Väljapeetud kohmakusest

Eesti kunsti iseloomustav kohmakus ei ole tingitud ei saamatusest ega vahendite nappusest, vaid on meie kunstivälja eripära.

INDREK GRIGOR

Eva Mustoneni isikunäitus „Tiniseb võõras metsas“ Tartu kunstimuuseumi kunstikabinetis 31. III – 24. IV, kuraator Peeter Talvistu.

Eva Mustoneni teoste sündmustiku loovad muinasjutulaadse poeetikaga jutustused.

Eva Mustoneni teoste sündmustiku loovad muinasjutulaadse poeetikaga jutustused.

Marika Agu

Tartu Kunstimuuseumi neljandat korda välja kuulutatud muuseumi valik ehk muuseumi hinnangul kõrgendatud tähelepanu vääriv noor autor on Eva Mustonen.

Seadmata kahtluse alla muuseumi sisedemokraatiat, tundub mulle, et muuseumi valiku taga on Peeter Talvistu. Varasemalt on laureaadid olnud Anna Hõbemäe, Alar Tuul ja Edgar Tedresaar – kõik Tartus õppinud maalikunstnikud. Nimetatuist mõni aasta varem startinud Laura Põld, kelle isikunäitust „Sada ulma keset merd“ (kuraator Peeter Talvistu) sai aasta algul vaadata muuseumi esimesel korrusel, oleks ilmselt samuti olnud muuseumi valikus, kui see formaat oleks varem sündinud või kui Põld poleks nii kiiret tähelendu teinud.

Kriitikute omavahelisse vaidlusse ilmus millalgi tinglik kolmik Hõbemäe, Põld ja Mustonen, keda hoidis koos, kasutades Talvistu sõnu, kukla taga tuntav võbelus. Hõbemäe ja Põld taasmõtestavad erinevate vahenditega, ent ühtmoodi veenvalt maastikumaali. Nende kõrvale astus enesesse pööratud, eksistentsialistlike teemadega Mustonen isikunäitusel „Argipoeesia“. Ta koondas, vähemalt korraks, kolme võrdlemisi erineva autori tööd naiselikku kolmkõlla.

Paralleel maalikunstnik Laura Põllu ja tekstiilikunsti õppinud Eva Mustoneni vahel on materjali valiku põhjal lihtne tekkima: mõlemad näivad olevat pühendunud laokile jäänud mööbli kogumisele ja suhtuvad kirglikult tekstiili ning käsitöösse. Sellel kohal paralleelid ka katkevad: Põld on suubunud metafüüsilisse ruumi, Mustonen aga ehitanud antropomorfseid liikureid, mis jooksevad kinni (autori enese kujund näituse „Paljulubav“ saatetekstis, Hopi galerii 23. XII 2015 – 12. I)

Liikumine või võimetus seda teha on Mustoneni poeetika üks kandvamaid kujundeid. Nooruse galerii näituse „Kinni“ (10. III – 28. III 2015) pealkiri on võrdlemisi ühemõtteline. Teema kordub loomulikult ka kujundi tasandil, näiteks kuhjuvate jalgade näol. Mustoneni ilmselt populaarseim teos on väike öökapp, millel on kümme jalga („Ma ei lähe siit kuhugi“, 2014-2015).

Muuseumi valiku näitusel üritas kohmakat sajajalgset meenutav teos galerii seina sisse pugeda. Üks kolmest teosest näitusel „Kinni“ oli laest rippuv taburetijalgadest viht („Talisman“, 2015), mis sekundeeris kõrvalruumis eksponeeritud kahele tugitoolile. Need olid kiige kahe otsana üksteise suhtes nihkes, kuid siiski teineteisest sõltuvuses („Ühel nõul“, 2015). Lahutamatuse ja ühendamatuse vastuolu oli tugeva sümbolina esil ka näitusel „Argipoeesia“, kus seda kehastas paar punaseid käpikuid, mille pöialde ja sõrmede otsad olid kokku kootud. („Nii ma ei peagi sind puudutama“, 2013).

Valguse süttimisel laiali jooksvast freak show’st, mis teeks au igale tsirkusele, jääb Mustonenist saali garderoob: invaliidistatud kapid, peeglid ja kostüümid, kust õhkub varieteelikku glamuuri rüütatud seksuaalsust. Viimane on eriti tugev just „Muuseumi valiku“ näitusel. Kuid samalaadne emotsioon kõlas läbi ka Hopi galerii näituselt „Paljulubav“, kus laest rippus roosa seest valgustatud objekt, mis meenutas udarat. Kimp hõbedasi termose sisemusi muutis galeriis laokil olnud ning näituse käigus vaikselt kipra tõmbunud õhupallid närbuva ilu kujundiks.

Mustoneni teoste sündmustiku loovad muinasjutulaadse poeetikaga jutustused, mida kunstnikule vesta meeldib. Selline teemavalik loob paratamatult paralleeli skulptor Eike Eplikuga, keda seob Mustoneniga peale muinasjutusüžee ka leidobjekti absurdsuse hindamine (olgu siis tegemist lagunenud topise või lihtsalt kummalise tarbeesemega) ning kunstilise võttena nende kombineerimine kipakatesse installatsioonidesse, mis mõjuvad nukkudega mängimise käigus ehitatud muinasjutumaailmana. Kujutan küll Eplikku kõnelevat mõnest oma topisest sama kirglikult, kui Mustonen rääkis „Muuseumi valiku“ näituse kohtumisel sajajalgse selgroo moodustanud teibast. Siiski mõjuvad mulle Epliku valmid märksa rangemalt komponeerituna, kui Mustoneni interneti sõnumikeskkonna mõttevahetust meenutav segane dialoog.

Mustoneni esimene isikunäitus „Argipoeesia“ Taru Kunstimajas oli tugevalt mõjutatud Rootsis omandatud skandinaaviapärasest orgaanilise ja disainitu ühendamisest minimalistliku esteetikaga. Piki saali seina kulges valge riiul, millele olid asetatud hunnikutesse sätitud nöörid („Sortiment kasutuid näpunööre“, 2012–2014). Läinud aastavahetusel Hopi galerii näitusel „Paljulubav“ olid aga need nöörid ühele väikesele riiulile segamini hunnikusse visatud. Ma ei julge rääkida tarbekunstist, ent kujutavas kunstis on minimalismist välja kasvanud range kompositsioon ja pingutatud korrektsus mulle alati võõras tundunud. Mustoneni Göteborgi ülikooli disainikoolis omandatud reeglite kiire kodustumine tõestab, et Eesti kunsti iseloomustav kohmakus ei ole tingitud ei saamatusest ega vahendite nappusest, vaid on meie kunstivälja eripära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar