Välismaal hinnatakse kunstnikke sageli teisiti

Ungari kunstiajaloo professor Ervin Ybli arvates avaldus 1939. aasta näitusel Budapestis eesti rahva vaim kõige markantsemalt Kristjan Raua kunstis.

Emese Egey

Ungari raadio alustas tegevust esimeste seas Euroopas, 1. XII 1925. Kahjuks on II maailmasõja ja 1956. aasta ülestõusu käigus oluline osa arhiivimaterjalidest hävinud. Kahe maailmasõja vahelisel ajal esinesid eestlased mitut puhku – eeskätt uudistesaadetes – tänu toona üsna elavale hõimutegevusele. Omavaheliste kultuurisidemete loomisel on oluline verstapost 1938. aasta ungari kujutava kunsti näitus Tallinnas ja 1939. aasta eesti kujutava kunsti näitus Budapestis. Eesti näitusest tegi reportaaži Ungari Filmi Instituut (http://filmhiradokonline.hu/MFI 788/4/). Ungari näitusest saab teada Eesti Filmiarhiivis (www.filmi.arhiiv.ee/fis; a.212, a.239; 1938, a.212).

1939. aasta märtsis tegi Eesti välisminister Selter visiidi Budapesti, tema juuresolekul avati esimene representatiivne eesti kunsti näitus Ungaris. Sündmuskohal tehtud raadioreportaažis tegi kuulajaskonnale ringkäigu kunstiajaloolane professor Ervin Ybl (1890–1965), kes oli tollal kesk- ja renessansiaja itaalia skulptuuri parim asjatundja Ungaris, aga ta oli uurinud ka baroki-, XIX sajandi ja XX sajandi abstraktset kunsti. Kahjuks on ka kirjalik allikas fragmentaarne, nii ei ole teada, milline oli tema arvamus kujurite töödest.*

Raadioreporter József Máriássy: Missugused on näituse silmapaistvamad teosed?

Professor Ervin Ybl: Sellele küsimusele on väga raske vastata, nimelt eksponeeriva riigi kunstnike pärast. Välismaal hinnatakse kunstnikke nimelt üsna sageli teisiti kui nende kodumaal, eriti siis, kui riigi kunsti tuntakse vähesel määral. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kogu näitusel pole kõik kunstnikud kõige soodsamalt esindatud. Sageli esinevad vähemtähtsad kunstnikud silmapaistvamate teostega kui nende kodumaal kõrgelt hinnatud või arenguloo seisukohalt olulised meistrid. Seepärast ei hinda me ka praegusel juhul mitte eesti kunsti, vaid Budapesti näitusel näha olevaid teoseid.

Máriássy: Millised on siiski siin kõige silmapaistvamad maalid?

Ybl: Noor maalikunstnik, 30aastane Eerik Haamer on pannud välja kaks jõulist lõuendit, üks ripub suures saalis, teine paremat kätt esimeses saalis. Mõlema teema on ta võtnud Eesti kalurielust. Ühel sagivad paljasjalgsed kalurid mererannal, teine kujutab veeäärset maastikku ülaltvaates, pisikeste inimeste ja vankritega. Hallikaspruunidest ja määrdunud valgetest murtud toonidest vilksatab siin-seal julgemalt mõni eredam punane, sinine või kollane värvilaik. Lagedale maastikule laskuvad hallid pilved, päikeseketas ilmub vaid harva ja ka siis annab ta vaevu sooja, vähenõudlik rahvas peab ränka võitlust oma igapäevase leiva nimel. See mõru, sünge, väljendusrikas kunst ei tunne elu tõelisi muretuid pidupäevi.

Merel on üldse eesti kunstis oluline roll. Nii näiteks kujutab Richard Sagritsa lõuend suures saalis mäsleval merel kõikuvat purjepaati ülaltvaates. Näeme lausa laeva põhja. See ei ole mängumeri vagurate lainekurdudega, nagu seda maalisid vana aja meistrid, vaid lõputud ohtlikult lainetavad, igavesti muutuses olevad lainemäed, mis näitavad meie maalikunstniku käsitluses siniste, roheliste, valgete, isegi kollaste ja punaste värvide söakat mängu. Kui julgelt ja värskelt on Sagrits heitnud üksteise otsa need värvilaigud, mis iseloomustavad kollakaspruuni laeva sisemust ja figuure!

Máriássy: Mida kujutab see huvitav pilt sinisel taustal seisva kolme kõhetu naisega suure saali seinal?

Ybl: See on Kristjan Raua pilt „Õnnistus“, eestlaste suure rahvuskunstniku looming. See kujutab stiliseeritult üht muistset eesti legendi. Kunagi enne ajaloolist aega valitses nende maal suur põud ja näljahäda. Kolm samanimelist leske tõid muistsetele jumalatele ohvri ja anusid neid pisaratega niisutatud palves, et nad vabastaksid maa põua põhjustatud hädast. Jumalad võtsid nende palveid kuulda, leskede pisaratest hakkasid ohvrialtari alt voolama veerohked ojad ja andsid rahvale uue elu.

Pildi maalija Kristjan Raud on juba eakas, kuid töötab veel nüüdki värske hooga. [—] Esialgu kopeeris temagi Düsseldorfi ja Müncheni koolkonna traditsioonide alusel truult loodust, kuid hiljem tungis ta rahva vaimu ja hakkas stiliseeritult kujutama muistseid legende ja muinasjutte. Selline on ka see pilt. Sellel valitseb suur lihtsus. Kolm kõhetut, üksteisega sarnast leske joonistuvad sinise taeva taustal teravalt välja. Alt paistab pinnasest vaid kitsas riba, vasakul nende ees on lõke, selle suits kerkib peenikese lindina üles. Pimestavalt valged pilved ujuvad nagu tahutud jääpangad taeva sinises meres.

Sarnaselt stiliseerides, monumentaalselt, kuid rahvaliku intiimsusega on Kristjan Raud roheliste võradega palistatud välul kujutanud püha perekonda Egiptusest põgenemise käigus puhkepeatust tegemas. Pilt meenutab meie Károly Ferenczy varajast Nagybánya stiili. Püha Joosepi süüdatud lõkketule suits kerkib üles ja joonistab ülal risti, justkui ennustades Lunastaja tulekut. Kõige markantsemalt avaldub eesti rahva omapärane vaim Kristjan Raua kunstis.

Máriássy: Millise ungari kunstniku maneeri meenutab see suur parvega maastikupilt suure saali seinal?

Ybl: See vaba värvifantaasiaga maalitud lõuend, Juhan Püttsepa teos, meenutab meile tõepoolest Kálmán Istókovitsit. Aga kui Istókovits kasutab temperat, siis see kõle, kuid ikkagi värviline pilt on tehtud õlivärvidega. Vaatamata sellele, et Püttsepp kujutab tõelist maastikku, ei klammerdu kunstniku palett ometi orjalikult looduse külge. [—]

Máriássy: Kes on maalinud selle Renoir’d meenutava kolme figuuriga kompositsiooni paremat kätt teises saalis?

Ybl: Kaarel Liimand. [—] Renoir’ kunst võis talle mõju avaldada vaid kaudselt. Ta laseb lihavatel naisekehadel särada kollastel, roosadel, valgetel ja punastel värvidel.

Veel vahetumalt seostub modernsete prantslastega, École de Paris’ga Karin Luts, kes kujutab oma figuure naiivse intiimsusega, groteskse kohmakusega sageli stiliseeritud keskkonnas. Aga kuivõrd delikaatsed värvielamused, vormikatked tema pildid rafineerituks teevad! See lummav kunst on kahtlemata sündinud pigem Seine’i kaldal asuvates ateljeedes kui Läänemere ääres.

Máriássy: Näitusel on võrdlemisi palju portreid!

Ybl: Jah. Eestlaste portreemaal on näitusel esindatud konservatiivsest naturalismist, läbi pruuni tonaalsusega, seejärel aga värviküllaste postimpressionistlike portreede kuni uusrealismini välja. On ka mõned üleelusuurused portreed, kuid näitusel pole ainsatki neoklassitsistlikkus stiilis tööd. Paistab, et see ladina vaimsust kandev stiil ei vasta eestlaste hingelaadile.

Seda mitmekesisem on aga nende graafika. Siin on kõige huvitavam kunstnik Eduard Viiralt. [—] Kunstnikul on juba üleeuroopaline kuulsus. Tema kõrval on kõige silmapaistvamad Aino Bachi laiade joontega, pehmetes toonides lehed.

Máriássy: Eestlased on kaasa toonud ka palju skulptuure!

Ybl: Jah, nii büste kui ka akte. Nende kujuritel on üllatav stiilitunnetus. Nad rõhutavad õigesti graniidi ja marmori kompaktsust ja pronksi vormirikkusele kannustavat vormitavust. Graniitbüstid ja graniitaktid on kõik suurejoonelised, plokitaolised …

* Vt Emese Egey, A két világháború közötti magyar – finn–észt kapcsolatok történetéből. Társasági, diplomáciai, katonai együttműködés. Specimina fennica XV, Savariae, 2010, lk 154, 238–242.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming