Vanad ja uued ideed

Kai Lobjakas

Liisa Kallami ja Liisa Tomasbergi vildimaailmTaastekkinud intensiivsest huvist (kohaliku) käsitöö, erinevate materjalide ja tehnikate vastu on muu hulgas disaini kontekstis räägitud juba võrdlemisi pikka aega. Seda kannustava hoovana võib näha soovi säilitada ja edendada käsitööoskusi, millel on oht kultuurilise vananemise tõttu kaduda. Ent see toimib ka alternatiivina, mis ei hooli niivõrd tööstuslikust ja tehnilisest arengust, kuivõrd võimaldab luua traditsioonilistele asjadele uusi tähendusi  ja kasutusi.

Disainis toimuvate muutuste ja arengusuundade virvarriski on käsitöönduslik ja sellest tulenevatele võtetele tuginev tegevusliin tugevalt esile tõusnud, ja tõstnud muuhulgas tihti oluliseks mitmed aspektid, mis tööstusliku tootmise piirides on marginaliseerunud. Aina enam sekkutakse tööstusliku toodangu standardiseerimisse, otsitakse mooduseid, kuidas luua unikaalsust standardiseeritud  protsesside sees. Sageli on see paratamatu, eneseteostuseks ja äraelamiseks vajalik moodus. Teiselt poolt on disainis tõusetuv isiklikkus kvaliteedi mõõtena oluline: esemesse integreeritud looja isiklik lugu või ilmseks kujundatud motiivid, disaineri pakutud isiklik (või välja mõeldud) mütoloogia kui alternatiiv kõikehõlmavale kommertsbrändide esemelisele maailmale. Selles isiklikustamise trendis on oma koht ka käsitööideel ja teatud uue ettevõtlusvormi  rõhutamisel ja ümberhindamisel. Eesti tekstiilidisain on meeldivalt kirju ja ajab kiirelt eri suundades võrseid.

Oma osa on siin kindlasti materjalide erakordsel paindlikkusel, kuid vaieldamatult teeb selle tugevaks ka tegijate ring. Traditsioonidega tegelemine ja samas nendega seostuvatesse arusaamadesse ootamatute ning värskete rutiinivabade lahenduste toomine on eesti tekstiilidisaini kaubamärk. Just siin võib täheldada suhteliselt  lühikese aja jooksul väga selget huvi ja pööret unikaalkunstist disaini ja ideede paljususse. Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg asetuvad hästi eelkirjeldatud mudelisse, nende ühisnimetaja on vilditemaatika. Selles mudelis toimib eelkõige disaineri kehastumine n-ö ühemehetööstuseks: tegeldakse oma väljatöötatu tootmise ja müümisega. Villa ja vildi uurimiseks ja tehnoloogia arendamiseks ning disainerite ning tootjate võrgustiku loomiseks  asutasid nad MTÜ Vildiarenduskeskus. Nende loomingu keskne hitt-toode on snowtube’i ehk mäelt allakihutamiseks mõeldud lumesõiduki villane verisoon, millel on mitu väljundit. Oma skulpturaalsuses mõjub see dekoratiivse vormina toimides praktilise istmena. Tuubilik vorm on tuleneb mootorsõidukite sisekummidest, mistõttu neid saab täis puhuda ja vajadusel tühjaks lasta. Kaetud on need käsitsi valmistatud vildiga või heegeldatud  jämeda villase lõngaga Villu. Vildile on leitud küllatki ootamatu väljund ja lisaks erinevatele villadele on siin kasutatud ka teisi looduslikke materiale nagu lina-, siidi- ja turbakiudu. Villase lõnga kasutamisel ilmneb hästi ka üks võimalik koostöö mikromudel: kasutusele võetud jämeda villase lõnga on välja töötanud tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu. Viltimise populaarsus on andnud põhjuse sellest ka laiemalt rääkida ja nii korraldatakse 

Vildiarenduskeskuses lisaks muule tegevusele ka kursusi villa, vildi ja vanutamise teemal. Inimesed viiakse piltlikult väljendades läbi plastmassikihi murdes millegi autentse ja algupärase juurde, et tulla siis ringiga tagasi tänasesse päeva, kus tuleb leida viis suhestumiseks praeguse keskkonnaga. See ring on neil endal läbi proovitud ja suurepäraselt õnnestunud ning loodetavasti innustab nende tegevus ka paljusid sellest huvitatuid. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming