Vabadus! 2118: #EV200 kunstiprogramm

STACEY KOOSEL

Käimas on Eesti Vabariigi järgmise suure aastapäeva ettevalmistused. On aasta 2118 ja Eesti Vabariigi 200. sünnipäeva tähistatakse traditsiooniliselt kunstiprogrammiga, et sõeluda välja kõige paremad ja säravamad kunstnikud. Kes need kunstnikud on? Kust on nad tulnud ja kuhu suunduvad?

I osa. Vabaturu tüüpi vabadus

On kell 4 hommikul ja kurnatud silmadega kunstikaupmees Jaan on teel lennujaama. Tema ja paljud tema kolleegid kulgevad varahommikuse teleportatsioonivahendiga ärireisile troopilisse Detroiti Michiganis – ühele maailma kõige eksklusiivsemale kunstimessile. Temaga koos on kolm noort andekat kunstnikku: nad on ideaalsed, just sellised, keda kunstiturg vajab. Reis on ebamugav ja liiga pikk nagu alati, kuid viimaks jõuavad nad hotelli kullatud fuajeesse, kus kunstimess toimubki. Fuajees on üles seatud juba hulk kunstnikke, mõned seisavad marmorpjedestaalil, teised plastikkupli all. Kõik kunstnikud on noored, atraktiivsed, kõigega nõus mõnusad suhtlejad. Jaan installeerib oma kunstnikud kähku neile ette nähtud alale ja seab ka ennast valmis potentsiaalsete investorite küsimustele vastama.

Jaan on töötanud mitme kiirelt üles kerkinud galerii heaks sellest ajast, mil erakorporatsioonid võtsid maailmakunsti oma kontrolli alla. Väikesed mängijad nagu Jaan said tööd selliste ettevõtmiste juures, mida kunagi kutsuti start-ups’ideks, ehk siis galeriides, mida sai kiiresti üles ehitada ja ka lammutada.

Selles mängus ei hinnata järjekindlust ega oskusi, selles mängus lõigatakse profiiti sellest, mis parajasti peale läheb, ja jäetakse see maha enne, kui mull lõhkeb. Selles kvartalis tuleb Jaanil müüa vähemalt üks kunstnik suuremale loov­agentuurile. Jaan teenib komisjonitasu ja talle ei maksta, kui ta müümisega hakkama ei saa. Kõik sõltub sellest, kuidas tänane kunstimüük läheb.

Kunstiaudiitorid skannivad Jaani potentsiaalseid loovtalente, et saada kätte nende põhiandmed: nimi, sünnikoht, perekonna- ja laenuseis. Skaneeringud tehakse ruttu täielikus vaikuses, sest kõik mikrokiibid ja skannerid on ühendatud sõrmeotstega, on ju aasta 2118. Need noored loovad kunstilise potentsiaaliga tüübid on võimelised esitama päeva kõige populaarsemat etendust – 24 tunni pikkust tõsielusõud koos pideva tooteesitluse ja sponsoreeritud sisuga. Publik tahab näha, kuidas nad söövad, trenni teevad, magavad, töötavad ja mängivad. Nad peavad tarbima õigeid tooteid, olema õigete inimestega õiges kohas.

Uue aja kunstnikud funktsioneerivad teatud määral nagu omaaegsed tegevuskunstnikud: neile on ette antud rõivamanufaktuuride või pankade avalike suhete või turundusosakondade töötajate kirjutatud stsenaariumid. Loomulikult tuleb ette momente, mil sisu vajab lisandusi – improviseerimist kohapeal. Siis peavad kunstnikud teadma, kuidas ennast tsenseerida ja stsenaariumist mitte väga kaugele eemalduda. Need ettekirjutamata momendid kujutavad endast kõige suuremat riski rahandusinstitutsioonidele, keda kunstnikud esindavad. Üks kunstiaudiitoritest on kontrollinud, „maitsnud“ Jaani noori loovtegelasi mõnda aega, küsinud trikiga küsimusi, et kutsuda esile soovimatut reaktsiooni, nagu liiga pikk vastus, vähetuntud viide või vähimgi tagamõte. Kui noor loovindiviid on läbinud kõik katsed, viiakse ta võistluse järgmisesse ringi, kuid kõigepealt peab ta saama (kunstniku)nime.

II osa: hashtag Jyrr.90

Georg Panayiotou on just 28 aastat vanaks saanud ja omandanud hiljaaegu korraliku rahvusvahelise korporatsiooni ärikooli tüüpilise kraadi kunsti, tantsu ja rahanduse alal. Ta töötas mõni aeg robotina Amazonis, kuid oma tõelise kire ellurakendamiseks vajab midagi muud ning on seetõttu hakanud käima kohalikes kunstigaleriides rolliproovides. Temas on midagi, mis meenutab, milline peab kunstnik olema: midagi eeskujulikku ja nostalgilist, arhailist, ta on nagu mässaja klišee, nagu James Dean. Georg Panayiotou  nimi on neokonservatiivse massituru tarvis aga liiga võõrapärane, teda esindava galerii avalike suhete osakond on lisanud mehe lepingusse punkti, et ükskõik, kes temasse investeerib, võib anda talle uue nime.

Täna on Jyrr.90 (varem tuntud kui Georg Panayiotou) suurpäev: talle anti tema esimene kunstnikunimi ja temaga sõlmiti leping. Et eluiga on 2118. aastal pikem, kirjutas ta alla kunstnikulepingule sajaks aastaks, mille järgi loobus loovõigustest ja vastutab edaspidi ise igasuguse kahjunõude eest: kui ta peaks tegema midagi, mis ohustab tema emafirmat nii, et selle kasum väheneb.

Jyrr.90 istub oma ateljees ja põrnitseb aknast välja. See on suur tühi ruum: kujundajad on jätnud seintele vaid mõned moodsate klubide ja kuulsate DJ-de plakatid. Läbi ruumi paigutatud korralikult valgustatud vitriinriiulil tulevad esile sponsorite kingitud elektroonilised vidinad ja bränditossud. Mõned kunstnikurekvisiidid, nagu pintsliteta molbert, barett (ilma konjakita), savita arhailine potikeder ning teised materjalid ja töövahendid, mida võidi kunagi kasutada kunsti tegemiseks, paiknevad ruumis irooniliselt, nagu ükskõik millise teise postmateriaalse kunstniku ateljees. Ateljee, nagu ka asjad seal, on vaid rekvisiit.

Kunst on muutunud kõikidele järjest kättesaadavamaks ja kasumlikumaks ajast, mil erasektor selle üle võttis. See on hea uudis. Viimase viiesaja aasta jooksul on kunst arenenud oskusepõhisusest kontseptsiooni- ja siis tunnustatusepõhisuse suunas. Mis juhtus muusika ja kirjandusega enam kui saja aasta eest, pidi vältimatult juhtuma ka visuaalse kunstiga. See oli vaid aja küsimus. Kui MTV muutus muusikakanalist tõsielu TV kanaliks, märkas seda ka ülejäänud kultuuritööstus, kes sai nüüd aru, kuidas jõuda massideni ning mis on kõige päevakajalisem toode. Möödunud sajandil oli see televisioonireklaam, kus popstaarid müüsid limonaadi ja ajakirja­kaantele ilmusid tuntud näod. Kunst, justnagu komöödia, oli subjektiivne, kriitiline ja tekitas lahkarvamusi. See oli turunduse õudusunenägu. Ammu on möödas päevad, mil rolli mängisid täispuhutud vanad akadeemikud, ennastarmastavad kriitikud või läbikukkunud kuraatorid, kes püüdsid kiiluda ennast kunstnike ja tähenduste vahele ning vahendada midagi, mis oli juba iseenesest vahendus. Kunst tugenes liiga palju isiklikule maitsele ja vaatenurgale, see tõukas publiku eemale. Kunst pidi arenema erisugusest, kriitilisest, keerulisest ja veidrast, natuke nagu mittekommertsiaalsest hobist esikaaneuudiseks: kunstnikud kui maailma juhid ja firmade pealikud, kunstnikud kui poliitikud ja kuninglikud pead. Olla kunstnik ei tähenda enam nõrkust või puudust, kunstnik olla tähendab saada peavoolu osaks. Kunst ei ole enam antikeskkond, sellest on saanud süsteemi osa.

III osa: kultuuriklubi Megamiks

Jyrr.90 on kurnatud pärast pikki inter­vjuusid, fotosessioone, allalaadimisi, tähelepanuväärseid kõrvalosi kunstnike kanalites ja esinemisi tõsielutelevisiooni saadetes, kus ta pidi õppima maadlema, sööma ja tantsima ohustatud metsloomadega. Kogu tema eksistents keerleb ümber enesereklaami, ta on viimased 24 tundi olnud otseülekandes. Kui ta oleks selle enesereklaami tsirkuse kasvõi üheks momendiks katkestanud, oleksid kõik otsemaid unustanud, kes ta on. Tema karjäär olnuks läbi. Tema ainus töö on pikendada tähelepanuhetke, erinevalt valmistootest võib ta kohaneda ükskõik millise trendi või žargooniga, mis parajasti tähelepanu suudavad köita.

Täna õhtul peab ta tegema ilma kõige tähtsamal kunstisündmusel, diskoteegis, baaris või investeerimispangas. Ta ei joo, sest ei tohi ennast lõdvaks lasta – äkki ütleb ta kogemata midagi, mida pole stsenaariumis kirjas? See kuulub mu töö juurde, meenutab ta endale.

Pressikonverentsil teatatakse, et ta on kutsutud EV200 vastuvõtule. Avalike suhete ja turundusspetsialistid mõtlevad välja reklaamiklippe ja ostavad reklaamiaega otse sihtpubliku ajudesse. Põhjalikult konstrueeritud, kuid sundimatud, dokumenteeritud töö ja vaba aja stseenid, ristmeedia ning fookusgrupid on nähtud vaeva väärt, kui Jyrr.90 tunnistatakse EV200 vastuvõtu riiklikuks/korporatiivseks kunstnikuks.

Ja siis, kui ta lõpuks kuuleb enda nime hüütavat, kohendab ta oma smokingut ja kaabut, jalutab lavale kaamerate ette ning surub presidendi ja presidendi abikaasa kätt. Siis kõnnib ta kiiresti eemale tulede särast ja avalikkuse pilkudest. Tehing on tehtud.

Tõlkinud Reet Varblane

Kui 1950ndate tulevikuutoopiates oli kunst ja selle tegemine seotud traditsioonilise arusaamaga, vaid mastaabid oli suuremad, siis kakskümmend aastat hiljem olid utoopiad seotud juba virtuaalse võrgustatud maailmaga. Ulmeajakirja Future 1954. aasta märtsi numbri kaas.

Pinterest.com

Kaader Rainer Werner Fassbinderi filmist „Maailm traadi otsas“ („Welt am Draht“, 1973).

YouTube

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming