Vasarely pärand

Gabi Uhli

Traditsioon (perspektiiv ja abstraktsioon) Victor Vasarely looming seondub orgaaniliselt euroopaliku perspektiivi kujutamise traditsiooniga, geomeetrilise abstraktsionismi vormikeele ja kaasaegse kunsti väljendusvormidega. Renessansist peale on uuritud, kuidas üha keerulisema ja leidlikuma joone perspektiivi kasutusega on võimalik veelgi täpsemalt reprodutseerida kahemõõtmeliselt kolmemõõtmelist loodust, see on tegelikkust. Rakendama hakati mitmeid võtteid selleks, et tajuksime nähtava võimalikult täpset, kuid siiski vaid illusioonil põhinevat kujutist tegelikkusena. Vasarely taotleb oma meetodiga aga just vastupidist: tema eesmärk on panna märkama, kuivõrd ebausaldusväärne ja petlik on vaataja silma võrkkestal loodav kujutis. See tajutav pilt muutub, hääbub pidevalt ning selleks, et õppida tundma maailma, tuleb meil oma aistingulisi ja intellektuaalseid protsesse kooskõlastada.

Traditsioonide ümbermõtestamise võimalust ja vajalikkust tabame ka Vasarely pürgimustes  taaselustada  koos 1960ndate geomeetrilise abstraktsionismi kõige uuemate saavutustega  ka 1920ndate moodsa kunsti püüdlusi.

Tänapäeval, kui tegelikkus üha enam virtualiseerub  ning inimesed kaotavad  pidepunkti maailmas orienteerumiseks, on erakordselt aktuaalne ka probleemiasetus, mis tõstatab koos tehniliste lahenduste radikaalse uuendamisega küsimuse ka sellega seonduvatest eetilistest probleemidest.

 

Uue tähestiku loomine

1960ndatel sõnastas Vasarely oma tõekspidamised uuest kunstikeelest, kus tähed vastavad põhilistele geomeetrilistele kujunditele ja nende variatsioonidele, kombineerudes värviskaala elementidega. Nii sündinud kunstilisest tarkvarast võib luua varieeruvaid  teoseid. Mis tollal tundus veel utoopiana, on tänapäeval programmeerimiskeele alus. Variatsioon kui kunstiteose alus oli hästi tajutav kas või äsjasel Leonhard Lapini näitusel „Koodid” Kumus. Uus kunstitähestik võimaldab kunstnikul eksisteerida virtuaalses ruumis: sellises, mida võib pidevalt muuta või sobitada antud parameetritega.

Kaasaegse kunsti üks kõige olulisem kriteerium ongi kujundamine: ükskõik kas tegemist on siis Vasarely loomingule kõige lähemal seisva geomeetrilise abstraktsionismi tänapäevaste järgijatega, fototöötlemise või oma kunstiteose alusmaterjalina jäätmeid kasutava ja neid ümber vormiva tänapäeva suundumusega. Sellisele varieerimisvabadusele pani oma kunstivaadetes aluse Vasarely.

 

 

Ühiskondlik kunst, demokraatlik kunst

„Homne kunst on kollektiivne vara või ei saa seda üldse kunstiks nimetada,” on öelnud Vasarely. Vasarely oli nimelt seisukohal, et kunstist peaksid osa saama võimalikult paljud inimesed. Kunstiloomingu demokratiseerimiseks töötas ta välja arvutiprogramme üha uute kompositsioonide modelleerimiseks. Nüüd on Internetis väljas kõigile käepärased andmebaasid ning tehniliste abivahendite toel võibki igaüks end teatud tasemeni kunstnikuna tunda. Mida aga Vasarely veel ei näinud ega võinudki ette näha, on see, et loomingulisust hakkavad tugevasti mõjutama  moetööstus ja meedia.  Indiviidi ja ühiskonna suhted moodustavad palju keerulisema struktuuri, kui Vasarely seda utoopiliselt ette kujutas. Kunstiareenil näeme üha sagedamini esinemas loomingulisi paare ja rühmitusi,  massid valitsevad  argikultuuri üle, kuid samas tugevneb ka üleilmne iidolitekummardamine, millest kunst oma meediasündmustega orgaaniliselt osa võtab.

 

Inimlikkus või tehnika?

Kunst ei ole Vasarely meelest enam mitte jumalik anne, vaid tehnika. Ruum, aeg, keha, võnked ja nende vastastikune toime on kunstiloomingu põhikomponendid. Kaasaegne kunst toimib uues keskkonnas ja uue alusmaterjaliga. Vasarely looming kummardab tehnika ees, oma piiritus eksperimenteerimislustis söandas ta tuua kunsti täiesti uusi vahendeid (infotehnoloogia), julgustades seda tegema ka oma kolleege ning mõttekaaslasi kuni tänini.  Sama palju julgust nagu kunagi  üleminek munatemperalt õlivärvidele nõuab ju ka uute meediumide kasutamine. XXI sajandi kunst on eelkõige projektsioonikunst, väitis Vasarely ja tänapäeval püüavadki kunstnikud kõige erinevamate tehniliste vahendite abil käsitleda ühiskondlikke probleeme, tekitades  kunstisaalidesse visuaalse/virtuaalse šoki. Kuigi Vasarely looming toetub eelkõige konstruktivistlikule traditsioonile, on ta oma edasiarendustes siiski ka valguse füüsikalisi omadusi rakendava kunsti ettekuulutajaks.

 

Kokkuvõte

Vasarely elutöö võib paigutada XX sajandi kunstiklassika hulka,  kuid ümber peaks hindama selle, mis puudutab kergesti paljundatavust, ning teaduse ja tehnika abiga üldrahvalikuks muutunud moodsa loovuse ideaali. Kunstihinnad, oksjonid ja muuseumide soetatud kollektsioonid tõestavad üksteise järel, et Vasarely elutöös on ehk ülehinnatud talle iseomased optilised silmapettetrikid ja  kõik muu, mis jääb kommertslikus tarbimiskultuuris rakendatud, ent üha vähem kasutuskõlblikku valdkonda. On ju viimati mainitud dimensioon moeröögatuste toel ka ammendatud.  Tänapäeval ei kanta ju enam eriti opkunsti mustritega rannariideid ega sebrade kui tahes toredaid triibukombinatsioone.  Variatsioonide põnevus on vahetunud arvutikuvari vältimatu ja ammendamatu visuaalse küllasusega, selle vormikeele alged ja põhimõtted on olemas ka Vasarely loomingus.  Niisiis see, millest Vasarely  demokraatliku kunstnikuna unistas, on teoks saanud, tema ise omanäolise  kunstnikuna ning julge ja radikaalse uuendajana  särab eredalt üle massikultuuri, ja mitte niivõrd odavate graafikaseeriatega, vaid eelkõige vaipade ja  õlimaalidega, s.t kõige sellega,  mis kannab ainulaadsuse pitserit. Milleks võib siis pidada selle visuaalset rikkust ja põnevust janunenud  kunstniku loomepärandit? Ajalooliseks dokumendiks? Ka selleks. Imetlusobjektiks? Muidugi. Katsetuseks panna kunsti väsinud missioon uuesti särama? Tõenäoliselt  jah. Ühe ulja ja eduka ettevõtmise tulemuseks? Jah. Niisiis kunstiajalooks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht