Vaated lähedalt

Jüri Hain

Nelly Drelli maalinäitus ?Silmast silma? G-galeriis 20. XII ? 8. I. 2005  

Nelly Drell on noor kunstnik (1979), kelle kulg Pelgulinna keskkoolist ja Tallinna kunstikoolist kunstimagistri kraadini New Yorgi kunstiakadeemias (New York Academy of Art) on olnud sihikindel ja nobe. Väljapanek veenab, et tunnustatud õppejõudude Wade Schumani ja Edward Sullivani juhendamisel on Nelly Drell omandanud figuratiivse kunsti põhialused ja see võimaldab tal vabalt, nähtava pingutuseta viljelda maalikunsti valdavalt realistlikus käsitluses.

Kunstniku eelmine isikunäitus pealkirjaga ?Surve? oli Draakoni galeriis novembrikuus ega jäänud tähelepanuta. Võrdlus on kohane, sest järjestikuste näituste erinevus pole kes teab kui suur, kuid siiski selgelt loetavad. ?Surve? näitas kunstniku loomingut laiemalt, õpilaslikest etüüdidest teostuslikult nõudlike manerismimaiguliste kompositsioonideni. Sellisena oli eelmine näitus intrigeerivam, tänane on teemaasetuselt kitsam, teostuslikult ühtlasem, kogumuljelt süvenenum. Kui ?Surve? puhul näitust Sirbis tutvustades konstateeris Reet Varblane, et kunstniku oskused on head, kuid ta nagu ei tea alati, mida teha, siis ?Silmast silma? näitab teadlikumat ja sihikindlamat lähenemist. Nelly Drell piirdub nüüd oma lähedaste inimeste kujutamisega. Ta on nende suhtes tähelepanelik, on püüdnud jäädvustada meeleolu, hetkeseisundit, emotsioone. Nagu näituse pealkiri põhjendatult esile toob, on kunstnikule eriti olulised kujutatava silmad, tema silmavaade. Siiski oskab noor maalija vaatajat veenda, et kedagi selgvaates maalides on ta enne sellele isikule üsna sügavalt silma vaadanud.

Näitusel on töid, mis lausa kutsuvad nende üle arutlema Theodor Lippsi ja Eduard Sprangeri väljaöeldu alusel, sedavõrd on neis seda Einfühlung? it. Kardan niisugust teed minna põhjusel, et selliste vaimufossiilide mängutoomine võiks jätta mulje, et noore kunstniku looming on anakronistlik, mitte tänapäevane. Tõsi, vastukaaluks saaks ju kosta, et empaatiavõime kulub ära ka XXI sajandi kunstnikule, temale võib-olla eelkõige.

Kui näitusel ?Surve? oli kohati näha, et kunst­nik püüab otsida kujutatavast vastet enda tunnetele ning see on kaasa toonud ka pingutatust ning teatraalset konstrueeritustki, siis sel näitusel on kõik sirgjoonelisem ja siiras. Kunstnik lähtub kujutatavast persoonist, püüab mitte takerduda vaid välise reaalsuse edasiandmisse, üritab jäädvustada olemuslikku.

Kunstnikule on oluline valguse probleem, millele viitavad ka mitmete teoste pealkirjad (?Valgusepüüdja?, ?Pilk valgusesse?). Üldiselt on kunstniku pealkirjadena antud kaastekst napp ja enamasti tabav: ?Mõtisklus?, ?Hukkamõist?, ?Erimeelsus? jms. Kui edastatavate tunnete diapasoon ulatub murelikust mõtisklusest vihani ning valguse käsitluses on näha leidlikku variaablust, siis sellel taustal mõjub teoste koloriit võrdlemisi monotoonsena.

Näitusel on töid, mida võiks portreedeks nimetada, kui autor ise ei suunaks vaataja mõtet mujale, eemale välise sarnasusega piirnevast. Mis ei tähenda, et seaksin kahtluse alla Nelly Drelli võimaliku tegelemise portreemaaliga selle sõna täies ja otseses tähenduses. Vastupidi, näitus veenab, et tal on selleks silmapaistvad eeldused. Vähem küll oskaksin näha teda lõuendile põlistamas neid isikuid, kes moodustavad portreetellijate peamise osa ? noori enesekindlaid ettevõtjaid ning vananevaid poliitikuid. Usun aga, et tema modellideks võiksid hästi sobida meie kirjanikud, kunstnikud, teatraalid, ühesõnaga need, kel silmavaade vaimsem.

Nelly Drellil on silma teiste inimeste jaoks ning ta on väga töökas. Nende eelduste tõttu võib saavutatu taustal jääda huviga ootama tema edasisi samme kunstnikuks kujunemise keerukal teel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming