Varjude ja joonte mäng jaapani kunstis

Maret Nukke

Jaapani kultuur on Mandri-Aasia ilumaitse ja jaapani esteetika omanäoline segu. Vana-Jaapani kultuuri on läbi sajandite mõjutanud kõige enam hiina kultuur, millest on üle võetud nii religioon (budism), moraalinormid (konfutsianism) kui ka kiri. Siiski on jaapani kultuur saavutanud omanäolisuse paljuski seeläbi, et üle võttes õpetlaste ja munkade poolt Hiinast ja Koreast kaasa toodud tarbeesemeid ja kunsti, on mandri-Aasia ilumaitse ja stiil segunenud jaapani esteetika arusaamadega ning selle mõjul tekkinud uus kvaliteet. Jaapani kunstipärand on väga mitmekesine, sisaldades nii hiina- ja koreapärast budistlikku kui jaapani omamaist shintoistlikku arhitektuuri, india kunsti eeskujul loodud budistlikke skulptuure ja mandalaid, hiinapärast ja jaapanis loodud maalikunsti (nimetatakse vastavalt kara-e ja yamato-e). Samuti on zen-budismist mõjutatud nii kujutav kunst kui ka tarbekunst. Teetseremooniaga seotud tarbeesemed, samuti teetoa interjöör ja selles leiduvad kunstiobjektid on sageli disaininud zen-õpetlased, nagu näiteks XVI sajandil elanud zen’i-meister Sen no Rikyū, kelle Kyōtosse rajatud teetuba on tänini lihtsuse ja lakoonilisuse ideaaliks jaapani arhitektuuris.

Jaapani üheks atraktiivsemaks kunstiliigiks võib pidada kalligraafiat, mis jaapani kirjasüsteemi omapära tõttu on stiiliderohke ja võimaldab suurel hulgal variatsioone ka tehnilisest küljest. Jaapanis kasutusel hiina märgid võeti umbes VIII sajandil üle selleks, et teksti foneetiliselt üles märkida; korealaste eeskujul loodud manyōgana’ks nimetatud kirjasüsteemi abil pandi kirja luuleantoloogia “Manyōshu” (u 759). Juba IX sajandil loodi jaapani oma foneetilised tähestikud, millest ühe (hiragana) märgid on tervikliku hiina märgi lihtsustatud kujutised, teise tähestiku (katakana) märkideks on aga hiina märgi ühest osast tekkinud märk. Nõnda on ka kalligraafias leida nii üksikute hiina märkide disainitud kujutisi kui ka tekste, mis võivad olla hiina märkide ja jaapani tähestike kombinatsioon (ehk nii nagu tänapäevalgi jaapani keelt kirjutatakse) või siis nn kana-tekst (ehk hiragana’s kirjutatud tekst).

Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221 – 206) pärit arhailises tensho stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho (nn plokk-kiri), kursiivkiri gyōsho ning rohulible-kirjaks kutsutud sōsho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili (nii on näiteks kaisho sobilik aforismide jaoks, gyōsho ja sōsho aga pikema kirjandusliku teksti puhul), ent levinum on siiski see, et kunstnik n-ö spetsialiseerub ühele stiilile, sest selles meisterlikkuse saavutamine on aastakümnete-pikkune protsess.

Üksnes pintsli ja musta (mõnikord ka halli, pruuni või kirju) tuši abil valgele paberile loodavad kujutised tekitavad oma joonterägastikuga tumedamaid ja heledamaid laike. Seetõttu ei ole kirjalehe kompositsiooni seisukohalt sugugi mitte vähetähtis teksti sisu ehk siis keerukate ja lihtsamate hiina märkide vaheldumise rütm, mis tekitavad erineva tihedusega pindu. Samuti on jaapani kirjasüsteemide (hiina märkide ja tähestike) kombineerimisel suur osa selles, mismoodi tulevane teos välja nägema hakkab.

Kalligraafiaga sarnast pinna organiseerimise põhimõtet kannab veel teinegi jaapani klassikaline kunstistiil, milleks on tušimaal (suibokuga ehk sumi-e). Tušimaal kui maalimise tehnika võeti üle Hiinast umbes XIV sajandil, kuid jaapani esteetika põhimõtetega sobitumisel ja ühtesulamisel, tekkis täiesti uus jaapani stiil. Hiinast üle võetud nn haboku stiilis, mida kasutasid Tangi dünastia (617 – 907) kunstnikud, püüti tuši abil edasi anda objektide kuju, massi ja ka pindade tekstuuri (näiteks loomade karvkatet), samuti saavutati suur meisterlikkus perspektiivi edasiandmisel, loodi nn õhema (vedelama) tuši abil mulje kaugematest ja nn tihedama tušiga lähemal asuvatest objektidest. Selle stiili silmapaistvamaks esindajaks Jaapanis oli XV sajandi kunstnik Sesshū, kelle haboku stiilis kujutatud maastikud on sajandeid olnud jäljendajaile eeskujuks.

Suibokuga maalid jagunevad kaheks: maastikud (sansuiga) ja figuurid (jimbutsuga), kusjuures viimase hulka kuuluvad peale inimeste kujutamise ka veel pildid loomadest, taimedest ja viljadest. Tušimaalide hiilgeajaks võib pidada Kamakura (1185 – 1333) ja Muromachi (1333 – 1568) ajajärku, kui zen-budism Jaapanis järjest enam kanda kinnitas. Sel ajal loodud maalidel on objektideks sageli orhideed ja bambused, mis nagu ploomiõied, krüsanteemid (keisri sümbol) ning männid sümboliseerisid konfutsianistlikke voorusi. Näiteks orhidee kujutas kõrge moraaliga konfutsianistlikku õpetlast. Samas kujutab bambus, millel on tugev, ent tühi tüvi, nn kirgedest vabanenut, vaimsust, mis on väga lähedane zen’ilikule enesest loobumise ideele. Zen’imunkadele tähendas tušiga maalimine iseenesest mediteerimist ning oli vahendiks, et kujutada vaimseid väärtusi.

Kalligraafia ja tušimaal on jaapani kunstis sageli ühendatud – sellisel juhul on tegemist shigajiku ehk luuletusega maaliga, mis ongi tihtilugu kirja- ja maalikunstniku ühisloomingu vili. Shigajiku puhul ei pruugi maalitud pilt olla pelgalt teksti illustratsioon, vaid see annab edasi nüansse, mis teksti pigem täiendavad. Nõnda on shigajiku’sse kätketud kirja rütmid ja märkide sisu ning tušijoonte tekitatud tundelised pinnad kalligraafia ja maalikunsti jaapanlik sümbioos – tuši ja pintsli ballett.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming