Väga tagurlik ja vanamoodne näitus

Siram

Andrus Joonase kuraatoriprojekt „Jumala hullud” Pärnu Linnagalerii Raekojas (Uus tn 4) kuni 23. VI. Selleaastase Andrus Joonase kuraatoriprojekti võiks ristida ka vanamoodsa kunsti näituseks, sest kontseptsioon astub risti vastu trendikatele diskursustele. Mõistagi on see taotluslik, sest ei saa ju eeldada, et kunstimaailmas aktsepteeritaks sellist väljaütlemist, nagu seisab saatetekstis: „Kõigil kunstimaadel ja kunstiajaloos laiemalt on alati olnud kunstnikke, kes käivad teistest ja oma ajast ees [...]. See on alati nii olnud ja on siiani. Kunstimaailm ja ka publik õpib neid alati hindama takkajärele ja kahjuks tihti pärast surma, selline on lihtsalt ajalooline tõde”. Tegemist on modernistlike müütide kordamise ning tsementeerimisega. Väga tagurlik lähenemine on ka järgmine kuraatoripositsioon: „Näitusele on kutsutud kunstnikud ..., kes tegelevad loominguga lähtuvalt sisemisest kaemusest ja inspiratsioonist, mitte hetketrendidest.” Praegu on aktsepteeritud kunst, mis ei lähtu mitte kunstniku sisemistest protsessidest, vaid välismõjudest – olgu nendeks siis ühiskondlikud probleemid või kunstituru nõudmised. Inspiratsioon on juba ammu täiesti out, nagu ka arvamus, et kunstnikud on üldjuhul hullud, aga ka intellektuaalsusele vastandatud religioossus, mis seob kunsti jumalaga. Kõigest sellest saab järeldada, et tegu on väga kohatu näitusega.

Kui järeldused kõrvale jätta ja vaadata, milliseid teoseid näidatakse ning millest neis vestetakse, saab siiski täheldada ka mõningaid praeguse aja aktuaalseid teemapüstitusi. Seda muidugi juhul, kui söandame olla radikaalsed ning eeldada, et a) kunstnikud ja kunstipublik on inimesed, b) inimestel on keha, intellekt ja psüühika ja c) see on nii olnud varem, on praegu ja tõenäoliselt on samamoodi inimese kui liigi väljasuremiseni. Muidugi on need eeldused liialt radikaalsed, et rajada neile näiteks mõnda kunstiteoreetilist diskursust, kuid ühe väikese provintsinäituse analüüsimiseks on ehk siiski vabandatavad.

Peaesineja Sorge (Margus Tiitsmaa) on väga hästi valitud, sest ta kehastab suurepäraselt mitmeid näituse teemapüstituse olulisi nüansse. Tema näitel on võimalik selgitada, miks on näituse pealkiri just „Jumala hullud”. Hull on keegi, kes kaldub üldaktsepteeritavast käitumisnormist kõrvale. Lihtsalt hullu teod pole eriti produktiivsed, kui hull on aga loominguline, siis kanaliseerub vähemalt osa tema piiriületavast tegevusest loominguks, paremal juhul isegi kunstiks. Kuna looming on sümboolsel tasandil jumala element, siis on normidest erineva kunstniku jumala hulluks nimetamine igati tabav kujund. Kes Sorget vähegi teab, saab aru, et tema puhul on selline määratlus eriti tabav, ilmselt saavad teravama tajuga vaatajad sellest aru ka vaid Sorge töid vaadates.

Sorgelt näidatakse maale aastatest 1989–2011. Siin on selgelt näha areng sürrealismist realismini, kusjuures sümbolism jääb seejuures alles. Vanadel töödel näeme närvilistes kompades nii oma- kui klassikalise mütoloogia sümboleid (jalgolend, tasakaalumees, püha vaim, härg). Uued tööd on meisterlikult maalitud, sümbolid pärinevad argireaalsusest ja meediast (Arvo Pärt, säästumarket, house-party). Kõik kasutatud kujundid sümboliseerivad inimese püüdlust arengu poole.

Kui on tegemist hulluga ehk vaimselt haige inimesega, siis peaks arengu primaarne väljund olema paranemine. Antud juhul on kunstil teraapia roll. Sorge puhul on see hästi toiminud.

Sandra Jõgeva loometee on lühem ning tema puhul võib teraapilises protsessis näha alles esimesi edusamme. Jõgeva esitab oma stand-up-tragöödiate videosid: ühes räägitakse žanrist kui sellisest, teises teatrist ja näitlejatest. Sõna on Jõgeva lemmiktöövahend: on ta ju ka tuntud arvamuslugude kirjutaja. Tragöödiad meenutavad tema artiklite audiovisuaalseid versioone, veelgi enam aga psühhoteraapia seansse, kus patsient räägib suhtelistelt valimatult kõik südamelt ära. Kuulajaks pole aga terapeut, vaid publik, laiemalt siis ühiskond. Sama kehtib leeduka Evaldas Jansase kohta, kes ei pihi küll sõnaliselt, kuid teeb seda väga valusas füüsilises vormis, joostes idioodi järjekindlusega kinniseotuna vastu seinu ning põrandaid palatis, kus puuduvad kummiseinad.

Hullude puhul on peaprobleem, kui loomingulised nad ka poleks, hakkamasaamine sootsiumis. Selles osas vajavad nad sageli abi. Jasper Zoova on üks neist, kel on palju häid ideid, kuid võimeka sotsiaaltöötaja (loe: mänedžeri, kuraatori) toetuseta kipuvad need laiali valguma. Tema eelmisel suvel läbi viidud performance-tänavateatrietendus „Saabastega kassiprintsess” oli igati mõtlemapanev ja nauditav lavastus. Sellest näitusevideo vormimiseks, oleks vaja kaasata aga rohkem meditsiinipersonali ja -tehnikat, ehk isegi professionaalne filmigrupp, mis tagaks, et pilt oleks vaatajale arusaadav ning tekst kuuldav.

Ka Sorge uuemate maalide puhul on olemas potentsiaal täiesti korralikuks nüüdisaegseks maalinäituseks, millel võiks olla isegi kommertsedu, kuid taas oleks tarvis sanitari (loe: galeristi), kes selle loomingu korrastamise ning esitamise professionaalselt läbi viiks.

Suurem jagu esitatud kunstnikest saab oma haigustega ise väga professionaalselt hakkama. Billeneeve valab oma sooidentiteeti ja seksuaalseid painajaid puudutavad pihtimused blogisse ning õmbleb neist hiljem kleidi. Andrus Joonas, katsetanud pikki aastaid teraapiana performance’i, on nüüdseks sellele ravile aga immuunne ning tänu sellele avastanud täiesti uue žanri – maali-performance’it, kus tasapinnalise kunsti reeglite asemel kehtivad tegevuskunsti omad, tema enda ja ühiskonna turvalisusele ohtlik kehaline kohalolu aga puudub.

Ojārs Feldbergs Lätist kannatab obsessiiv-kompulsiivse tungi all käia mööda maailma ning istutada igale poole väikesi kive. Oma puude varjamiseks teeb ta näo, nagu osaleks hoopis suurejoonelistel rahvusvahelistel skulptuurisümpoosionidel. Eneseteraapia mõttes dokumenteerib ta aga ka oma salakirge ning seda saamegi käesoleval näitusel näha.

Janno Bergmanni puhul jääb diagnoos üldse segaseks: võimalik, et kuraator on ta näitusele valinud kui näite täielikult paranenud patsiendist, kes viljeleb igati elutervet kontseptuaalset maali.

Nii looming kui hullus on osa mittemateriaalsest aineringest. Nagu ökosüsteemi puhul ei saa öelda, et mõni sinna kuuluv organism või protsess on ebavajalik, nii on ka kultuuris ning kunstis hullus ja normaalsus, inspiratsioon ja väline motivatsioon omavahelises vastasmõjus ning kõik need kultuuriliste protsesside toimimiseks hädavajalikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming