Vaba koostöö, sotsiaalne suhtlus ja tulevikuvisioonid

Piibe Piirma

Nende sõnadega võib kokku võtta selleaastase Berliini meediakunstifestivali teemade ringi. Kohal viibis saalitäite viisi asjast huvitatuid kõikjalt maailmast, aasta-aastalt korduvate nägude kõrval sebis ringi väga noori ja rohelisi uustulnukaid, kes kõike absoluutse tõe pähe endasse ahmisid. Seega võib öelda, et vahepeal pisut kuhtuma kippunud festival on taas uue hingamise saanud.

2010. aasta oli XX sajandi mõtlemises  kui tulevikuaja märk: tehnoloogia on oma arengu tipus ja inimkond elab sotsiaalses harmoonias. Kuid tänapäev näitab midagi muud: kommunikatsioonitehnoloogia esineb küll kõikjal meie kultuurilistes koodides, tulevikki näikse käes olevat, kuid see viib nii mõnegi identiteedikriisini. Tänavune festival alapealkirjaga „Futurity Now!” ei otsinud nähtusi ja ideid, mida tulevikul veel on meile pakkuda, vaid vastupidi – mida meie saame tuleviku  nimel ära teha. Tulevikku vaatama ärgitas korraldajaid praegune olukord, kus süsteemide vahel valitseb kakofoonia ja ülemaailmne finantskriis toodab ebakindlust. Seega tuleb meil ümber mõtestada senine tulevikukäsitlus, sest oleme tuleviku kinni püüdnud ja nüüd peame tulevikust aru saama, samuti tagasi vaatama, et mõista oma kaasaega ja protsesse enda ümber. 

Festivali konverentsile „Tuleviku observatoorium” oli kogunenud senisest rohkearvulisem esinejas- ja vaatajaskond. Analüüsiti kaasaja meedia- ja kultuurinähtusi, otsiti vastust küsimusele, kuidas kultuurikoodide kaudu tulevikku käsitleda. Esmakordselt viidi läbi üheksa tundi kestnud diskussioon „Pikk vestlus tuleviku teemal”, kus sai sõna 22 konverentsikülalist. Teemaks oli utoopiliste visioonide, tehnoloogiate ja kultuurikäsitluste  mitmekesisus. Ma ei ole kindel, kas jõuti soovitud punkti – lahendati küsimus, mida tulevikuga peale hakata –, kuid võin kindlalt väita, et nii arutelu sisu kui ka Briti kunstiorganisatsioonide Artangeli ja Longplayer Trusti loodud uudne kõneluse vorm avardasid osalejate arusaamu. Ka konverentsi traditsioonilises osas vaagiti põnevaid teemasid: Interneti ideoloogia ja tulevik, aja ja kiiruse kontrollimine  ning muutuv demokraatia olid põhiteemad, mida käsitlesid mitmed väga tuntud kunstnikud, teoreetikud ja visionäärid, teiste hulgas Bruce Sterling (USA), Alexander Rose (Inglismaa), Richard Barbrook (Inglismaa). Festivalil ei puudunud ka iga-aastased populaarsed salongivestlused, kus toodi esile rohkelt kaasaja meediakunstiprojekte ja kus publik sai autorite ja mõtlejatega vabas vormis suhelda. Kõlama jäid (maksu)vaba kultuuriloome,  kunstniku töö hinna ja väärtuse, loovuse kui majandusliku ressursi, kultuuri organiseerimise uute vormide ning meelelahutuse identiteedi ja tulevikuga seotud ideed.

Festivali oluline osa oli kahtlemata näitus „Future Obscura”, kuhu sissesaamiseks tuli seekord tohutus järjekorras seista. Kuid tuleb tõdeda, et ootamine end väga ei õigustanud, sest kogetu kippus muu kõrval pisut kesiseks jääma. Põhjuseks oli ehk taas asjaolu, et nii  mõnedki installatsioonid olid ehitud kirjadega „Ei tööta”. Ometi võib tõdeda, et teadus ja kunst olid harmooniliselt kokku saanud ja kuklasse jäi kummitama Ryoji Ikeda (Jaapan) võimas audio- ja videoinstallatsioon „data. tron [3 SXGA+version]”, hästi visualiseeritud digitaalmaailma kiired andmevood. Ka Gebhard Sengmülleri (Austria) „A Parallel Image” („Paralleelne kujund”) esitles omal moel andmevoogu: kahest ekraanist ja  tohutust juhtmepusast koosnev interaktiivne skulptuur, elektrooniline camera obscura jagas vaatajast saadud visuaalse info piksliteks ja edastas paralleelekraanile, näitlikustades sellega infoedastuse nähtamatud protsessid. Kahtlemata oli kõige võimsam installatsioon Yvette Matterni (USA) Berliini kesklinna kohal hõljuv laservikerkaar „From One to Many” („Ühelt paljudele”), mis muidu asjassepuutumatud linnakodanikud neljal õhtul  pead kuklasse ajama pani. Seitsmevärviline laserprojektsioon, mille idee oli suhteliselt lihtne – Ida- ja Lääne-B erliini ühendamine, vikerkaare alguspunkt oli „Transmediale” keskus Berliner Haus der Kulturen der Weltis ja lõpp-punkt Berliini teletorn), lummas mind ka põhjusel, et linnaruumiprojektid kipuvad tihti jääma üsna nähtamatuks. Seda Matterini vikerkaare puhul aga sugugi väita ei saa, sest nähtu oli tõesti võimas ja kogetav mitmes linna eri punktis!

Lühifilmid tõestasid oma headust seekordki täiel määral. Publiku lemmikuteks tundusid olevat Saksa DV-aegsed sci-fi käsitlused, (näiteks Kurt Maetzigi „Der Schweigende Stern” („Vaikne täht”, 1959) ja vanade dokfilmide lühikokkuvõtted. Mind lummas ehk enim Nõukogude Liidu kosmoseprogrammide arhiivimaterjalidest kokku pandud Pavel Medvedevi (Venemaa) kunstiline dokfilm  „Вocхoждeниe” („Tõus”, 2008), kus kirjeldatakse nõukogude kosmonautidega tehtud füüsilisi katseid, Laika saatmist kosmosesse ning esitatakse Venemaal tänaseni osaliselt salastatud materjale nii tolleaegsete katsete õnnestumise kui ka ebaõnnestumise kohta. Berliin ja „Transmediale” neelasid mu külastajana endasse. Kurb on tõdeda, et kõikjal linnas toimunud paralleelüritusi võin kirjeldada vaid sõnadega „ilmselt oli huvitav,  aga kohale minna ja nautida polnud mahti”. Nii sain vaid läbi astuda „Transmediale” klubi uuest keskusest HBC Alexanderplatzi juures, kuigi seal leidsid mitme päeva jooksul samuti aset põnevad diskussioonid ja klubimuusika töötoad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming