Vahepõlvkonna idealiseeritud mälestused

Ernest Truely

Fotokuu näitus „Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades” Tallinna Kunstihoones kuni 20. XI. Kuraator Vytautas Michelkevičius, kujundaja Dénes Farkas, kunstnikud Arnis Balčus (Läti), Ugnius Gelguda (Leedu), Marge Monko (Eesti) Krista Mölder (Eesti), Robertas  Narkus ja Milda Zabarauskaitė (Leedu), Kaspars Podnieks (Läti), Rimas Sakalauskas (Leedu), Tadas Šarūnas (Läti), Sigrid Viir (Eesti.)          Näitusel on väljas kümne noore, alles ennast teostava kunstniku tööd. Nad kuuluvad põlvkonda, kes on kasvanud üles nõukogude korra ajal, kuid kelle kunstnikukarjäär algas iseseisvas Eestis, Lätis ja Leedus. Näitusele sisenedes näeb külastaja kõigepealt väljapanekut kirjeldavat monumentaalset seinateksti. Tekst on viies keeles: esmalt vene keeles, Balti riikide ühises keeles nõukogude ajal, siis eesti, läti ja leedu keeles ning  lõpuks inglise keeles, mis on Balti riikide praeguse noorema põlvkonna ühine keel.

     

Kui arvata välja Rimas Sakalauskase ja Marge Monko installatsioonid, koosneb näitus  seinale riputatud klaasitud ja raamitud ühes horisontaalses rivis esitatud fotodest. Esmapilgul tunduvad need traditsiooniliste maastike ja kompositsioonidena. Kujutatuga ei püüta šokeerida ega provotseerida. Näituse vaoshoitud sisu ja vorm suhestub pigem nõukogude kui praeguse Euroopa kunstiga.       

Külastaja peab vaatama läbi piiluaugu, et näha väljapaneku ainukesi alasti inimkehasid: Sigrid Viiru kolme mustvalget fotot, kus kunstnik poseerib kodus ema ja isaga. Enda ja  oma vanemate keha kõrvutamise kaudu toob ta esile ka noore ja vana põlvkonna erinevuse. Tema loodud vastanduse abil näeme, kuidas keha aja jooksul vananeb, see peegeldab ühtlasi ka geopoliitilist ja sotsiaalset muutust. Kui need fotokunstnikud olid teismelised ja hakkasid oma identiteedi peale mõtlema, toimus muutus ka rahvuslikus identiteedis, mis tõi omakorda kaasa väärtusehinnangute ning hoiakute muutumise. Vanema põlvkonna oskused  ja teadmised lükati kõrvale. Noor põlvkond, kes on jäänud kinni ühte arengustaadiumi, näebki ennast igavese vahepõlvkonnana. Tadas Šarūnase fotod on pealtnäha loonud ulmekirjanduse naiivne fanaatik. Neil on kujutatud Stormtrooperit, George Lucase filmi „Tähesõjad” ikoonilist kangelast. Stormtrooperi tunneb ära talle iseloomuliku valge rüü järgi. Sarunas on kujutanud teda üksikuna, isegi eksinuna tüüpilises Leedu maastikus. Teos tõstatab  nii maskeeritud okupandi identiteedi kui ka meie tema suhtes hoiaku küsimuse. Veel üks „autsaider” Kaspars Podnieks toob oma mustvalgetel fotodel („Kummalised kohad”) esile oma kodukoha ja sealsete inimeste eluhoiaku. Fotodel kasutatud eriefekt meenutab Yves Kleini „Hüpet sügavikku” (1967). Kui prantsuse kunstniku teoses näeme autorit teise korruse aknast alla lendamas, käed muretult välja sirutatud, siis Podnieks hõljub  vabalt, käed vastu külgi, näos ei ühtegi emotsiooni. Ta on jäetud hõljuma lapseliku kerguse ja esivanemate maapinna raskuse vahele. Marge Monko installatsioon koosneb fotodest, videost ja plakatist, mille iga külastaja võib kaasa võtta. Kunstnik, kelle tööd on tuntud tugeva sotsiaalse närvi poolest, on varjunud seekord esteetilise vormi taha. Tema traditsiooniline fotoseeria kujutab lagunenud Kreenholmi tehast. See on hommage kunstniku  seal töötanud sugulasele. Arnis Balčuse seeria „Amneesia” on fotolavastus, kus on ühendatud nõukogude aja arhitektuur ja lääne reklaamilik väljendusviis. 

Kogu näitust läbib nostalgia. Tööd on tehniliselt kvaliteetsed ja esteetilised. Näitusesaal on nendega täidetud, kuid ja samas on jäetud  ka hingamisruumi. Teosed on omavahel orgaaniliselt seotud. Dénes Farkasi puhas ja pidulik kujundus annab edasi kontseptsiooni ega sega läheneda igale tööle individuaalselt. Näituse kuraator Vytautas Michelkevičius (s 1981) on jäädvustanud ajaloohetke oma põlvkonna silmade kaudu. Ta ei ole esitanud reportaaži, vaid on andnud igale kunstnikule sõna. Michelkevičius valmistas seda näitust ette kaks aastat: ta külastas näitusi ja ateljeesid, viis ennast kurssi selle põlvkonna fotokunstnike töödega. Ta on valinud näitusele kunstnikud, kelle tööde esitusviis sobib tervikusse. Aasta lõpuks planeerib ta avaldada näituse põhjal raamatu, kuhu on haaratud veel kümme kunstnikku. Michelkevičius on Vilniuse kunstiakadeemia uue meedia ja fotoosakonna õppejõud, Nida kunstnike koloonia kunstiline juht ja Vilniuse interdistsiplinaarsete kunstnike ühingu esimees. Ta on avaldanud kunstikriitilisi artikleid  ja osalenud mitmes olulises nüüdiskunsti projektis, kirjutanud ka Leedu fotokunsti ajaloo. Ta on „sotsiaalne skulptor”, kes määrab Baltimaade nüüdisfotograafia hoiakud. Näitusel osalevaid kunstnikke ühendab identiteet, mis põhineb ühisel okupatsiooni, vastupanu ja vabaduse kogemusel. See on põlvkond, kes räägib lisaks oma emakeelele inglise ja vene keelt. Nad on loonud geopoliitilise paradigma ja vahetsooni, kahe ajastu piiril  eksisteerimise silla. Kuigi esitatud teosed on konventsionaalsed, mõnikord isegi igavad, on näitus ilus ja väärt, et seda mitu korda vaadataks.     

Tõlkinud Ulla Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht