Valencia-Madrid

Jaan Elken

Valencia keskosa oma roosa marmoriga tahveldatud kõnniteede ning taevasse kõrguva lumivalge streamline-arhitektuuriga (ladinamaitseline segu art déco’st, funktsionalismist ning XX sajandi alguspoole neostiilidest) kaunistatud palmialleedega teeb eriti nurgalahenduste arhitektuurses mitmekesisuses tükati silmad ette nii Rio de Janeirole kui São Paulole. Madridi Gran Via’t ääristavate imperiaalsete kreemikookide sarnaste kõrghoonete mahud  on ehk suuremad ja detailirikkamad, kuid Valencia lööb Vahemere-äärse elegantsiga.

Erasmuse programmi raames finantseeritakse lepinguosalistes ülikoolides lisaks üliõpilasvahetusele ka õppejõudude külalisloenguid partnerülikoolides: juulis olingi Valencia polütehnilises instituudis (UPV), Tartu ülikooli partnerülikoolis, tagasiteel peatusin ka Madridis. UPV-s, mis on ruumiliselt Tallinna kesklinnast suurem (kolm kiirtrammi peatusevahet  ja campus jätkub edasigi), on üle 55 000 üliõpilase, Facultad de Bellas Artes de San Carlos on tänu polütehnikumis paiknemisele (sest inseneriharidust rahastatakse kõikjal paremini) ehk kõige paremini varustatud töökodadega kunstikõrgkoole Hispaanias: üle 2000 üliõpilasele on valmimas Kumu-laadse ringja arhitektuuriga uus peahoone –, meie mõistes ideaalses korras ateljeede- ja töökodadeplokk läheb aga lammutamisele. 

Valencia Kaasaegse Kunsti Instituudis (IVAM) avatud suurnäitus „Valencia 09. Confines/ Passages of Contemporary Arts” („Piirid / Kaasaegse kunsti peatükid”, avatud kuni 15. XI) on rahvusvahelise kuraatoritiimi koostatud ambitsioonikas (soomlaste ARSi meenutav) maailma nüüdiskunsti ülevaade. Anselm Kiefer, Anish Kapoor, Lucio Fontana, Mark Rothko, Antony Gormley, Misaki Kawai, Liliana Porter, Roberto Pietrosanti jt nimed  ei vaja kommentaare, samuti näituste peatükkide kuraatorid Robert Storr, Aaron Betsky, Robert Wilson, Francesca Pietrapaolo jt. Näitusega soovitakse (saateteksti järgi) otsekui taasavastada pühendumise jõudu ja ilu, see läheb ideoloogiatest ja naturalistlikest valikutest justkui teisele poole, iseloomustab meie vastuolulist tegelikkust pigem mitte „vedelikusarnase modernsuse”, vaid „ennast taastootvate piiride, reglementide” kaudu.

Ja üllatus-üllatus, maalikunsti osas oli kogu selle teoreetilise esoteerika (ei erinenudki nii väga Madonna sügavamõttelistest lausetest backscreen’ilt) illustreerimiseks pandud rõhk pea sakraliseeritud, monokroomsele minimalismile. Omaaegsetest piiririkkujatest (Fontana) olid selle näituse retoorika kontekstis saanud siis piirivalvurid. Mida sellise tiimi palkamine IVAMile maksma läks, võib vaid oletada. Hispaania  regiooniti kuni 20protsendiline tööpuudus, lisaks illegaalse tööjõu vool Lõuna-Ameerikast ja Põhja-Aafrikast on miinimumpalga küll alla 1000 euro löönud, kuid surutist maa ülirikkalikus kultuurielus minu kogenematu silm küll ei märganud (või kui, siis see, et esimest korda küsiti Prados erinäituste eest ka IC OMi kaardiga sisenedes väikest piletiraha). Videotööde osakond rabas oma hea ja diskreetse valikuga, mulle tundmatud nimed,  kontakt sotsiaalse tegelikkusega oli tugev. Ja palju nihestatud absurditunnet. Globaalprobleeme ei võta endale lahendada ka sotsiaalselt tundlik uuem kunst. Kunstil on kunsti liistud – nii lihtne see ongi.

Valenciat ei saa muuseumide arvukuse (kuigi kõik on olemas: XX sajandi ulmefilmilise, nn orgaanilise arhitektuurikeelega hiigelkontserdisaalidega kunsti- ja kultuurikeskus, arhitekt Santiago Calatrava, suurepärane vana  kunsti muuseum, mitmel ruutkilomeetril esitatud safaripargilaadne Aafrika loomastiku ja looduse läbilõige) ja kogude kvaliteedi ning kaasaegse kunsti eksponeerimise paikade rohkuselt muidugi Madridiga võrrelda, Madrid on viimase viie aastaga trüginud pakutava kultuuriprogrammi tiheduselt ja mitmekesisuselt üldse üheks olulisemaks kultuurikeskuseks Euroopas. Lisaks iga-aastastele kaasaegse tantsu festivalidele (mida aastas on vähemalt  kaks või kolm), mis esitavad maailma absoluutset paremikku (2009. aasta aprillis nähtust meenub Wayne McGregor ja Random Dance ja Candoco Dance Company Suurbritanniast, muidugi Merce Cunninghami Dance Company, kokku oli kohal 24 tippklassi tantsuteatrit), on üheks olulisemaks pea kõiki Madridi institutsionaalseid näitusesaale ja kunstiinstitutsioone kaasa haaravaks ürituseks saanud iga-aastane „PhotoEspana (PHE 09)” („Hispaania fotokunst”), nii traditsioonilises mõistes fotokunsti kui fotot meediumina kasutava kujutava kunsti festival. Iganädalase Guia del Ocio andmetel on praegu avatud Annie Leibovitzi, Jeff Coweni, Jenny Holzeri, Laura Brinkmani, Luis Moralese, Michael Ruetzi, Patric Faigenbaumi, Sigmar Polke, Sergei Bratkovi jt fotonäitus.

Raske on uskuda, et praegu on Madridis tervelt 49(!) täismahulist, hästi ette valmistatud, enamjaolt voldikute-kataloogidega  varustatud „PHE 09” erinäitust! Valverde ja Gran Via nurgal asuvad Fundacion Telefonica näitusesaalid. Hispaania suurettevõtete vägevust näitab, kes kui suuri näitusesaale ja kultuurikeskusi suudab ülal pidada: see tundub auasi olevat.       

Absoluutne tipp Richter

„Gerhard Richter. Fotografias pintadas” („Maalitud fotod”, avatud kuni 30. VIII ) on suurepärane maiuspala gurmaanile: võtmelise tähendusega näitus Richteri, kaasaja suurimaks maalikunstnikuks tituleeritud Saksa kunstihiiu loomuse ja loomingu täpsemaks mõistmiseks mõeldud väljapanek. Näitusel on valdavalt viimasel viiel aastal maalitud ligi 500 minimaali/ minifotot, oleneb, mis positsioonilt võtta (tundub,  et Richter jumala, realiteedi looja loominguga võistlema ei kipu, sest kui kuupäev fotol ütleb digikirjas 02.05.89, on ülemaalitud foto saanud allkirjaks näiteks 05.08.94 ehk ülemaalingu daatumi). Ja oma kuulsa „võlu-spaatelnoa” värvist puhastamise jääke väheldastel, turistikaameraga tehtud 10 x 15 formaadis piltidejadal näemegi justkui ei midagi erilist. Tõsi, on ka erandeid, näitusel on suuruselt kuni A2-ni jõudvaid sarju, on ruudukujulisi,  spetsiaalselt kindlat objekti (küünalt) pildistavaid toorikuid, on neli ülemaalitud ajalehte (mis, tõsi küll, lay out’is ka fotot sisaldavad). Kui Firenze sarjas moodustavad lehvivad inglitiibade moodi laiutavad punakad värviplärakad Arno jõe kohal justkui komplimentaarse reaalsuse (see miniseeria reedabki sisuliselt liiglihtsalt lahti muugitavat koodi), siis enamikul juhtudel loob kunstniku loodud maaliline error seninägematu kompositsiooniskeemi,  emotsionaalselt aga tundeskaala õudusest subliimini – väisavad ju valguvad värvisahmakad justkui valimatult keda ja mida tahes –, sülelastest armastatud abikaasa portreeni. Aga valdavalt on ümbertöötamise all ikka olmefotopraak ja maastikuline substants.

Taban end mõttelt, et Richter on Tiit Pääsukesega mitmes aspektis sarnasem, kui võiks eeldada: paadunud romantik ja värvinautleja, kuid Richteril on olnud õnne ja kindlasti taipu  imetabaste värvivahekordade registreerimise/ fikseerimise/eksponeerimise kirg cool’imate diskursuste-strateegiate taha haakida. Kuigi protsess toimub tõenäoliselt konveieri kiirusel, kannab miskipärast pintslilöögist rohkem ebaisikustatud, justkui tehnoloogiline spaatlitõmme endas rabavat energiahoogu. Just energias, energia akumulatsioonis ja transformatsioonis peitub teemapüstitus: ei ole ju füüsiliselt tajutav ja silmadega õgitav  realiteetki ehk esemete/füüsilise maailma koosseismine midagi muud kui energeetiline ime, jumalik ime! Selles mõttes pääseb Richteri pildimaailma dihhotoomia hämmastavalt lähedale loomise müsteeriumile, kui juba nii pateetiliseks minna.

Madridis Hispaania rahvusmuuseumi Reina Sofia kaasaegse kunsti keskuses on kuni 31. VIII lahti Juan Muñoze (1953–2001), Hispaania skulptori ja installaatori retrospektiiv.  Mõjuv, mõtlemapanev ja võimas, pea kogu RSi hiigelmaja läbiv, kümnetes saalides. ThyssenBornemiszas kuni 20. IX eksponeeritava Matisse’i näituse keskmes on meistri teine, 1917.–1941. aastani kestnud intiimne loomeperiood, kus mõõdukate formaatide ja plastiliste ruumivahekordade naasmise tõttu Matisse’i lõuenditel saatis endist mässajat märgatav kommertsedu. Nagu nüüdki, kui muuseum on sunnitud rakendama publiku liigsuure  huvi tõttu kellaajaliste piletite süsteemi ja nädala sees on näitus avatud kuni kella 23 (!). Sama, kinoseansi meetodit rakendab ka Prado oma Madridi sellesuvise teise, Joaquín Sorolla (kuni 6. IX) menunäituse puhul, kelle 102 suureformaadilist tippmaali on eksponeeritud suurmuuseumi uues, nn Jeronimose tiivas. Selle, Valencia päritolu ja Itaalias õppinud Hispaania XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse olulisima realisti publikumenu aina  kasvab. Meistri rahvusvahelise realismiga kattuv virtuoosselt täpne maalikeel polnud ometigi hermeetiline, aastatega sulandus sinna tubli annus impressionistlikku valgusmängu (eriti vee- ja atmosfäärimaalingutes, jõudeelu kujutavates veeäärsetes stseenides suplevate poisikeste ja hobuseujutajatega) ja ekspressionistlikku maalilist elegantsi. Kahtlemata on tegu klassipositsioonilt looduga ja n-ö omaaegse ametliku kunstiga, vaatamata lihtrahva  elu kujutavatele olustikustseenidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming