Vaenlase särgis

Andri Ksenofontov

Christian Saldert. Teadmiste hierarhia. 2008, õli, lõuend. Olga Temnikova Öises Tehumardi lahingus olevat sõdurid mütsimärki kobanud, et vaenlast ära tunda. Meedia jutuvaht märkide headuse või halbuse teemal on mäng tulega, sest praktiline välisemiootika võib osutuda halastamatult julmaks. Äratuntud vaenlasele lüüakse tääk kõhtu, olgu siis tegemist eksitusega või mitte.

Max Norman + Christian Saldert + jt = Fienden. Nende kreedo on nihilistlik: „Fiendeni (ehk vaenlase, nagu see kaubamärk tõlkes kaduma läheb) leiutasid, õieti konstrueerisid igavesed lapsed. Sellest ajast peale, viie-kuue aasta jooksul, on see võtnud mitmesuguseid vorme, mõnikord isegi laiali lagunenud. Selle kaubamärgi kõik avaldused võib taandada ühele ja samale põhituumale: nimelt Eimillelegi.

Meie arvates ei ole teist teed ootustele vastu tulla kui neist mitte välja teha. Meile ei paku huvi selgitada oma filosoofilisi mõttekäike, meil puudub soov maalida endast nartsissistlikke pilte ja päris kindlasti ei ole meil mingit tahtmist esile tõsta mingit oma missiooni. Eelkõige, me ei usu, et kunstiprojekti puhul saaks rakendada mingit ette seeditud kategooriat; ja teiseks, meie arust on epiteedid alati seotud riskiga, et just see eriline, mida kunstiprojektis loodetavasti leida võib, pannakse sulgudesse. Lühidalt, selgitamaks lõplikult, miks me neis asjus veendunult vait oleme: me ei arva, et filosoofiaks maskeeritud nartsissistlikest mängudest meie tööde mõistmisel mingit kasu oleks, need ainult ähmastavad ja ajavad sassi seda, mida me edasi kanda soovime: nimelt Eimidagi.”

See Eimiski on clipart, Interneti pildirämps. Viis aastat tagasi kirja pandud manifest, mis esitas väljakutse kogu kapitalistlikule ühiskonnale, osutus Vaenlase hilisema paljastuse valguses Eimillekski muuks kui Hegeli maskis eneseimetlemise mänguks Marxi & Co tsitaatidega. Aga võta näpust, vaenlased moondasid oma järjekindlusetust tunnistava teksti gif-failiks manifest.gif, millest sai hoopistükkis veel üks kinnitus nende põhimõttele. Veel üks sõnadeks ja tähtedeks lahutamatu netipilt, mille võib alla laadida Vaenlase koduleheküljelt Internetis. 

Võib ette kujutada, milliseks kujuneb raamatu lugemine, kui iga kord seda riiulist võttes on lehed uues järjekorras: mõni kadunud, kümme juurde tekkinud, vahel tuleb oodata viis minutit, et lehekülg end pöörata laseks. Samal ajal lobisetakse kolme-nelja raamatulugejaga ja laotakse pasjanssi. Nii käib informatsiooni ammutamine Internetist, entroopia ja korra, suva ja tõe lahinguväljalt. Siin ei ole mütsimärki, mida kobada. Siin leiutatakse, õieti konstrueeritakse see klikiga otsaette.

„Ma tahan ka sellist särki, kust sa said?” – „Vaenlaselt.” – „Vaenlaselt?” Fienden tabas ära, et publik otsib sageli ainult kiiret nägemisaistingulist rahuldust ega süvene pildi sõnumisse. Fienden hakkas paljundama T-särke tuntud ja pilkupüüdvate toodete ja isikutega, lisades neile kujutist õõnestavaid ulakaid sõnumeid. Milli Vanilli fänn kuulutab oma särgiga „Silli Vanilli” ehk tobe Vanilli, paavst välgutab kuue alt võrksukki.

Fienden ei jäta kujundite ja mõistete kombineerimist juhuse hoolde, vaid paneb need meelega kokku nii, et tulemus oleks võimalikult vaimukas, terav, absurdne. Max Norman on pärit kõrge poliitilise teadlikkusega hipiperest, ent poisina meeldis talle palju rohkem taga ajada jäästaadionil hokilitrit kui raamatutest sotsiaalse õigluse ideed. Nüüd süstib ta publikule mõrudat ühiskondlikku tõde leierdatud kujundite vahendusel. Kujutades 1980ndate Rootsit, kus vanemad olid hoolitsevalt oma laste eest kõik ära teinud, nii et ainsaks vabalt valitud hüveks jäi enesemürgitamine, tõmbab pildikangelane ninna valget triipu, millel on kiri „latmasken”. See tähendab eesti keeles laiskvorsti, otseses tõlkes on see „laiskuss”. Või näiteks inimeste võõrdumise probleem. Inimene leiab isiklikku puudutust ja sõbralikku sõna ainult juuksuri, viimase inimese juurest, kellel on tema jaoks aega. Max Norman lisab juuksuriplakatile kirja „Korralik jutuajamine 400.- krooni eest, hind sisaldab juukselõikust”. 

Christian Salderti isa oli tuntud rallisõitja, kelle võis kaugelt ära tunda kui rikka ja muretu lääne playboy. Christian Saldert otsib Internetist viktoriaanliku graafika motiive, puulõikejoontest moodustatud briti ja skandinaavia lasteraamatuillustratsioone. Ta miksib kokku seeni ja kirsse, nunni ja kitsi, see kõik on toonitud õhukese särava värvivõõbaga nagu kile unistel silmadel. Ta on romantik, kes armastab lugeda Strindbergi, taustamuusikaks eelistab vaikust. Kui ta pilte teeb, ei vaeva ta end nende tähendusega, see jõuab ehk talle endale pärale paari aasta pärast. Ta läheb sellest elevile, kui näituseavamisel üks külastaja lahkab musta ristkülikut kui ühiskonda, kus elevandipoeg Dumbo näolise lutiga noor naine ei leia võimalust ennast väljendada, sest elevant on ju suus nii suur.

Mis seob neid kaht noort meest, et nad omavahel loomingulist sõprust ja sõda peavad? Christian Salderti tööd on traditsioonilised õlimaalid lõuendil. Max Normani pildid sünnivad graafikatöökojas siiditrüki tehnikas. Need kunstnikud ei lase end kokku sulatada Interneti, pilditöötlusprogrammide ja arvutihiirte maailmaga, vaid jäävad kõrvaltvaatajateks. Eeltsiteeritud nihilistlik kreedo kordab kunagi veel õilsaks peetud kujutava kunsti põhimõtet, et pilt peab rääkima enda eest. Nad lihtsalt kujutavad vanades tehnikates uusi motiive, asetades molberti ja joonistusploki arvutikuvari kõrvale. Nad ei võta Interneti pildikogust malli, vaid lõhuvad selle visuaalseteks silpideks ja häälikuteks. Nad kasutavad diskursiivset ja digitaalset hästi defineeritud pildimaailma sellisena, nagu see olemuselt on: kui tähestikku uutele lugudele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht