Valgusbiennaal poolpimedas Tallinnas

Raivo Kelomees

Tallinna valgusbiennaali näitused „792,548 m/s” Heliose kinos ja „Valgusutoopiad” disaini- ja arhitektuurigaleriis 24. XI – 1. XII, kureerinud Hannes Aava ja Elo Liiv. Valgusobjektid mitmel pool linnaruumis (www.valgusbiennaal.ee).

November kui pimedusekuu on väljakutse valguskunstnikele. Uus formaat Tallinna linnapildis paneb meenutama varasemaid sekkuvaid kunstiaktsioone. Ühtlasi sai näha projektsioonipõhist kunsti uues ümbruses. Oli võimalus heita pilk eesti valguskunsti klassikute Kaarel Kurismaa, Leonardo Meigase, Toivo Raidmetsa kunstile. Raoul Kurvitza paarikümne aasta tagust projekti sai käega katsuda. Kohtusime ka autorite töödega, kes on mujalt ning keda saab hinnata vaid tööde järgi. Biennaali väärtuslik osa on töötoad ja osaluspõhised projektid: külma ilmaga saadi ennast liigutada ja ka kunstiteosesse astuda.

Valguskunstnikud olid hõivanud kaks olulist kesklinna näitusepaika: Heliose kino ja arhitektuuri ja disainigalerii Pärnu maanteel. Seal paiknes Eesti valguskunsti näitus „792,548 m/s”, mille kureerisid Hannes Aava ja Elo Liiv. Peaaegu varemetes ülisümboolse nimega Heliose kino valgusobjektidega täitmine viib justkui ajas tagasi, kui kino sisuks olid elavad pildid. Elavad ja liikuvad objektid äratavad kohavaimu ning avastavad paiga noortele vaatajatele. See, et magus koht kesklinnas on ikka veel asustamata, on eraldi teema, kunst on sellest kinnisvaraviivitusest pigem võitnud. Kas see on nii veel ka ülejärgmisel aastal, järgmise biennaali ajal, ei ole selge.

Valgusutoopiad Heliose näituse „Valgusutoopiad” keskmes oli briti füüsiku ja skulptori Paul Fiedlanderi installatsioon „Alternatiivne lähenemine ühendatud stringiteooriale ja partiklite standardmudel” („An Alternative Approach to Unifying String Theory and the Standard Model of Particles”). Flirtides stroboskoopilise efektiga, optika ning nägemispsühholoogia laborite trikivalikuga, suutis autor ruumi täielikult vallutada ja luua lihtsate vahenditega vaatemängu.

Kurismaa ja Meigase installatsioon oli maiuspala neile, kes kirjutavad kineetilise ja valguspõhise kunsti ajalugu Eestis. Meigas on disaininud objekte 1980ndatest, Kurismaa veelgi varem. Kurismaa ajakajalisest kunstist näiline kõrvalseismine, mis kombineeritud enneolematu järjekindlusega kineetilis-heliliste ja valguspõhiste objektide loomisel, on temast teinud peaaegu aukülalise olulisematel praegusaegsete meediumide näitustel.

Meigase haare on olnud samuti aukartustäratav. Tema projektide videoülevaade tõstis üles küsimuse sellise kunsti majanduslikust jätkusuutlikkusest – kena võib ju olla, aga sponsoriteta ära ei tee. Seetõttu tal ongi vähe objekte. Tallinna linnapildis ei ole aga statsionaarseid valguskunstiteoseid, üldtuntud valgustatud risti ei hakka parem nimetama. Pikalt kedagi kirumata tuleb vaid kurvastada, et teadlikkus linna elavdamisest kogenud disainerite töödega ei ole kohtunud poliitilise tahte ja sponsoritega. Iseasi, mida valgusskulptuuride ja -objektidega peale hakata suvistel valgetel öödel, kuid õnneks on see astronoo

milises mõttes lühike vaheperiood valgusvaeses aastaringis.

Samasse ritta võib paigutada Toivo Raidmetsa, kelle vaimukat redelit on varemgi eksponeeritud, kuigi ma pole juhtunud lugema selle süvaanalüüsi. Selle sisuks on vastuolude kokkuviimine: paradoksaalse objekti näitel tuleb mõistmine, et kunst (ja ka disain) laiendavad vahel meie arusaama tegelikkuse võimalustest.

Teistmoodi vaimukaid objekte kohtas Helioses veelgi. Elo Liiv ja Eva Tallo „Kasulik (väär)kasutus 001” („Useful (AB)use 001”) ründas empaatia- ning allasurutud antropomorfiseerimisvõimet. „Ristatakse paralleelid ja sunnitakse vaataja ennast identifitseerima,” on autorid kirjutanud. Ekraanil nähtav pilt on üsnagi brutaalne ja ristub niiütelda valguskunstiga vaid viimastes kaadrites, kus pesumasinasse heidetakse põlevad tukid. Videosalvestus ja sellele eelnenud aktsioonid panevad pesumasinatele kaasa tundma ning ekraanil esitatud tekstidest saab vaataja aru, et tegu on pigem perevägivalla teema nutika ekspluateerimisega masinate abil – feministlikulegi näitusele sobiv töö.

Ühte tööd mitut viisi Pöördudes Pärnu maantee disainigaleriisse, näeme rõõmuga, kuidas disain, vitraaž, mood, klaasikunst, installatsioon ja kujutav kunst põimuvad valgusega mängimise või elektrilisuse tähe all. Taas oleme olukorras, et nimetame kõike seda lihtsalt praegusaegseks kunstiks. Taaskohtume muudest kontekstidest tuttavate nimedega, lisaks eelmainitud Raidmetsale Sofi Aršase, Dolores Hoffmanni, Marit Ilisoni, Flo Kasearu, Kati Kerstna, Eve Koha, Meeli Kõiva, Urve Küttneri, Kiwa Noidi, Tarmo Luisu, Anastasia Parmsoni, Jaanika Peerna ja Jasper Zoovaga. Näeme juba tuttavaid töidki nagu Zoova „Sisemine valgus”: jäädvustatud on täidetud nostalgilise hardusega. Sootuks võluvam ja mängulisem on sama autori töö „Silm”. Sama käib Flo Kasearu „ESC aka 21. 05. 09”
kohta.

Teatud tööd ilmutavad end näitusepildis erinevas kontekstis ja sobivadki sellesse. Nagu teadusmaailmas, kehtib aga siingi tõde, et oma väiteid tuleb korrata kuus korda (seda võib teha mitmetes artiklites). Ka kunstis võiks näidata töid vähemalt kuuel näitusel, mis on soovitavalt pühendatud eri teemale.

Biennaali olulisus seisneb varem eksponeeritud eesti kunstnike toredate tööde taasmeenutamises ja uuesti näitamises, aga ka uute projektide juurdetoomises, seda eelkõige välismaa autorite kaasamise abil. Lisaks eelmainitutele tuleks mainida elevust tekitanud linnaruumipärle nagu Läti kunstirühmituse I Did It „Emograaf” („Emograph”) De La Gardie’ kaubamaja fassaadil. Vaataja südamerütmid olid muudetud sümmeetriliseks kaleidoskoopiliseks mustrimänguks. MIMi (Maike Lond, Taavet Jansen, Kalle Tikas) „Wurstwurm” reageeris puudutustele. Wurstwurm ootab, et midagi juhtuks. „Me oleme seda taimelaadset seisundit kasutanud, et välja tuua tema haavatavus, lihtsus ja mõnus mugavus karmis ja kivises linnakeskkonnas.” Autorid on leidnud ainest troopiliste taimede reaktsioonidest ja vaevalt saabki leiutada paremat mõistete kokkupõrget kui troopilisuse ja novembripimeduse sidumine.

Aktsioonid ja installatsioonid Efektse nurgakesega oli tegu Viru keskuse rüpes. Prantslase Matthieu Tercieux’ heli ja interaktiivsete maakaartide mänguline ja poeetiline installatsioon „Sa oled siin … kusagil mujal” põhineb rahva osalemisel. Süsteem tundis ära inimeste asukoha projektsioonil ning kuvas vastavalt sellele samale pinnale kujundeid ja pilte. Viru keskuse seinale oli kinnitatud projektorite infrapunakaamera, küll mitte inimeste soojuskiirguse mõõtmiseks, vaid nende varjude äratundmiseks. Selle alusel tegi tarkvara oma otsused, võimaldades kuvada piirkonnale sobivaid kujutisi arvuti kõvakettalt. Elevust tekitanud objekt, kus tantsutaustaga inimesed leidsid väljenduskeskkonna ja teised soojategemiskoha. Ühtviisi oli see mõnevõrra lihtsakoeline osalust võimaldav objekt, mis kodustas ja heas mõttes banaliseeris kõrgtehnoloogilise kunsti.

Biennaali naelaks olid kahtlemata Metro Plaza fassaadivalgustuse töötuba ja valguslahendus, mida juhtis Stephan Horn. Töötoas analüüsiti koha iseärasusi ja kohandati Metro Plaza valgussüsteemi võimalusi kohaspetsiifilise projektiga. Vaatemäng oli ülev ja elavdas kohta. Kerkib vaid küsimus, miks nägime seda ainult rahvusvahelise töötoa tulemusena, mingi lahendus võiks seal pidevalt olla.

Linnaruumi valgusdisain on professionaalne valdkond, elukutse ja kõrgkoolide õppekavas. See, et puutub see meil arhitektuuriga vaid põgusalt kokku ega ole kellegi saatuses elukutsena määratletud, on taas siinsete olude väiksuse teema.

Geriljavalgustuse aktsioon astus võitlusse kesklinna kehva valgustusega. Kahjuks üritusele jõudmata ja nähes ainult fotosid, võib pealehakkamisele vaid takka kiita ja järjekordselt tõdeda, kuidas tänapäeva kunstis ja kultuurielus seguneb nüüdisaegne ning vana hea osalus- ja tegevuskunsti praktika. Positiivne happening ja käed-külge-rünnak võimaldas visandlikult teostada võib-olla tulevikus statsionaarseteks kujunevad lahendused.

Valguskunstil on kunstiajaloolises mõttes pistmist opkunstiga. Valgusbiennaalil nägime kunsti ja mänguliste lahenduste kõrval rakenduslikke projekte. Linnakeskkonnas, mis on valgustatud niigi, on ränk ennast muu valgusmüra sees maksma panna. Vaatajana, võideldes külma novembrituulega ja surudes end läbi rahe valgusobjektide suunas, kandus mõte pigem tulise hõõgveini ja sooja vanni poole, kuid leidis kohe hüvitust ootamatult valgustatud arhitektuuris või võluvas valgusseades.

Küsimus, mis veel kajastamist ei leidnud, on valgusreostus ehk inimeste loodud ebaloomulik valguskeskkond linnaruumis, mis mõjutab elanike tervist ja mugavustunnet. Kõnelemata sellest, et tegu on energia raiskamisega ja seega looduse reostamisega. Esimese valgusbiennaali puhul oli siiski tegu pigem meediumi kodustamisega kui selle kriitilise käsitlemisega.