huvist võib läänes vaid unistada.

Songzhuangi kunstiküla. Pekingi välispiiril, Seitsme ringi äärealal, on Songzhuangi kunstikülla koondatud mitu tuhat kunstnikku. Kunstnikud kui plahvatusohtlik element on siinmail ühiskonnast eraldatud ning elavad Hiinas enamasti sellistes inkubaatorites.

Ja see ongi tõeline kunsti inkubaator. Mujal Aasias on kogu inimressurss ööpäev läbi hõivatud ebainimliku konkurentsiga koha eest päikese all, kuid seal sihiseb vabameelne lõbus kunstielu: Hiina loovinimesed oskavad lõbutseda ja võtta asja vabalt. Kõik kunstnikud tegelevad sellega, millega peavadki tegelema – loomisega, keegi ei käi eraldi päevatööl. Ateljeed on suured nagu Tallinna Kunstihoone, poolamatööridel on väiksemad, nagu on Pärnu uue kunsti muuseum. Tehakse kunsti, juuakse kõvasti bai jud’i ehk „valget kuradit“ (57%) või siis riisiviina (62%), tõmmatakse kangeid kohalikke suitse, sõidetakse ringi Hummerite ja Land Roveritega, räägitakse ühiskonnast ja poliitikast, maalitakse nagu hullud ja rahastatakse maalidest saadud rahaga filmiprojekte ja igasuguseid muid tegemisi. Lauad on lookas ja peo peremees maksab alati arve. Valge trash’i raha ei kõlba isegi klappimiseks.

Nõukogude aja praktika ja repressioonidega võrreldes läheb Hiinas läbi ikka väga radikaalseid töid. Kui meie nõukogudeaegsete avangardistide töödel loeti üle mustad ja punased elemendid ning otsiti suurendusklaasiga rahvusvärve, siis Hiina kunstnikud panevad täiega. Nõukogude kunstnikud ei saanud NSVList jalgagi välja, hiinlased võivad aga reisida, kuhu tahavad, kõigil on uhked Maci arvutid ja iPadid, igaüks annab sulle kolmekilose värviliste reprodega kataloogi kaasa. Meid vedas mööda Songzhuani ateljeesid Pekingi sõltumatute filmide festivali korraldaja, kelle festivali on politsei juba viis aastat järgemööda katkestanud. Aga üritus korraldatakse igal aastal jälle uuesti. Täiesti seletamatu. Filmimees ei räägi sõnagi inglise keelt. Tõlgiks on kirjastaja, kes andis just välja hiinakeelse Marina Abramovići biograafia ja võtab järgmisel aastal ette samasuguse Non Grata raamatu.

Performance’id on Hiinas põhimõtteliselt keelatud, aga asukohta viimase hetkeni saladuses hoides suudavad korraldajad valitsuse kultuurinuhid teinekord ära eksitada. Nii juhtus ka Non Grata aktsioonidega. Avamistel on erariides salapolitsei küll publiku hulgas ja üldiselt on need näod ka humanitaaridele tuttavad. Nagu Ku-Ku klubi vanal heal ajal. Pärast meie esinemisi möödunud oktoobris arreteeriti rahutuste kartuses Songzhuanis üksteist kunstnikku, mitmed needki, keda nende ateljeedes külastasime. Paari nädala pärast lasti nad riburada mööda jälle välja.

Eesti-Hiina näitused. 2009. aastal oli Non Grata kutsutud Hiina New Yorgi esindajatena Ameerika kuraatorite poolt koos Brooklyni kunstnikega. Edasi ajasime asju juba hiinlastega: elasime 798 läheduses endistesse kasvuhoonetesse rajatud kunstnike kommuunis Iowa, pidasime loenguid ning tegime performance’eid ja näitusi, tutvusime sadade kunstnikega. Viimasel korral suutsid meie vastuvõtjad Shaokun Sun, Wang Li Jun ja Lemon Li organiseerida asja nii, et avasime kümne päevaga kolm näitust: 798s Cheni galeriis, Songzuanis Xing Shenis ja Doujiao muuseumis, kus teiste seas olid väljas Taje Trossi, Anonymous Bohi, Toomas Kuusingu ja vanameistrite Raul Meele, Leonhard Lapini ja Tõnis Laanemaa teosed.

Cheni galeriis korraldati Hiina-Eesti ühisnäitus „Must & Valge“. Selle organiseerid Zhang Dongmin Zhuo (Yi Studio rajaja) koos Zhou Cheni, Guo Yukuani ja Liu Meijuniga ning seitsme hiina kunstniku loomingu kõrval olid väljas Anonymous Bohi, Kuusingu, Trossi ja Alliku tööd. Näituse avamisel kostusid kommentaarid, et meie näitus on tänapäeva Hiinale äratuskell“. Eks ikka kontekstis, et Eesti on maailma väikseim mannermaa rahvus, kellel on oma kirjakeel, riik ja riigitelevisioon, Hiina aga suurim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming