Väikelinna ellujäämiskursus

Anne Tootmaa: „Mul võib ju ideid ja mõtteid olla, kuid päevas on vaid kakskümmend neli tundi. Üksinda ei tee midagi ära.“

REET VARBLANE

Saaremaa Kunstistuudio asub otse Kuressaare südalinnas populaarse söögikohaga Retro ühes hoones. Tegelikult on Retro kunstistuudio üürnik. Kunstistuudiost, galeriist ja erakoolist on saanud omamoodi Kuressaare kunstimärk. Pole ka ime, sest kunstnik Anne Tootmaa eestvedamisel on stuudio tegutsenud juba veerandsada aastat, erakunstikool Anne pool sellest ajast. Tekstiilikunstniku haridusega Anne Tootmaa on suutnud jääda professionaaliks, kunstistuudio mitte ainult ei ela ja tegutse, vaid saab õige pea loomeateljeede näol uue hingamise.

Kuidas jääda Kuressaares kunstnikuna ellu?

Loomeettevõtjana ellujäämiseks tuleb olla väga loominguline, pidevalt kursis kunstimaastiku muutustega ja eesmärgikindel oma tegemistes, suure töövõime ja hea meeskonnaga. Ainult kunstnikuna ära elada on keeruline. Mina maalin oma kangad kunstistuudio tööst vabal ajal ja öösiti, kui keegi ei sega.

Anne Tootmaa: „Olen veendunud, et mida mitmekülgsemat kunsti näidata, seda rohkem inimesi meelitame kunsti vaatama.“

Saaremaa Kunstistuudio

Kui palju mõtled näituseprogrammi koostamisel Kuressaarele ja sellele, millist kunsti just siin vajatakse?

Kõigepealt tahan, et mul endal on huvitav: vähemalt pool näitustest (praegu on meil 12 näitust aastas) võiksid olla nüüdiskunstist, neil peab olema huvitav kontseptsioon, väljendama ühiskonnakriitilisi seisukohti ja panema vaataja mõtlema. Koolipidajana pean mõtlema kunstisuunitluse peale. Nii-öelda pornograafiline kunst on välistatud, meil tekkis näiteks Peeter Alliku näitusega probleeme, nii et mul tuli päris palju tema töid noortele lahti seletada. Aina rohkem tuleks mõelda interaktiivsete väljapanekute peale, et õpilased saaksid ise midagi teha. EKKMi „Kohatute“ näituse haridusprogrammi keskne kujund „läbipaistev maja“ oli põnev ja toimis igati.

Paar aastat tagasi püüdsid oma näituseprogrammi ajakohastada: see peegeldus eelkõige näituseplaanis, aga järjepanu oli vaadata mitme maineka ja huvitava noore kunstniku väljapanekuid. Kui varmalt on kunstnikud valmis tulema Kuressaarde?

Pärast EKKMi väljapanekut oli aeg, kui kunstnikud tõepoolest tulid. „Kohatutel“ oli ka väga hea meeskond taga. Eks meie peame oma näitusegraafiku väga täpselt ühitama kunstniku ajaga. Aasta algul anti lubadus, aga siis, kui asi kätte jõudis, selgus, et kunstnikul on samal ajal näitus hoopis kuskil välismaal, Saaremaa on nii kaugel, et aega on väga raske planeerida, sest juba siia tulemisega kaotab ta terve tööpäeva, siis tuleb veel siin paar ööd ööbida. Viis-kuus näitust öeldi sellel põhjusel ära. Teine probleem oli töötasu, aga seda me ei saa maksta. Viimased näitused olen ma kas ise kohale toonud või palunud abi oma noortelt sugulastelt, et kunstnikul oleks kulu vähem. Viimase näitusega kasutasime isegi lennukit, kuid see ei käi iga päev. Kuressaare on mingis mõttes kaotanud oma eksklusiivsuse, isegi turistidele, mitte ainult omainimestele.

Galeriil ei ole enam kultuuriministeeriumi toetust. Ka väike toetus, paar tuhat eurot aastas, oli meile suureks abiks, sest Saaremaa kultuurkapitalist saab nelja näituse ja töötoa peale vaid paarsada eurot. Suurest kulkast on meile öeldud, et nemad tegevustoetust ei anna. Kultuuriministeeriumi viimasel ümarlaual käis küll läbi mõte, et meiesuguseid asutusi hakkavad nüüd rohkem toetama kohalikud kulkad. Kui aga kohaliku kulka nõukogus on peamiselt rahvakultuuriinimesed, siis sealt vajalikku toetust ei saa. Et ka spordielu toetus tuleb kohalikust kultuurkapitalist, siis on juba reegel, et kunst jääb vaeslapse ossa. Kuulusin ise Kuressaare linnavalitsuse kultuurikomisjoni üle kahekümne aasta ja nägin, kui suur osa läheb spordi ja kui väike professionaalse kunsti edendamiseks. Kuressaare linnal on hallata mitu galeriid ja näitusepaika, mis iseenesest on ju positiivne, iseäranis kui korraldada ühiseid näitusetuure, kus kunstniku tööd on korraga mitmes paigas väljas, nagu see oli Anu Raua puhul.

Kuidas on lood teie publikuga? Kes ta on ja kui palju teda on?

Kui teeme tasuta üritusi, siis muidugi tullakse, aga kui peab selle eest midagi maksma, siis enne ikka pikalt mõteldakse. Siiani on meil vaid mõni üksik töötuba olnud tasuline. Kuressaare ametikooli õpilane – noor inimene, kes seda ju vajab – ei tule ka raha eest meie töötoas kaasa lööma. Meie asi on raha välja ajada, sest läbiviijale tuleb maksta töö, sõidu ja ka ööbimise eest. Oleme tänulikud neile kunstnikele, kes on siia näitust tegema tulnud. Aastate jooksul on meil olnud 289 väljapanekut.

Kui suur osa teie publikust tuleb kaasa nüüdiskunstiga ehk siis millegagi, mis ei mahu traditsioonilise kunsti alla? Sa oled kakskümmend viis aastat oma publikut kasvatanud, aga kui palju neist on ka kasvanud? Ega see ole pelgalt Saaremaa küsimus.

Neid, kes on koos galeriiga kasvanud, on ikka tuhandetes. Avamisel on ikka viis-kuuskümmend külastajat, sinna juurde veel töötubades ja kunstniketundides osalejad, õpilased, kes õppeülesandena kirjutavad ka kunstiretsensioone. On neid, keda oleme suutnud ära pöörata ja kes ütlevad, et poleks ise selle peale tulnud, et kunst võib nii eriline olla. Ka igal suvel läbi astuvaid stammkundesid on paarisaja ümber. Olen veendunud, et mida mitmekülgsemat kunsti näidata, seda rohkem inimesi meelitame kunsti vaatama.

Eks ole üksjagu mõistetav, et teie galerii ei ole puhas valge kuup. Näeb pigem välja nagu müügisalong.

Oktoobrist maini on meil suured näitused, kus müügipind on viidud miinimumini. Maist septembrini oleme eksponeerinud eelkõige selliseid näitusi, kus loodame leida ka ostjaid, sest ega me muidu toime tule. Aina rohkem oleme võtnud müüki eesti disaini, mis on iseenesest ju põnev. Kui oleme aga müügipoole ära peitnud, siis tullakse küsima, kas olete kinni või hakkate arendama teist profiili. „Kohatu“ näitusega, kui aknad olid kaetud, käidi nädal aega järjest küsimas, kas meil on remont. Kui tekstiilikunstnik Kristi Kuuse väljapanek algas voodiinstallatsiooniga, tuldi küsima, kas nüüd on galeriis mööblisalong. Aga meie publiku seas on aina rohkem neidki, eriti noori, kes tulevadki just sellepärast, et on midagi uut, teistsugust ja põnevat.

Saaremaa Kunstistuudio juurdeehituse projekti autor on arhitekt Andres Kask Rabatron Projekt OÜst, see on juba ehitusregistris ja ootab kinnitamist.

Kas pudi-padi müümine ikka aitab kaasa kunstistuudio ellujäämisele?

Ikka aitab, sellest saame oma palga. Me ei saa oma töötajatele just palju maksta, aga siiani on tööl nüüd juba 82aastane endine kultuurijuht Vaike Kivilo. Ta haakub näitustega, selgitab külastajale, mida kunstnik on mõelnud, ja kunstnikule, kuidas meil galeriis asjad käivad. Vaatasime just üle oma eelmise kuu galeriimüügi: peamine sissetulek on tulnud väikestest disainiesemetest, eelkõige ehetest, mis maksavad 20 euro ümber, suurte teoste müügi võib täiesti unustada. Suure teose müümine eeldab eraldi oskust. Galerist peab nagunii olema multifunktsionaalne. Kui teosed ei ole ka müügiks, tuleb osata vaatajas nende vastu huvi äratada. See on üks pidev askeldamine.

Vano Allsalu näitusel küll küsiti, kas meie käest saab töid rentida. Tahetakse vaadata, kas töö meeldib ja sellesse koju ikka sobib. Ega rendiraha ole kunstnikule teab mis summa, meile on see veel väiksem, nii 15 eurot kuus, ja meie võtame vastutuse, et tööga midagi ei juhtu. Järjest rohkem soovitakse nüüdiskunsti, aga ei taheta osta, sest hind on kõrge ning kunstieelistused muutuvad.

2004. aastast hakkas tegutsema erakunstikool Anne. Kuressaares on ju ka kunstikool. Kas lapsi ikka jagub mõlemasse?

Lapsi jagub ja eelkõige selle tõttu, et meie läheme süvendatult, kunstikool pakub laiemat pilti. Seal toimub õppetöö neli, meil soovi korral kaks korda nädalas. Kui last väikesest peale ei panda käeliselt midagi tegema, siis ei tule ta hiljem ise enam selle peale. Käeline oskus on äärmiselt vajalik, et ajupoolkerad võrdselt töötaksid.

Kuivõrd teie lapsed on praeguse kunstiga kursis? See pilt on äärmiselt lai, kuid mingid mustrid, käsitus- ja mõtteviisid jooksevad sealt ometi läbi.

Ikka väga palju. Sellel aastal vahest veidi vähem, aga eelmisel aastal oli meie kunstistuudio galeriis seitse nüüdiskunstinäitust ja nende põhjal tehti lastele töötubasid, selgitati tehnikaid, räägiti kontseptsioonist, mõeldi välja ülesandeid. Kord kuus on meie oma programmis nüüdiskunsti ülesanded, suvel on lastelaagrid, kus oleme tutvustanud ja teinud maa- ja ka laiemalt avaliku ruumi kunsti.

Teie õpetajatel peab ju olema kunstiharidus, nad peavad olema Saaremaalt ja neil peab olema soov lastega tegeleda. Kas neid ikka jätkub?

Kõigil meie õpetajatel on kõrgem kunstiharidus, nad on oma ala professionaalid. Meil on oma keraamika-, loovuse-, moestuudio-, joonistus- ja maaliõpetaja. ERKI tekstiilikunstniku haridusega Aili Jung juhendab maali-, joonistamis- ja ka kunstiajaloo tunde. Keraamikaeriala õpetab noor keraamik Ave Palu, kellel on palju mõtteid, kuidas just savi kasutada kolmemõõtmelise vormina. Stuudios õpetab ka põhikohaga ametikoolis töötav arhitekti taustaga Urve Pulk, kes on õpilastega makette tehes läbi mänginud põnevaid sisekujundusteemasid. Temaga koos käime alati sügisestel disainipäevadel, kust oleme saanud uut inspiratsiooni ja ideid. Loovuse arendamise õpetaja Margit Mägi õpetab kõige väiksemaid, 3–6aastasi lapsi värvidega mängima, praegusaegsete materjalidega meisterdama.

Mina õppisin ERKIs tekstiilikunsti, aga olen ennast täiendanud kujunduse, klaasikunsti ja keraamika alal. Kunstistuudios juhendan praegu moestuudiot, kus lahendame arhitektoonilisi vormiülesandeid, fotografeerime, loome värvikompositsioone ja kujundame kangaid. Tõeliselt oli abi kunstiajaloolasest Reeli Kõivust, käisime veel koos möödunud Veneetsia biennaalil, sealne nüüdiskunstimaastik tegi kadedaks, meilgi saaks asju teistmoodi teha, kui majanduslik pool kannataks.

Tundub, et oled oma õpetajatega igati rahul. Aga kui kriitiline olla, siis millist laadi kunstnikest, potentsiaalsetest õpetajatest puudust tunned? Mida teha, et noori kunstnikke Saaremaale saada?

Võiks olla paar noort inimest, kes ise teevad suuri installatsioone, on mõtestanud nüüdiskunsti tehnikaid ning siis oma käsitluse ja mõttemaailmaga suudavad nakatada ka õpilasi ise katsetama. Olgem ausad, ega meie noored väga tihti Tallinna Kumusse satu, neil ei ole süstemaatilist ülevaadet, mida meie kunstis tehakse. Meie näitused ei ole harimiseks piisavad. EKKMi rändnäituse põhjal nägin, kui vahva oli oma õpetaja olemasolu, kes siis näituse raames ka siin meie lastega tegeles. Neil olid oma ülesanded, läbimõeldud metoodika. Aga saareline eripära tähendab ju seda, et ainuüksi autoga siia ja tagasi sõitmine võtab terve tööpäeva.

Tean noori, rohkem küll disainimõtetega inimesi, kes on siia kolimas. Kindlasti on vaja muuta kohalikku transpordisüsteemi. Lennuk peaks ikka igal nädalapäeval vähemalt kaks korda lendama. Kui öised praamid ära võetakse, siis tähendab see, et saar on teatud aja muust ilmast ära lõigatud. Saare infra­struktuur on ju väga noore pere sõbralik.

Te olete ühe suure toetuse saanud ja võib öelda, et Saaremaa Kunstistuudio laieneb.

Tegelikult on see juba meie teine EASist saadud toetus. Esimese saime 2006. aastal, see oli turismimeetmest, mille eest ostsime kogu keraamikasisseseade ja uuendasime elektrisüsteemi ning saime alustada klaasi- ja keraamikakursuste ning toodanguga. Praeguse toetuse saime loomemajanduse taristu ja tehnoloogilise võimekuse arendamise meetmest, et luua loomeettevõtluse arengut toetav taristu Kuressaares, eesmärgiga ühendada loomemajanduse valdkondades tegutsevad väikeettevõtjad nende ekspordivõimekuse suurendamiseks. Loomeateljeed on mõeldud kunstnikele ja loomeettevõtjatele, kes on orienteeritud eksporditoodangule. Nad ei pea elama Saaremaal. Eelmisel aastal, kui taotlust kirjutasime, siis uurisimegi, kes sellisest ateljeest puudust tunneb. Enamikus olid need mandri kunstnikud ja loovettevõtjad. Meil saab olema üheksa ateljeed, kõige väiksem on 12 ruutmeetrit, suurim 29 ruutmeetrit, kokku 154 ruutmeetrit. Ateljeed võib üürida aastaks või nädalaks, aga ka kolmeks päevaks. Loovettevõtjatele pakume ka galeriis müügipinda ja veebiplatvormis osalemise võimalust, mille kaudu nad saavad oma müüki laiendada välisturule.

Ateljeed on vaja, selleks et rutiinist välja tulla ning luua teiste, samal ajal siin viibivate loomeettevõtjatega sünergia uute ideede tekkeks. Uskumatu, aga enamik, kellega rääkinud oleme, tahab tulla talvel. Ööbimise osas oleme panustanud sellele, et talvel ei ole spaasse ja hotellidesse suurt tungi ning usun, et saame soodsates tingimustes kokkuleppele.

Loomeateljeede idee on mul juba kakskümmend viis aastat olnud. Kunstistuudio esimesed ruumid olid praeguse Grand Rose’i hotelli õue peal. Meie taotlesime endise sõjaväehoone tollase peaministri Mart Laari käest Kuressaare linnale. Kui meil ei oleks olnud kunstikeskuse ideed, oleks see hoone läinud riigile. Seal korraldasime 1993. ja 1994. aastal Öseli kunstiöö ja kunstipäevad. Seda hoonet käis 1994. aastal vaatamas ka tollane Eesti UNESCO esindus eesotsas Doris Karevaga ning sellest paigast oleks võinud saada Baltimaade suurim loomekeskus. Siis aga otsustas Kuressaare linn selle hoone pangale müüa, meie olime sunnitud sealt välja kolima, kuigi sisekujundaja Taevo Gans oli teinud hoonele projekti. Meil oli investeerija, kes oleks seda projekti miljoni Eesti krooniga toetanud.

Ajalugu on pikk, kuid idee on enam-vähem samaks jäänud. Praegune variant, et ettevõtjad ja kunstnikud jõuavad koos uue tulemuseni, on atraktiivsemgi. Ega kunstnik või ettevõtja ei saa suuri seadmeid siia tuua, aga praegu tehaksegi palju asju väikesel pinnal. Oluline on rahulik ja loov keskkond. Meie toetus EASi taristumeetmest oli 200 000 eurot, kogu projekt on 250 000 eurot. Loodame, et ateljeed on välja ehitatud 31. märtsiks 2018.

Kas see on ikka teostatav, mitte ainult soovunelm?

Projekti autor on arhitekt Andres Kask Rabatron Projekt OÜst, see on juba ehitusregistris ja ootab kinnitamist. Projekti kogumaksumus on 249 972 eurot, EASi maksimaalne toetus on 1 999 977 eurot. Eelarve koostasime poolteist aastat tagasi, nüüd on ehitushinnad küll tõusnud, aga loodame hakkama saada. Ega see lihtne üritus ole. Mina olen endiselt lootust täis ja veendunud, et projekt saab teostatud õigeaegselt ja täies mahus.

Kas sa ei karda, et kunstnik Anne Tootmaa on koolijuhataja, galeristi, mänedžeri, õpetaja ja kes teab milliste kohustuste sees kaotsi läinud?

Kõigi muude kohustuste kõrvalt ma ikka maalin niipalju kui võimalik. Eelmisel aastal oli meil Külliki Järvilaga ühisnäitus Ukrainas. Eks maalimiseks tuleb võtta öötunde ja oma aega tuleb hoolikalt planeerida.

Kui Kuressaare linn pakkus 2006. aastal, et kunstistuudio võiks praeguse kodu, Lossi tänava maja ära osta, siis veidi mõtlesin ja otsustasingi seda teha. Mul oli kahju oma kümme aastat tehtud tööd lasta raisku minna: galerii ja koolisüsteem olid üles ehitatud, kui maja oleks läinud riigile, siis, mine tea, võib-olla poleks seda stuudiot ja kooli. Esimesena tuli meile appi Andres Haamer, kes andis eraisiku laenuna 700 000 Eesti krooni, et ülejäänud raha saaksime pangalaenuna. Tema oli tulihingeline kunstistuudio toetaja oma elu lõpuni.

Aga aina rohkem tunnen, et tahan maalida. Enda silmis olen ikka endiselt kunstnik.

Kui sa räägid – nii galeriist kui ka koolist –, siis kasutad peaaegu ainult meie-vormi.

Aga ma ei ole siin ju üksi. Ma ei suuda kõike üksinda ellu viia, mul võib ju ideid ja mõtteid olla, kuid päevas on vaid kakskümmend neli tundi. Mul on naiskond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming