Vaataja lavastamisest

PEETER TALVISTU

Sirja-Liisa Eelma ja Krista Möldri näitus „Vajudes läbi“ Evald Okase muuseumis kuni 6. VIII.

Krista Möldri fotod on tähendusega ja ka näiliselt tähenduseta ruumist, üks neist on kantud UV-trükis metallplaadile. Sirja-Liisa Eelma heledates toonides maalid kujutavad transplanteeritud põrandat, üks tumedam, sama motiivi versioon on „negatiivi“ keeratud. Sümbioosis on sündinud Eelma maalide fotoseeria tema ateljees. See tundub peaaegu täiusliku kunstnike paarikuna.

Näitus on vaadata Okase muuseumi esimese korruse galerii hädapärast korda tehtud ruumides, mis olid algselt XIX sajandil ehitatud kõrtsiks ning kus ka suvises kuurordilõõsas poeb kontidesse niiskusevõdin. Teoste ruumi­kasutus on väga tagasihoidlik, aga täpne, nii et paratamatult hakkad neid vaadates jälgima ka kõike, mis jääb nende ümber, ning tühjust, mis justkui jääb nende vahele. Tekib tunne, et oled sattunud lavastatud ruumi: teoste komplekti kõige olulisemasse ja märgilisemasse ossa ehk sinna, mis komplekti koos hoiab ja tähenduse annab. Vaataja peab paratamatult tõlgendama ka ruumi.

Mõned Krista Möldri fotod on võetud Berliinis Helga Flanderli kodus. Flanderli filmid valmivad otse kaameras, ta ei tee järelmontaaži. See tähendab, et ta sõltub teatava piirini juhusest. Sellise mulje jätavad ka Möldri kaadrid: pottides sirguvate maitsetaimedega rõdu, elutoasohva ja lugemislaud laminaatparketil (seosetahke pakkuva raamatuga), taimi täis ruum õue avaneva aknaga. Möldri fotode juhuslikkuse eesmärk on võtta pildilt piirid. Selgelt lõplikustatud lugu jätab vaid ühe tõlgenduse, pilti kätketud näiline juhuslikkus aga paneb vaataja teost looma. Foto kui mõtlemisprotsess.1

Sirja-Liisa Eelma on jätkanud aasta alguses Hopi galeriis väljas olnud seeriat. Kui siis oli galerii kivipõranda mustrit kujutav teos vahetus kontaktis originaaliga, siis nüüdseks on jäänud alles kunstniku varasematest seeriatestki tuntud motiivikordus ja -tühisus. Keset lõputuid kiviparkette ja taimede rohelust tekib tunne, et oled sattunud mõnda Veneetsia uppuvasse palazzo’sse. Õigel hetkel akendest maalipindadele langev päikesevärelus, päevinäinud tellis­seinad ning näitust justkui lõpetav ja kokku võttev tumedates toonides eelnevaid motiive negatiivi pöörav morbiidne paarik rõhutavad seda muljet veelgi. Või siis on minul eelsoodumus näha kõikjal kaduvat.

Sümbioosis on sündinud Krista Möldri pildistatud Sirja-Liisa Eelma maalide fotoseeria.

Sirja-Liisa Eelma on ise sõnastanud, et tema varasemad näitused on täidetud „tühjeneva tähendusväljaga“ ehk siis need loovad juurde ruumi, kus puuduvad tähendused. Kumu mulluse „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“ kataloogis on Eik Hermann võtnud Krista Möldri välja­paneku kokku: „Möldrit [võib] pidada selle eluliselt vajaliku üleliigsuse hoidjaks, mida ma ei oska teisiti nimetada kui valmivaks õhuks.“2 Siin näib peituvat mingi vastandus: soov ruum tühjendada ning teisipidi millegi sisse toomine ei kuhugi. Aga sellisel juhul tuleb unustada, et samamoodi nagu näituse koodi loetakse teoste paigutusest, paarikutest, kompositsioonist ja teoste vahele jäävast (tühjast) ruumist, loome vaatajana sageli ka üksikteose ümber oma narratiivi, oma ruumi. Seega toimub Haapsalus justkui topeltprotsess: näitus tühjendatakse kõigest üleliigsest ning selle kaudu luuakse paratamatult sisse tungiva „igavusega“ eeldus võimalikkuse küllastumiseks. Möldri vihjed annavad mõista, et selline ongi eesmärk. Kas tähendab see siis omakorda seda, et lavastatud pole mitte ainult lõputu ruumi potentsiaal, vaid ka vaataja, kes peabki teoste vahelisse tühimikku kinni jääma ning selle mõtestamiseks uut ruumi looma hakkama? Kas sellisel juhul on enam tegemist tõelise „tühjendatud tähendusväljaga“?

Kui lugemislaual kujutatud raamat pole enam juhuslik, saan olla tõeliselt õnnelik just siis, kui ma taustsüsteemi kokku ei vii. Sellisel puhul aitab piltidevahelisest labürindist välja pääseda vaid enda loodud juhtlõng ning näituse tõde on pelgalt minu, vaataja luua. Seepärast olen rõõmus, et küsisin kunstnikelt nende teoste kohta täpsustusi alles seda artiklit kirjutama asudes. Mõtteprotsess ja ka näitusel saadud nauding on ainult minu enda omad. Kuigi jõudsin lõpuks enam-vähem samasse kohta, kuhu mind tegelikult suunata sooviti, jõudsin sinna ise: loodud tähendused ja võimaliku ruumi rikkalikus on minu omad. Ju siis on vaataja lavastamine täitnud oma eesmärgi. Keldi mütoloogias räägitakse „õhukestest kohtadest“, kus nähtava ja nähtamatu maailma barjäär kaob. Nendes kohtades saab „läbi vajuda“. Mölder ja Eelma on avastanud, et üks selline tsoon asub Okase muuseumis, fuajees. Nii see vist on.

1 Elnara Taidre kirjutatud Krista Möldrit tutvustav tekst Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse veebilehel.

2 Eik Hermann, „Krista Möldri valmiv õhk“. Kataloogis „Arhitektuuri ja arhiivi vahel“, koostajad Kati Ilves ja Triin Tulgiste, Tallinn, Eesti Kunstimuuseum, 2016, lk 27.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming