Vana haljas vabadus

Tänapäeval ei panda enam imeks, kui 70. eluaastates inimesed rabavad tööd teha, ent 80. eluaastatesse jõudnud töörügajaid vaadatakse vaimustusega.

MAI LEVIN

Kölni Wallraf-Richartzi muuseumi, mõnevõrra õõvastava naerugrimassiga „Autoportrees“ (umbes 1663) on Rembrandt kujutanud end õige vanana, kuigi ta oli siis alles 57aastane. Uuemal ajal, mil püütakse lahti muukida kunstiklassika sümboolseid tähendusi, ollakse arvamusel, et ta kujutas end sel portreel Zeuxisena – vana-kreeka maalijana, kes naeris end surnuks, portreteerides üht koledat vanaeite. See võib nii olla, sest Rembrandt oli intelligentne inimene ja kahtlemata nautis antiikseid allegoorilisi lugusid. Aga seda autoportreed vaadates on tunne, et kõigepealt naeris ta näkku oma vanadusele ja kõigile saatuselöökidele – lähedaste surmale, varanduse ja kunstikogu haamri alla minekule ja kes teab, millele veel. See kõik ei takistanud teda aga maalimast ning loomast kuue aasta jooksul, mis talle olid veel jäänud, hulgaliselt töid, sealhulgas „Kadunud poja tagasituleku“ (1669, Riiklik Ermitaaž). Aastail 2014 ja 2015 toimus Londoni rahvusgaleriis Rembrandti hilisloomingu näitus, mis pakkus taas rohkesti kõneainet ja mille puhul kirjutati Vene meedias uusaegses slängis: „Rembrandt pole tšainikutele“ (tšainik – teekann, aga ka algaja, ignorant mis tahes alal).

Evi Tihemets. Ohustatud maastik. Kuivnõel, 2017.

Sirja-Liisa Eelma

Vist küll veel nõutumaks jäävad tšainikud Evald Okase 2000ndate akrüülide ees nende maalilise virvarriga aktidest, igasugu tüüpidest, lilledest, tiigritest, millest tahes, kus aeg-ajalt vilksatab maestro ise, kes, olles selle imelise segaduse sees, seda ühtlasi jälgib ja fikseerib – prillid ees, suu pisut avali, põsed ja nina vanainimeselikult punetamas. Okase rutaka pintsliga paberile manatud maailmast hoovab umbes samasugust „vana haljast vabadust“, mida tunnetas John Fowlesi romaani „Eebenipuust torn“ tegelane David vana kunstniku Henry Breasley eluviiside ja põhimõtetega lähemalt tutvudes. Sellise vabaduseni võib kõrges eas jõuda küll, kui seda oluliselt ei tumesta haigused ja rahamure. Nooremaid näib üsna tihti suunavat alateadlik hirm „mida need ja need minust arvavad“, ehkki tunneme ju ka algusest peale silmatorkavalt iseteadvaid erandeid, üks neist oli kindlasti Peeter Mudist.

Tänapäeval ei panda enam imeks, kui 70. eluaastates inimesed rabavad tööd teha, ent 80. eluaastatesse jõudnud töörügajaid vaadatakse juba vaimustusega kui lootustandvat eeskuju. Üks selliseid vaimustavaid isiksusi on Lola Liivat, kelle uuemad maalikogumid 2011. aastal Vabaduse ja mullu Vaala galeriis mõjusid uhke tiivasirutusena. Enn Põldroos kinkis endale 80. sünnipäevaks muuseumi Viljandis ja tegeleb digimaaliga.

Äsja lõppes Draakoni galeriis Evi Tihemetsa näitus „Tegemata tööd, nüüd tehtud“, mis peegeldab kunstniku rahulolu, et kaua meeles mõlkunud ideed said lõpuks paberile kantud. Tema kujundid on kasvanud välja elukogemusest: minevikuviirastustest või tulevikuhirmudest, loodusest saadud impulssidest, inimsuhete jälgimisest litopressi juures, kus möödub siiani suur osa kunstniku ajast, aga ka armastuse loost. Ta püüdis koondada sellele näitusele töid, mis annavad edasi tema kujutlusi kurjusest, „Leviaatan“ (lito) ja „Päikesevarjutus 1990. aasta 22. juulil kell 4 hommikul“ (kollaaž, pehmelakk) on ekspressiivsed klassikahõngulised teosed. Aga mulle meeldib, et „kurjuse kehastuste“ seas on kass, kes on kinni püüdnud linnu („Ohver“, kuivnõel). Natuke lihtsameelset huumorit on alati teretulnud, et tasakaalustada paatost.

Nii tasakaalustab ka ehe töörõõm vanaduse mitmed tüütud kaasnähtused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht